Täna, täpselt aasta tagasi tegin esimese sissekande oma blogisse. Esimene aasta on seega täis ja põhjust torti süüa nagu oleks.
Tagantjärele tarkusena oleksin blogi esimeses sissekandes võinud kõigepealt veidi rääkida endast ja sellest, miks ma ikkagi otsustasin veebiruumi oma toitude, piltide ja isiklike tarkustega risustama hakata. Tegelikkuses ladusin üles kõik seni tehtud pildid koos retseptidega, aimamata sel hetkel isegi, millele ma kolm tilka verd olen andnud.
Eks esialgu blogimaailma sisenedes oled nagu uus tüdruk klassis – veidi kohmetu, kohmakas ja tunduvalt püüdlikum kui olema peaks. Jälgid esialgu, kuidas asjad käivad ning kuidas teadjamad-targemad toimetavad.
 |
| Ka see on üks esimese päeva postitusi, kus minu üks kirgedest – kõrvits salveivõiga |
Seletuseks siis niipalju, et olin seni ühes piiratud ligipääsuga ühises retseptiraamatus oma parimaid retsepte jaganud. Sinna riputasid oma lemmikuid üles ka teised. Ühel hetkel, olles umbes üheksandat järjestikkust enda retsepti sinna kribamas, hakkas veidi piinlik selle küberrünnaku pärast. Jõudsin järeldusele, et targem oleks “oma tuba, oma luba” stiilis keskkond tekitada. Blogi esimesene postitus ei ole seetõttu liialt tähenduslik: kogu esimeste päevade postituste laviin oli juba valmis kribatud ning see oli ainult juhuse küsimus, mis järjekorras need blogisse ümber laotud said. Valmis toitude ja piltide varu põhjendab ka seda, miks üks inimene blogi esimesel päeval 19 retsepti järjest üles laob (lisaks veider ajastus – veebruaris nõgesesupp, piparkoogimaitselised mandlid ja isekasvatatud rucola!?) ja järgnevatel päevadel umbes sama produktiivsusega jätkab. Veidi maniakaalne, kas pole? Samas – vaatasin üle – paljud ammused lemmikud said kohe esimese korraga välja riputatud ehk siis minu kui toidublogija profiil hakkas aimu andma.
 |
| Üks hästi mõnus koogiline blogi alguspäevast ja lemmik senini – rabarberi-toorjuustu kook |
Esimesed postitused on üsna asjalikud. Retsept ja aamen. Sellest, et blogi annab võimaluse oma emotsioone ja mõtteid jagada, hakkasin alles veidi aja pärast aru saama. Blogimine on selline mõnus gastronoomilise kallakuga päevikupidamise moodus, kus lisaks asisele infole ka hästi palju blogijat ennast võimalik sisse põimida. Maandab ja laadib ülihästi!
Blogimisest kui kahesuunalisest liikumisest hakkasin siis aimu saama, kui lülitasin sisse Google Analytics keskkonna. Ma ei oleks ealeski arvanud, et minu heietused võivad sedavõrd laiale publikule huvi pakkuda. Jahmatama pani maakaart, kust on blogi külastatud. Hetkel näitab, et üle maailma 78-st riigist on käidud minu lehel. Koolis omandatud diplomi järgi olen sotsioloog, seetõttu on statistika ja numbrite maailm mulle üsna põnev – “Ise tehtud. Hästi tehtud” lehte on vaadatud nüüdseks üle 230 tuhande korra, külastatud üle 120 tuhande korra, unikaalseid külastajaid on olnud 38,5 tuhat. Kõige suurem on blogi külastatavus nädala esimestel päevadel hommiku- ja õhtutundidel. Blogisse satutakse 31% juhtudest läbi otsingumootorite, 16% juhtudest otse tulles ning ülejäänud korrad läbi minu blogile viitavate keskkondade.
Aasta jooksul on kõige populaarsemad retseptid olnud:
– Õunakook väikese saladusega ca 4200 korda
– Lihtne hapukoorekook ca 3000 korda
– Marineeritud seened 2500 korda
– Sidrunikook ehk pisarakook 2300 korda
Meeldivalt jahmunud on minu oleku kohta väga tagasihoidlikult öeldud!
Olen tänulik kõigile, kes minu blogi on külastanud, kes on kommenteerinud, viidanud, ideid jaganud ja küberruumi anonüümse üksinduse soojaks ja inimlikuks pesaks aidanud vormida .
Veelkord pilt aastatagusesse aega – avastusega, et mind ja minu blogi on veebiruumis märgatud, kaasnes väike hirm ja suur vastutustunne. Iseendale midagi teha on üks asi, aga kui lohakalt kirjapandud retsept, kus kogustes või ainetes viga sees rikub ära kellegi laupäevaõhtuse koogi, siis on sellel kohe kindlasti minu süüd. Proovin oma plähmerdavat loomust taltsutada ja ennast parandada. Samas olen tänulik kommenteerijate kõikvõimalike kasulike märkuste ja soovituste eest, kui retseptidesse oleks vajalik mõningaid täpsustusi sisse viia.
 |
| Tegelikult meeldivad mulle üle kõige sellised lihtsad ja kodused toidud. Näiteks pildil olev tallekeelega võileib, millel maitseks veidi särtsu antud mädarõika kreemi ja musta pipraga on minu jaoks tõeline gurmee |
Oma blogisse retsepte valides lähtun peamiselt kahest eeldusest: esmalt nostalgilised ja veidi teenimatult unustatud toidud, sellised kodused, head, turvalised ja otseühendusega ema-vanaema-lapsepõlve-eestluse jne radadelel. Ideid ammutan nii oma ema kokaraamatutest, tema märkmetest, vanaema retseptidest ja oma mälestustest.
Teisalt pakuvad alati huvi põnevad uued ja samas hästi toimivad kooslused. Ideid ammutan oma kokaraamatute kogust, reisidelt, rahvusköökidest – piltlikult siis ninaga õhku nuusutades ning parimate lõhnade peale nina kööki toppides, et avardada veidi meie väljakujunenud ja harjumuspärast toitude ja maitsete maailma. Maitseretked muu maailma köökidesse on koondatud ka blogi põhimenüüs oleva “Rahvusköögid” jaotuse alla.
 |
| Gurmee on ka isetehtud leib ja isetehtud ürdine-küüslaugune sõir. Uskuge, see maitseb jumalikult |
Blogimise aasta on olnud minu jaoks hästi-hästi tore aasta. Maailm, mis selle väikese sammuga kaasa on tulnud, on olnud suurem, kui oskasin arvata. Olen nii virtuaalselt kui ka päris elus tuttavaks saanud väga toredate inimestega, kellega jagame sama kirge. Nii vahva on kohtuda inimestega, kellel käekotis huuleläike ja solaariumikviitungi asemel värskelt suitsutatud lambakoot või värske kogus eksootilisi ja raskelt kättesaadavaid vürtse. Ja veel toredam on see siiras rõõm, mida toidu- ja toiduga seonduvaga on võimalik selles pundis jagada. Vaadake kasvõi minu blogi paremal küljel olevat blogrolli – kas ei ole suurepärased ja üliandekad kõik meie tublid toidublogardid (toidublogardid on Aglio e Olio blogi perenaise Liina genereeritud suurepärane nimetus kogu kambale).
 |
| See nostalgiline lihtne hapukoorekook on olnud läbi aegade üks populaarsemaid blogipostitusi |
Eeskujud – neid on palju! Ülesloetlemine on keeruline, kuna kõiki nimetades läheks loetelu hirmpikaks. Olulisemad olgu siiski välja toodud:
Nami-nami portaal ja Pille – milline töö ja milline pühendumus. Kogu Nami-nami maailm on kui omaette väike toiduuniversum, kus kohtuvad oma ala fanaatikud, niisama asjaarmastajad ja kust alati leiad midagi põnevat ja huvitavat. Jõudu Pillele kahe vahva pisipudina kõrvalt kogu selle impeeriumi juhtimisel!
Liina ja tema blogi “Aglio e Olio”. Meie oma Eesti “Söö. Palveta. Armasta” kulinaarse variandi peategelane Liina, kes oma lõputult positiivse ellusuhtumisega, erakordselt mahlaka ja nauditava keelekasutusega ning kõige krooniks ka erakordselt mõnusate-mahlakate retseptidega on ikka nähtus omaette. Ja kes veel ei tea, siis tegemist on naisega, kes köögikirele andudes jättis sinnapaika paljude jaoks kadestamisväärse töö suure panga turvalises ja edukultusest läbiimbunud kontoris ning maandus restoran Tigu köögis. Ikka ainult selleks, et olla oma armastusele ehk toidule lähemal. Lugege ja nautige. Kirjapandud tekst on ehedam ja ausam kui suurem osa Eestis ilmuvast ilukirjandusest.
Mari-Liis ja tema blogi “Siit nurgast ja sealt nurgast”. Tutvus Mari-Liisiga algas meil juba varem, kui blogimise ja toiduteema meie ellu tuli. Nimelt on Mari-Liis neljas laps ja minu kolmas laps sündinud pea samal ajal. Esmalt olid domineerivaks titeteemad, nüüd juba mõnda aega on see asendunud kulinaarse rõhuasetusega. Mari-Liisi puhul on imetlemist väärivad nii tema pühendumus toidu teemale – põhjalikud, allikaterohked ja harivad kirjutised neil teemadel, kus gastronoomiline põld veel harimist vajab. Kõike seda nelja lapse kõrvalt – kas ei ole imetlusväärne!
 |
| Kirg toidu vastu on hakanud mõjutama ka ehete valikut 🙂 |
Ja üks oluline teema vajaks ka veel äramainimist. Minu blogi fotod on jäädvustanud Tarmo, kellega on meil üks leivakapp olnud nüüdeseks juba pea 18 aastat. Mõnevõrra ootamatult avastasime, et meie kahe hobid jooksid ühel hetkel kokku ja see on tegelikult väga lahe olnud. Minu meelest on see aasta ka Tarmo jaoks olnud täiesti imekspandav hüpe esimestest kohmakatest katsetustest toidupildistamisel praeguste tulemusteni välja.
 |
| Mõnede piltidega blogi algusaegadest võib siiamaani rahul olla. Minu üks lemmikuid – itaaliapärane melonisalat |
Tänud teile kõigile, kes te olete minu blogis luusimas käinud. Püüan ka edaspidi jagada teiega jagamist väärivaid ideid ja mõtteid nii hästi kui vähegi suudan ja oskan.
Virtuaalne torditükk on teile kõigile minu poolt teele saadetud.
Kuuma ahju ja teravat nuga teile ka edaspidiseks, kallid toiduhuvilised! Mina püüan omakorda ahju jaoks huvitavaid ideid jagada ka blogi teisel aastal.
Vasta