Üsna äsja on avanud oma uksed restoran Cru. Cru’d leida ei ole keeruline, asub see Vanalinnas, täpsemalt Viru tänaval, nii et mööda Viru tänavat Raekoja poole kulgema hakates tuleks hoida vasakule tänava poolele ning siis hoida silmad lahti. Samasse majja peidab enda ka hotell Cru ning viitav silt on näha ka Viru tänavale. Sisse pääseb restorani mõnusast väikesest sisehoovist-umbtänavast, kus kindasti suvel on eriti õdus istuda ja jahutavat veini koos maitsva toiduga nautida.
Cru kuulub Carmen Gruppi ning köögis askeldab ja vägesid juhatab peakokk Dimitri Haljukov.
Interjöör on parasjagu selline, et ei tekita liialt kammitsetud meeleolu, vaid annab ette mõnusa laheda hubase olemise. Vanalinna eripära on parimal moel säilitatud ja välja toodud. Armsad on ka laudadel olevad käsitöötaldrikud, mis on kaunis lisand kogu sisustusele.
Cru’d käisime uudistamas restorani enda kutsel ja menüüst vabalt valitud toite mekkides. Esmalt võib kohe kinnitada, et Cru menüüst valiku tegemine ei olnud liiga lihtne. Peale pikka valikut ja mitmekordset ümbervalimist saime siiski oma road tellitud ja toitude juurde palusime ka majal endal veini soovitada. Eesmärgiks testida muuhulgas ka klaasiveinide valikut ja sobivust toitudega. Klaasiga pakutavate veinide valik liiga suur ei ole, kuid kõik road said siiski ilusti veinikaaslase endale lisaks ja rohkemal-vähemal määral sobitusid paarilised ka omavahel.
Alustuseks väärib eraldi äramärkimist lauale toodud leib ning leivamäärded. Leib on rikkalik, tume, puuviljadest pungil ja väga maitsev.
Ilmselgelt hoole ja armastusega küpsetatud ning teades väga hästi, et ees on ootamas rikkalik söögikord, ei suuda vastu panna ning leiba kulub ilmselgelt rohkem, kui algul plaanis oli. Leivamäärdeks pakutakse tavapärast võid, mis on ürtidega ergastatud ning üllatusena sulaselget searasva sibulaga.
Loomulikult sööstame maitsma just seda põnevamat ehk searasvast valmistatud määret. Mõnus! Veidi rustikaalne ning leiva magusa iseloomuga suurepäraselt sobituv. Söö või ainult seda!
Eelroa valisin mina hoopis suppide hulgast, nimelt ergutas maitsemeeli ja kujutlusvõimet kõige enam langustiini kreemsupp spargliga merivähi tartari, krõbeda peekoni ja toorjuustuga. Toidu kõrvale veiniks soovitati maja poolt 2010 Soave Lamberti I Fiore’t. Supp oli tõeliselt mõnus ja täidlane.
Juba supi kohalesaabumine oli ilus, serveeriti seda elegantselt tummist leent spargliliistudele kallates. Supileem oli just selline, milleni jõuab leeme algaineid kannatlikult ja pikalt keetes ja kus maitsekontsentraat muutub tõeliselt meeliülendavaks ja sõltuvusttekitavaks.
Väga maitses supp ja kõik lisandid sobitusid sinna juurde ka ideaalselt. Soave oli veinina täiesti viisakas kaaslane, kuigi supi täidlus oleks ehk isegi veidi tugevama kaaslasega hakkama saanud. Kohati tundus vein jäävat liiga jõuetuks supi maitsebuketi intensiivsuse jaoks.
Teine maitstud eelroog koosnes erinevates lihadest ehk siis metspardist ja suitsuküülikust. Täpsemalt siis vinnutatud pardisingist, küülikusüldist, krõbedadest juurviljadest ja kartulivahust. Leidsime taldrikult lisaks eelpool nimetatutele ja menüüs loetletutele ka ühe salapärase paté 🙂
Erinevaid lihasid erineval kujul paigutus taldrikule täpselt niipalju, et vahepeal haarasime teenindajal hõlmast, et täpsustada, milline tükk ikka mis liha on. Põnevat mekkimist ja avastamist jagus tükiks ajaks ja kõik taldrikule paigutatud tükid õigustasid oma kohalolu igati. Veinisoovitus selle lihase roa juurde oli 2009 Cotes du Rhone Rouge “Saint Espirit”. Käisin loomulikult ka ise nii paté’d (esiplaanil ja menüüs täiesti mainimata) ja vinnutatud parti mekkimas ja oli ikka mõnus küll. Maitseid ühel taldrikul oli muidugi nii parasjagu palju, et kõikide nende eristamine, eriti kui tahta vahepeal veidi juttu rääkida, muutub omaette katsumuseks. Aga see on meeldiv katsumus ja nõuab lihtsalt veidi süvenemist. Uudistamist-põnevust igal juhul jagus.
Pearoogadest valisin välja Eesti metslinnu ja seened. Täpsemalt siis röstitud metslinnufilee, mis sel päeval täpsustatud andmetel oli metstuvi (!), praetud metsaseened ja krõbe selleripüree.
Nagu ka eelroa paté’st ootamatu etteaste puhul puhul, jäin seekord hätta taldrikul ühe heledama lihatüki tuvastamisega, mis teenindajalt abi küsides osutus kevadtibuks. Nii et menüüs listimata üllatuskülaline seltsiks metstuvile. Veinisoovitus oli selle toidu juurde sama eelpool mainitud 2009 Cotes du Rhone Rouge. Sobitus. Ei suutnudki meenutada, kas olen oma senise elu jooksul metstuvi maitsnud, seega suhtusin sellesse taldrikule paigutatud lihatükki äärmise delikaatsuse ja austusega. Ning loomulikult ka uudishimuga. Tuvifilee on üllatavalt tume, oma olemuselt aga meeldivalt mahlane ja samas tajutavalt metsane võrreldes kodulinnu lihaga. Maitsestatud täpselt nii, et parim lihast välja tuua. Tugevama maitsega metstuvile assisteeris mahe ja mahlane kevadtibu ning igati meeldiv ja maitsev taldrikutäis sai üsna kiirelt tühjaks söödud ning taldrik saiaga ka üle poleeritud. Meeldis, telliks teinekordki.
Teiseks pearoaks toodi lauale Arktika magevee forell ja krabipuder rohelise sibulaga ning meresiiliku kastmega.Veinisoovituseks 2009 Chablis Domaine des Chenevieres.
Käisin uudistamas ka seda taldrikutäit ning Arktika mageveeforell ehk paalia oli tõesti hoopis teistlaadne kui meil tavapärane ja levinud forell. Krabipuder ja meresiiliku kaste olid muidugi ka täpselt sellised, et tekkis tahtmine kõrvalolevalt ja mulle mittekuuluvalt taldrikult noolimas käima jäädagi. Selle taldrikutäie üllatajad olid aga seepiatindiga tumedaks värvitud õhukesed ja krõbedad kartulitšipisid, mille krõbistamine oli nii põnev kui maitsev kogemus ühttaegu.
Kuigi kõht oli juba parasjagu täis, ei suutnud loobuda ka desserdi maitsmisest. Valitud sai ettekandja soovitusel rabarberi brüleekreem, kuhu lisaks sätitud veel vaniljekreem ja Saaremaa rukis.
Olles ise küll tavaliselt üsna tagasihoidlik magusasõber, oli see hapukas-kreemjas dessert just sobivalt mõõdukalt magus ilma et see liiga pealetükkivaks oleks muutunud. Loomulikult aitas hapukas rabarberimaitse ka kogu komplekti tasakaalustada. Põnev oli kindlasti ka brüleekreemile antud täiesti teismoodi välimus ning tõenäoliselt oleks pelgalt taldrikule sätitud välimuse järgi jäänud hätta roale nimetuse leidmisega. Teine magustoit, mis lauda toodi, oli Cru šokolaadivaht. Samuti maja poolt soovitatud.
Ei pidanud vastu ja käisin ka seda oma lusikaga veidi näppamas. Vaht oli kaunilt kreemjas, rikkalik, mõnusalt mõrkjas. Lisandiks kakao ja piima lehed (taaskord ahhetamapanevalt põnev lisand), pralinee ning puuvilja marmelaad. Erinevad struktuurid ja maitsed tegid magusroa söömise parajaks uurimustööks.
Desserdiga ühele poole saades oli kõht üsna korralikult täis ja kogu söömaaeg oli olnud üllatuste- ja maitseküllane. Soovitaksin seda kohta just neile, kellele meeldib nautida erinevaid maitsekooslusi ja põnevaid struktuure. Kes oskab hinnata koka tööd ja katsetusi. Vaeva oli köögis nähtud, seda oli näha iga roa puhul ning ka kõige väiksemad lisandid olid hoolikalt valitud ja filigraanselt läbikomponeeritud. Restoran Cru võiks ideaalselt sobida ka ärilõunateks-õhtusöökideks, sest menüü peaks olema ka rahvusvahelist seltskona soosiv ning piisavalt laiaulatuslik selle jaoks, et erinevate maitseeelistustega inimesed kõik endale sobiva toidu leiaksid. Serveeritakse toitu esteetiliselt ja kogu muu teenindus saab ka vajalike protseduuridega ilusti hakkama. Isegi siis, kui uue koha sissetöötamise koefitsent maha arvata.
Vasta