Sattusin eelmise nädala lõpul Stockas käies (ja jälle kui kogemata alkoholiosakonda sattudes, et veinid üle tudeerida) peale päris huvitavale seigale. Nimelt olin just kassas kohmerdamas, et oma ostu eest tasuda, kui osakonda sisenes hõlmade lehvides ja parfüümipilves uljas noormees. Ilmselgelt Esimese Eesti liigasse kuuluv. Edukas ja enesekindel.
Astus tema siis kassas konutavate müüjate pundi juurde ning esitas selgelt oma soovi: “Milline on teil siin kõige vanem vein?”.
Ma arvan, et isegi seljatagant oli täheldatav minu kulmukaare tõus. Nonii, uued veiniostmise mõõtühikud on siis leitud! Ja raamatupoes lähen ja küsin: “Milline raamat teil siin kõige rohkem kaalub?”. Einoh, tegelikult miks mitte.
Kassa juurest sööstis muidugi hetkega välja ebaeestlaslikult abivalmiks muutunud müüjatädi ning talutas noore Eduka Eesti esindaja külmkappide poole.
Kahjuks ei saanud ma jälgima jääda, mida siis abivalmis personal ostjale soovitas. Tõenäoliselt sooritati päeva- kui mitte nädala ost.
Ja no teisest küljest ei ole äkki Stockas sellise palve esitamine vast väga ohtlik – ma julgen eeldada, et seal ikka päris saasta ei hoita (pean vabandust paluma, vaatama oma vanusele usun ikka vahel selliseid asju ja lilli ja liblikaid ja inimeste headust). Igal juhul soovin noormehele elamuslikke veinihetki ning arvata võib, et kui kriteeriumid on nii rutiinivabad, siis ei ole ka veinimaitse liialt rafineeritud. Proosit!
Selle peale tuli lihtsalt meelde, et eestlaste õhukest veinikultuuri arvestades (see oli nüüd väga viisakalt öeldud), on väga levinud mingi veider arusaam, et vana vein = hea vein. No kindlasti on keegi kusagil kuulnud jutustusi sellest, kui käidi Pr/It/Port/Hisp jne veinimõisas ja siis peremees pakkus niiiii vana veini. Olgu, see peremees teab, mida pakub ja kuidas veini kogu tema auväärse aja jooksul koheldud on. See, mida meil siin pakutakse, on tiba teine asi.
Teisalt olen korduvalt jahutanud oma elukaaslase entusiasmi, kes avastas Venemaa avarusi väisates aeg-ajalt igasuguseid hämmastavaid veinilisi – näiteks 1964. aastast pärit tundmatu päritoluga hispaanlase. Lõpuks printisin välja talle Robert Parkeri koostatud veinide eluea tabeli, et vaigistada puitunud ja ammu oma väärtuse kaotanud veinide ostmise kirge. No kui ei ole potentsiaali või kui ei tea, kuidas veini koheldud on, siis võid teda hoida kui kaua iganes soovid, kvaliteeti ei lisandu!
Ja pange tähele, kevade tulles ilmuvad meie poodidesse ülihead pakkumised valgetele ja rosé’dele, millel sünniaastaks nt 2006. Kui puit maitseb, siis palun! (Chardonnay ja mõned veel teevad siin erandi). Aga tarbija teadmatust ära kasutada on ju tore ja küll ära ostetakse.
Ise ostsin sel päeval 2009. aasta Sauvingnon Blanci. Konverteerides Esimese Eesti esindaja mõõtühikutesse, siis oleks minu soov võinud kõlada: “Milline on teil siin kõige noorem vein?”. Siiamaani olen veendunud, et tegin hea ostu 🙂
Vasta