Hiinast. Üldisemalt

Millest alustada Hiina reisimuljete kirjeldamist, kui ühtaegu on peas virvarr erinevatest ja vastuolulistest mälupiltidest?
Hiina, meie reisil küll peamiselt Lõuna-Hiina ehk Sichuani ja Yunnani provintside läbi kirjeldatuna, oli kõike muud kui ootuspärane. Võib-olla muudab selle gigantriigi tabamatuks ka see, et ükskõik, kus ka liikuda, on tajuda meeletut arengutempot. Eelmisel aastal välja antud Lonely Planet eksis juba päris mitmes kohas ja seda mitte lohakuse tõttu, vaid Hiina ongi hetkel pidevalt muutuv ja arenev.

Vana tänavapilt Chengdu’s

Vana tänav Chengdu’s eemalt aimuvate kõrghoonete taustal. Kõrval on tegelikult suurlinn

Sellist Hiinat näeb ka väga palju. Räpased ja masendavad hooned 70.-ndatest. Täilelik kontrast idullilise vana arhitektuuri ja tänavapildiga. Pilt on tehtud Kunmingis, mis Hiina mastaabis on pigem väikelinn. Taamal tungib peale pilvelõhkujate linn ja sageli tõmmatakse maha nii vanad agulid kui ka esiplaanil näha olevate amortiseerunud majadega mõnekümne aasta vanused linnaosad. Kvartalite kaupa auke on täiesti tavaline nähtus.

Siin on siis moodne Hiina. Pilvelõhkujad, laiad tänavad, mitmerealised autoteed. Selleks võetakse maha terveid vanu kvartaleid ja kõrguv kraanademeri on kindlasti üheks Hiina sümboliks hetkel.

Üldmulje. Hiina on minu jaoks kummaline segu väga väärikast ja vanast ning hirmuäratavast tajumatu tempoga moderniseerumisest. Traditsioonilise arhitektuuriga iidsed tänavad, pargid ja templid, kus vanaisad jalutavad oma lastelastega ja eakad inimesed teevad müstilist aeg-luubis kulgevat Tai Chi’d kõrvuti lärmaka, moodsa, noore, pilvelõhkujatest ja kaubanduskeskusest tiinete uute linnaosadega, kus lõputult ostlevad ja kogunevad Hiina noored – tüdrukud roosades pitsist minikleitides ülikõrgetel platvormidel tippimas saatjaks blondeeritud ja tupeeritud juustega poissolevused, kes näevad välja piisavalt grotesksed, aga Hiina noorte ilustandarditele igati vastavad. Autode park linnades on uus ja läikiv ning autosid on ilmselgelt rohkem kui Aasiamaades tavapäraseid kaherattalisi liikuvvahendeid. Pekingis pidavat aastaga juurde tekkima keskmiselt 1 miljon autot!
Samasugune turbotempol areng jätkub ka linnadest välja sõites. Meie retk Tiibeti küladesse oli lubatud 3-tunnise bussisõidu (LP info) 5-tunnine taksosõit, sest bussid hetkel seda vahet ei käinud. Põhjuseks oli see, et kogu kaunis rohelusest lokkav mäestikupiirkond koos orgudes voolavate kärestikulistega jõgedega, oli muudetud rasketööstuspiirkonnaks ja toimus intensiivne ehitus sh teedeehitus. Järjest ja järjest pooleliolevaid hüdroelektrijaamu, kaevandusi, tunneleid, tee-ehitust, sildu…. Keset mäge kopaga traktor ja sind jääbki painama küsimus, kuidas see küll sinna saadi, sest isegi väikest teekest pisikesele autole ei vii sinna. Hiigelehitiste vahel on masendavate ühetaoliste kasarmutega linnaosad tekitatud, kuhu on kogu see ehitajate armee paigutatud. Kontrast on ängistav ja hirmuäratav – kaunis lopsakas roheline loodus ja siis rasketööstuse õlist ja betoonist läbiimbunud rohmakas jalajälg lömastamas seda kõike, mis loodusel pakkuda. Kui sealkandis oli ka kunagi väikeseid külakesi, siis on need kõik maha kistud ja alles on jäänud ainult tööstus. Mäed on augulisteks kaevatud ja kiirteede rajamise eesmärgil. Vaatepilt on võimas ja õudne samal ajal. 

Kaardimängijaid on täis kõik teemajad ja teemajasid on täis kõik aiad

Tai Chi tundub olevat eakamate jaoks kohustuslik tegevus. Imeline on vaadata nende vanaemade-isade painduvust ja tasakaalu

Tai Chi hommikuses uduvihmas

Mehed musitseerivad, naised laulavad

Uus ja vana. Noor ja vana. Iidset ja vana leiab vaatamata kõigele ka igast suurlinnast – hiinlastel on imeline oskus keset mitmerealiste teede ja kõrghoonetega pikitud linnaruumi tekitada vaikne õdus oaas. Ise nimetavad nad neid aiakesi rekreatsioonikeskusteks. Need on vahel üsna suurel pinnal laiuvad pargid koos järvekeste, pagoodide, aedade, sildade ja teemajadega. Imeliselt hooldatud ja haljastatud. Põigates linnakärast sinna rekreatsioonikeskusesse, leiad eest teemajades kaarte mängivad seltskonnad või siis harrastatakse parajasti Tai Chi’d, mõni vanem härrasmees on välja võtnud pilli ja musitseerib koos kaasalaulvate vanemate daamidega. Keegi võimleb omaette mediteerides.
Hakkas silma see, et sellistes rekreatsioonikeskustes liiguvad peamiselt vanemad inimesed ning noori kohtab seal väga harva. Noored ei tee Tai Chi’d, ei mängi kaarte ega veereta päeva teemajas koos lauldes või mängides õhtu poole. Kui astuda linna keskel asuvate läikivate kõrghoonete poole, leiab sealt Hiina noorema generatsiooni esindajad, kelle meelelahuseks on meilegi hästi tuttavad kiirsöögiketid, lõputud poed, enese eksponeerimine ning disainimine.
Kogu see maa tundub olevat jõhkralt kaheks lõhestunud – uus ja vana nii elustiilis kui inimestes. Tundub, et generatsioonidevaheline konflikt saab olema päris keeruline küsimus, mis Hiinal ees seisab. Noored tunduvad olevat lõbujanulised ja läänemeelsed, vanad jälle hästi traditsioonilised nii oma käitumises kui riietuses.
Samas näeb oluliselt sagedamini kui meil ka sellist vaatepilti, kus noor tüdruk talutab vanaema või siis seda, kuidas vanaisa või -ema tegeleb titega.
Hiina puhul on tegemist hetkel maailma ajaloo kõige järsemalt urbaniseeruvama riigiga. Teadagi toob linnastume kaasa muutumise ka käitumismustrites ja kui selline järsutempoline elustiili muutus leiab aset riigis, milles elab iga kuues maailma inimene ja mille territoorium on sama suur kui USA-l – prognoose teha ei oska vist keegi. Elame-näeme.
Ja samas, bussiga sõites, silmad kogu selle tööstusralli keskel piirkonda, kus kümnete kilomeetrite kaupa on pisikesi hästihooldatud aialapikesi, kus liigavad ringi põlluharijad kõblad õlal ning kus kogu väikelinna peamine sissetulek näib sõltuvad kapsa saagikusest. Ringi sõidava veoautod kapsakoormatega ning tee ääres on järjest kapsa kokkuostu punkte. Mõnedkümned kilomeetrid täielikku kapsamaad. Müstika!

Hiina eakamad

Noored ja edevad

Noorem talutamas vanemat

Vanaisa lapselapsega

Vana ja väsinud

Hiina emad lastega

Vanad…

… ja noored.

See ei ole mitte laste mänguväljak, vaid siin võib võimlemas näha vanaemade-vanaisade meeskonda. Väga tüüpiline vaatepilt parkides

Arvestades seda, et Hiina kultuuris on peresidemed väga olulised, siis ei oskagi midagi prognoosida, aga massiliselt maalt linna kolitud rahvas ühetaolistesse kõrghoonetesse pakituna ning diametraalselt erineva ellusuhtumisega noored ja vanad võivad teatava kriisi ühiskonnas tekitada küll. Igal juhul on Hiina väga suurte muutuste sees.
Kui su silmakuju on teine. Hiinas reisides tuleks arvestada seda, et valge rassi esindajatest hiinlased liialt ei pea. Heal juhul suhtutakse sinusse jaheda viisakusega, vahel tuleb aga kokku puutuda kivistunud nägudega, kes demonstratiivselt keelduvad sinuga suhtlemast või sinu meeleheitlikke viipeid mõistmast. Kardetavasti on tegemist paljuski ka meedia kujundatud pildiga, mis asetab maailma keskpunkti Hiina (ja tegelikult ju põhjendatult) ja siis tulevad riburada pidi kõik ülejäänud riigid ja rahvad või maailmajaod. Teisalt võib nende ignorantsust ja teatavat võõraviha ka mõista. Hiina on senini osaliselt suletud riik – tavakodanikud välismaal naljalt ei käi. Reeglina pole hiinlasel ka passi. Passi saab vaid siis, kui on vaja reisima minna ja riigist väljasaamiseks peab olema piisav põhjus. Üks põhjustest, mida Hiina riik aktsepteerib, on õpingud. Turism ei ole samas mingi põhjus. Seetõttu vohab ja lokkab siseturism ning hotellides-siselendudel-rongides jne näeb valget seljakotiga inimest ikka üliharva. Samas on hotellid täis hiinlasi ning miks peaks üks teenindaja end üldse vaevama mingi inglise keele äraõppimisega.
Juhtus nii, et pikkadel sõitudel (ja Hiinas kipuvad kõik sõidud väga pikad olema), sattusime mitmeid kordi vaatama filme, mida reisijatele näidatakse. Need olid 100% võitlusfilmid. Vaenlased varieerusid – jaapanlased, natsid, niisama kurjamid – aga pidev võitlus oli pakutava meelelahutuse ainusõnum. Paksudes toonides räigelt ülemängitud lihtsakoelised filmid, kus hea rollis on hiinlane, kes peab lakkamatut võitlust välisvaenlasega. Kõige puhtakujulisem propaganda. Rahvas elas reeglina elavalt kaasa ja paha sai alati teenitud palga.

Hiina traditsiooniline teater. Ka seal on väga olulisel kohal võitlus vaenlasega

Mehed muudkui võitlevad, samas kui naised on roosad ja õrnad liblikolevused

Kui nüüd kokku panna need kaks poolust – vähene võimalus riigist väljas käia + pideva välisohu tekitamine ning kõikide väljaspool Hiinat olevate eluvormide ja -stiilide naeruvääristamine ning ohuks tembeldamine – siis saab ehk veidi rohkem aru, miks ükski hiinlane valget inimest nähes liialt innukaks ei muutu. Kui keskmise hiinlase kogu maailmapilt kujuneb ettesöödetud infot töödeldes, ei ole ole ime, et igat veidi teistmoodi inimest peetakse potentsiaalseks ründajaks. Filmides võõrad valdavalt ründavad, lõhuvad, vägistavad ja tapavad rahulikku ja rõõmsat Hiina rahvast. Ja kui filmis juba näidatakse, siis ju see nii ongi.Ise pole kohapeal vaatamas saanud käia ka.
Lisaks, ärgem unustagem, et Hiina ei ole siiski meie mõistes vaba riik. Keelatud on nii FB kui Twitter ning ka oma blogi ei saanud ma vahepeal vaadata. Tundub, et keelatud on kõik avalikku teavitamist võimaldavad vaba ligipääsuga keskkonnad ja tõenäoliselt seda ikka seepärast, et kogu levival ja levitataval inforuumil mingil määral silma peal hoida. Tänapäevases võrgustunud maailmas on see muidugi neetult raske ülesanne.
Tavapärane, eriti väiksemates kohtades, on ka see, et sind ja sinu toimetamisi vaadatakse varjamatu uudishimuga vahepeal omavahel veel kommenteerides ja näpuga näidates. Astud hommikul hotelli uksest välja tänavale ja maalt linna tulnud vanem mees tardub soolasambaks. Taganeb paar sammu. Jõllitab sind üksisilmi ja pealaest jalatallani. Naeratad kohmetult ja püüad kuidagi tähelepanu keskpuntist taanduda. Tihti tulevad su juurde inimesed, kes paluvad end koos sinuga pildistada. Nii harjudki lõpuks olema tsirkuseahvi staatuses, vaadeldav, kommenteeritav ja näpuga näidatav.
Omamoodi arusaamatu grupi moodustavad taksojuhid. Päris mitmel korral (Pekingis ja Kunmingis) saime aru, et taksojuhid valivad kliente rassi järgi ehk siis kui ikka ei ole õige silmakujuga, siis takso peatuda ei suvatse, kuigi on silmnähtavalt tühi. Kliente oli meietagi piisavalt. Ja kui juhtumisi takso ka peatub, siis paaril korral juhtus nii, et taksojuht vaatab küll kaarti või meie soovitavat sihtkohta, kuid raputab pead ja annab märku, et me võiksime taksost väljuda. Raske on uskuda, et taksojuht ei tea näiteks paari peatuse kaugusel asuvat metroojaama, mille nimetust me talle Hiina keeles näitame. Asi on lihtsalt suhtumises ja ju nad näitavad oma üleolekut viiplevatest ja veidratest valgetest inimesetest lihtsalt keeldudes meid teenindamast. Veider kogemus. 
Hiina keel ja arusaamine. Keelega on Hiinas keeruline. Kui Peking ja teised suurlinnad välja arvata, siis üldistatuna võib öelda, et inglise keelega suurt midagi ära ei tee. See kehtib ka hotellide, rongijaamade, lennuki stjuuardesside jne kohta. Hiina reisides tasub teha väikest eeltööd ja kindlasti peaks olema kaasa mingi reisiraamat, kus on olemas suuremate kohtade nimetused ka Hiina märkidega. Meie kogemus näitab, et see annab kõige kindlama tulemi. Veel parem, kui teil on isiklik hiinlane kasvõi telefonikõne kaugusel. Kui keegi suudab piisavalt inglise keelest aru saada või, veel uhkem, rääkida, siis tundub see kohati tõelise Jackpotina, sest ajapikku muutub lihtsalt mõttetult väsitavaks ja ajakulukaks pidev kehakeel ja viiplemine iga väiksemagi soovi selgeks tegemisel.
Bussijaamas piletit ostes näitad näpuga raamatus selle märgikombinatsiooni peale, mis on sind huvitava sihtpunkti hiinakeelne nimetus. Hääldama ei ole mõtet hakata, kuna Hiina keele intonatsioonil on nii palju varjundeid, et lamedalt häälikuid kombineerides ei saada sinust aru niikuinii. Kui pilet, millel puudub igasugune sulle arusaadav märgitus v.a. kuupäev ja kellaaeg, käes, tuleb üles otsida busside väljumise koht. Seal seisab mitukümmend bussi, kõigil märgid ees armatuuril. Võid muidugi hakata võrdlema sinu piletil ja bussi armatuuril olevaid märke – seda siis eeldusel, et tead, millistesse märkidesse on kodeeritud sihtpunkti nimi – aga oluliselt lihtsam on torgata oma pilet kellelegi kohalikule nina alla ja reeglina talutavad nad sind õigesse bussi.
Religioon. Hiina on jätkuvalt, vahepealsetele piirangutele vaatamata, väga religioosne. Kuigi Kommunistlik Partei üritas igati religioonist jagu saada, on hinnanguliselt 400 miljonit hiinlast siiski ennast usuliselt määratlenud. Templeid on palju ja rahvast sagib seal ka piisavalt, kuigi vahepeal oli religioon tabu ja palju väärtuslikku on ka lähiminevikus hävitatud.

Aed templi kõrval

Väike puhkehetk templiaias

Imelised on templite aiad. Kõrval, mõne meetri kaugusel võib müüri taga olla suurlinna tüütu ja räpane sagin, kuid aias istudes ja sillalt kalu vaadates võid unustada, et kusagil kunagi üldse linn oli. Meil õnnestus käia nii Budistlikus, Taoistlikus kui ka Konfutsionistlikus templis. Hiinas ongi need kolm usundit üsna segunenud ja kohati on raske öelda, kust lõpeb üks ja algab teine. Huvitav fakt on see, et kuna nimetatud religioonid ei seleta ära maailma loomist ega pea oma jumalaid ka ainujumalateks (seni kehtib arusaam, et keegi uus jumalus võib kusagil iga päev sündida), siis meie traditsioonilise religiooni mõttes on tegemist ateistidega 🙂
Raha. Jutud Hiina odavusest hakkavad vaikselt raugema. Hetkel võib küll mitu nimetust meie mõistes väga odavaid hindu välja tuua (takso, tänavatoit), aga keskmiselt on viimaste aastate jooksul Hiinas hinnad ikkagi korralikult tõusnud. Sellest saab aimu kasvõi eelmisel aastal välja antud Lonely Planetis toodud hindu praeguse hetke hindadega võrreldes, mis on vahepeal päris mitu protsendipunkti tõusnud. Sama hinnatõusu kinnitasid ka meie reisiseltsilised, kes on mõni aasta tagasi Hiinas käinud.
Hügieen. Kanna alati WC paberit endaga kaasas! See reegel sai kiirelt selgeks, sest vetsupaberit avalikes tualettides naljalt ei leidu. Positiivne on see, et juba mõne aastaga on tekkinud arvestatav hulk potiga tualette. Veel veidi aega tagasi olevat isegi 5* hotellides olnud võimalik leida küll ülimalt luksuslikke, kuid siiski auk maas põhimõttel tualette. Sageli on avalike käimlate kabiinide ustel märk, kas tegemist on auguga või potiga. Ja tuleb tunnistada, et kui on järjekord, siis seda ikka potiga kabiini ukse taha. Tundub, et hiinlased on oma tradisioonile truudust murdmas. Eraldi teema on muidugi pikamaabusside peatuskohtade tualetid – potist rääkimata, seal ei ole ka uksi ja, nagu juba eelnevalt mainitud, on hiinlased kohati täiesti varjamatult uudishimulikud valge inimese toimetamiste jälgimisel 🙂
Üks talumatu komme on hiinlaste rögistamine ja sülitamine. Seda üritatakse juba üleriigilisel tasandil välja juurida – olümpiamängude ajal lausa keelustati maha sülitamine. Sellele vaatamata on vana harjumus visa taanduma ja kui bussi satub kasvõi üks rögistav koll, on see ikka päris jube. Supi luristamine on ka teema, mille suhtes tuleks tolerantsikool läbi teha sinnakanti reisijatel.
Transport. Hiinas võib transporti usaldada. Seda on piisavalt, see on mõistliku hinnaga (odavam kui meil, kuid mitte ka liiga odav) ja meie kogemuse põhjal ka igati usaldusväärne.

17-tunnine sõit sleeper-vagunis rongiga oli täiesti talutav. Öö sai puhaste linade vahel ilusti ära magatud ja hommikuks olid juba uues sihtkohas. Restoranvagunis meid millegipärast ei armastatud ja väideti, et söök on otsa saanud.

Reisitud sai nii bussidega, rongidega, taksoga ja kaks siselendu sai ka tehtud. Kui välja arvata viimase siselennu hilinemine, mis meid Brüsseli lennust maha jättis, siis muu toimis kõik tõrgeteta. Eriti efektne oli 8 tundi kestnud bussisõidu punktuaalne finaal ehk minutipealt täpne sisenemine sihtkohta. Piletitega väga suurt muret ka ei olnud. Vahel ei saanud kohe esimesele väljuvale bussile piletit ja rongile saime eelmisel õhtul viimased sleeper-vaguni piletid, aga üldiselt tundub transport olevat piisav, et mitte liialt ette muretseda.
Taksode puhul tundub, et tegemist on riigi poolt doteeritava haruga, sest ametlikke taksosid on palju, nad on väga odavad ning paljud kohalikud kasutavad ka taksosid linnades liiklemiseks. Oletatavasti aitab see selline lahendus massilist autostumist vältida.
Nii. Üldisemad muljed heietatud ja nüüd proovin järgmise postitusega veidi konkreetsemaks muutuda ning rääkida sellest, kus täpsemalt käisime, mida täpsemalt nägime ja mida huvitavat sõime ja maitsesime.

Rohkem fotosid Hiina reisist leiad SIIT