Mõned postitused tagasi, rääkides oma armsatest raamatutest, hõikasin küll välja, et ei ole asjade maailmal liialt ennast segada lasknud.
Paraku pean tunnistama, et mõned asjad on ikka armsad küll ja mingil moel minu jaoks olulised. Ma ei oskagi arvata, kas tegemist on mingi energiaga, mis asjadega kaasa tuleb või on see lihtsalt minu emotsioon, mis asjadele aura juurde loob. Tuleb nentida, et mõne, tegelikult ju elutu tükiga, seob sind ühel hetkel midagi rohkemat kui lihtsalt kasutusmugavus või vajalikkus.
Olen juba mitu aastat käinud Kunstiülikooli poolt korraldataval sõbrapäeva kruusimüügil, kus müüakse EKA tudengite ja vilistlaste tehtud imearmsaid tasse. Tekkinud on juba väike kollektsioon. Nii kas sel aastal seadsin sammud sinnapoole, kus kruuse pakutakse. Näppisin üht ja vaatasin teist, valikut teha oli tõeliselt raske. Olin juba kaks tassi välja valinud ja nende eest äragi maksnud, kui võeti ette uus kastitäis tassidega, mida hakati paberist välja pakkima. Ja siis ma kiunatasin äratundmisrõõmust – seal oli tass Ganeshiga!
Selgituseks niipalju, et Ganesh on üks hindude jumalatest, Shiva ja Parvati poja, muhe londiga tegelane, kes kannab hoolt tarkuse ja intelligentsuse eest ning ei salli isekust.
Selgituseks veel, et käies Indias, tekkis mul kinnisidee tuua endale koju üks korralik puust või luust Ganeshi kuju (ma ei oskagi seletada, miks just see londiga muhe jumalus mu hinge puges). Esimestel päevadel nägin igal pool Ganeshi kujusid, üks lahedam kui teine. Kuna olime seljakotimatkal üsna korraliku kilometraazhiga ja kujunemisjärgus transpordi-ööbimisega, siis ei tundunud liiga nutikas mõte osta kohe reisi algul umbes kümme kilo kaaluv ebastandardse mõõduga jurakas. Nii jätsin selle ostu viimasteks päevadeks Delhis. Ja nagu ikka, ei suutnud ma ei uue ega vana Delhi turgudelt leida enam ühtegi sobivat Ganeshi, kuigi traavisin oma meeleheites läbi lugematul hulgal müügikohti.
Et siis seletus sellele, miks ma Ganeshiga kruusi nähes niutsatasin äratundmisrõõmust, lasin kohe ühe valitud kruusi välja vahetada ja võidukalt oma kruusi-Ganeshi koju tassisin.
Selline armas tegelane on siis minu kruusi-Ganesh.
————–
Üks üsna uus lemmik-leid on mul hetkel teekann. Olin juba ammu endale tahtnud malmist teekannu. Käisin neid aeg-ajalt poes ikka piilumas. Hind oli just täpselt selline, et liiga spontaanset otsustamist ei soodustanud. Mõtlesin, et lasen endale kinkida kui mõni tähtpäev tulemas. Vana Bodumi kann ju ka täitsa töökorras.
Ühel päeval Rocca keskuses jalutades astusin sisse Home&Gourmet kauplusest ja silm jäi pidama värvilistele malmist kannudele. Seni olin näinud vaid üleni musti kanne, nüüd seisid kõrvuti nii must, roheline kui ka …. minu sinine! Ma tundsin oma kannu kohe ära, ta oli niiiii ilus seal teiste kõrval. Eriline rõõm valdas mind veel siis, kui vaatasin kannu hinda – see oli kolmandik sellest, millega teises poes malmkanne müüdi. Ja kui siis müüja juurde astus ja ütles, et täna on kõik kaup miinus 20%…. Te saate ju isegi aru, et mul ei tulnud enam pähegi mõtet ilma kannuta sealt poest välja astuda.
See ongi siin minu sinine! Iga päev kasutuses ja minu jaoks on nüüd õhtusel teel kuidagi eriliselt hea maitse.
————-
Juba mõnda aega vaatasin igatsevalt vintage stiilis nõusid. On see nüüd mingi ealine iseärasus – mine sa võta kinni. Igal juhul olen avastanud klassikas peituva võlu. Mõned aegumatud vormid on lihtsalt vastupandamatud ja klassika loob sellise mõnusalt turvalise “vanaema-juures” meeleolu. Esiemadega seob mind mu praeguses kodus palju, alates kasvõi puhvetkapist, mis mu vanavanaemale tegi tema isa kaasavaraks kuni vanaema pulmaserviisini välja (ikka Langebraun, mis muud).
Käisin näppimas vintage stiilis lahedaid nõusid nii mõneski poes – Muster on üks mu lemmikutest. Paraku on need kõige lahedamad nõud just nii ilusa hinnaga, et esimene vauuu-emotsioon saab hinnalipikut nähes sageli külma kausitäie vett kaela.
Aga ühel päeval….
Sattusin keskturule ja turult välja lipsates jäi pilk peale, et on avatud mingi uus pood (enne oli seal vist Hinnapomm ehk mõttetu odava träni pood). Astusin sinna sisse ja jäin sinna päris pikaks ajaks. Ära tulin suure kotitäiega. Leidsin terve hulga selliseid asju, mida olin veidi aega tagasi just Mustris näppinud.
Näiteks jäid mulle näppu sellised nõud:
Kõik pildil olevad detailid on pärit sealtsamast sh ka laudlina. Kahvel on eriti lahe, raske-suur-arhailine. Metallvaagnal kiri 1941. aastast.
Või siis sellised (söögiriistade komplektis on olemas isegi võinuga ja koogikahvel)
Minu meelest täiesti suurepärane!
Ja kogu see mind vaimustunud kotitäis vintage-teemalist varandust (piltidele ei mahtunud kogu saak) läks mulle maksma veidi üle 200 krooni.
Ma olen tagasihoidlikult väljendudes väga rahul 🙂
Vasta