Merhaba!

Merhaba! Türgist tagasi.
Puhanud, õnnelik, päikesest ja soolasest mereveest läbiimbunud. Elu on lill ja eriti praegu, kus Türgis kõik õitseb ja ilu on rohkem kui silmadega mälusoppi ahmida jõuab!

See oli minu esimene käik Türki ja kui kristalselt aus olla, siis moel, mille üle ma tavaliselt üsna häbitult ironiseerin. Otsast lõpuni reisibüroo poolt ette organiseeritud puhkus, kus sind veetakse konditsioneeritud bussidega lennujaama eest hotelli ette, iga kord kui bussist välja astud, loetakse sõnad peale ja elukoht on üks mittemidagiütlevatest viietärnihotellidest kümnete ja kümnete omasuguste seas, kus kolm korda päevas pakutakse kümnete meetrite pikkuselt kaetud laudadelt süüa (mida on ilmselgelt liiga palju ka kolme sellise hotellitäie inimeste jaoks) ja söögikordade vahel ellujäämiseks jagab keegi kogu aeg kuskil kas suupisteid või pirukaid. Ma pean tunnistama, et kirjeldatud olukorras tärkab minus roheline maailmavaade ja ühel hetkel käib kogu see toit mul veidi suus ringi ning mõte liigub nende väikeste vaeste laste peale, kes peavad kusagil tühja kõhtu kannatama. Sellise valiku ainus, kuid ma loodan, et piisav, vabandus on see, et seekord reisisime kahe naisega ja kolme eelkooliealise lapsega, kellest noorim mu enda veidi üle aasta vanune. Ja sellises olukorras tundub turvalisus ja etteaimatavus õigustatud valik. Rääkimata hotelli õuel olevatest basseinidest igas vanuses lastele ja aiaga piiratud mänguväljakutest koos lapsehoidjaga, mis võimaldasid vahel korraks ka ennast päikese käes päevitustoolile visata ja lihtsalt sooja käes nurru lüüa.

Ja vaatamata (või siis äkki natsa ka tänu) kõigele eelpool öeldule oli väga mõnus.
Türgi köögiga pidime paraku tutvuma vaid hotellis, kuna meie reisiseltskonna koosseisu arvestades ei oleks olnud väga nutikas mõnd kohalike söögikohta rünnata (neid sealkandis, kusjuures, oli üsna napilt ning reeglina istus seal vähemalt neli lauatäit türgi mehi doominod või kaarte mängides ja piidles sind väga umbuskliku pilguga juba enne sisseastumiskatsetki). Lasteta olekus oleks see vaid asjale vürtsi lisanud ja kohe kindlasti oleksime sinna kontvõõraks trüginud, seekord jäid need kogemused järgmist käiku ootama.
Samas oli suur osa hotelli köögist tulnud roogadest ka vägagi türgipärane ja sellest tulenevalt ka erakordselt ahvatlev. Lauad ja liuad olid lookas vahemerelistest toitudest, erinevaid aed-, juur-, kaun- jne vilju oli tuntud ja tundmatul moel. Näiteks oliive oli hommmikusöögilauas kümnel erineval moel valmistatuna ja ma arvan siiamaani, et see on tegelikult hullumeelne.
Türgi köök on tegelikult erakordselt sümpaatne ja tervislik. Väga palju värsket, maitsestamiseks kasutatakse ürte sh ka meile hästi tuntud münti, mida saab salatile lisaks lausa tervete värskete vartena juurde haarata. Paljude (liha)toitude maitsestamiseks kasutatakse kuivatatud münti, mis on ka minu viimase aja lemmikuks osutunud.
Baklažaani ehk pommu valmistusvõimalusi on lõputult, seda grillitakse, marineeritakse, küpsetatakse koos ja ilma lihata, tomatikastmes või küüslauguga – lühidalt, kõik on väga maitsev, mis neil pommust õnnestub valmistada.
Tahhiini ehk seesamiseemne pasta on ka väga mõnusa maitsega pasta, mida suure pudeli ka kaasa haarasin. Eriti maitsev oli tahhini-jogurti-meekastmega pannkook. Roosimoos jääb pigem sinna kategooriasse, et “taaskord proovisin ära, aitäh, rohkem ei soovi”, kuna maitseline sarnasus veneaegsete vängete “tipa rozovõi” parfüümide aroomiga on liialt häiriv.
Magusalaud jättis mind üsna külmaks, kuna sealkandis on veendumus, et kui magus, siis nii, et hambad lahti. Suurima hea meelega rahuldasin oma süsivesikute vajadust melonite-maasikate-apelsinidega, mis seal ikka kordades magusamad kui meil saadaolevatest parimad eksemplarid.
Igal õhtul pakuti ka erinevaid grillitud toite (grillimine loomulikult toimus sealsamas sinu silmade all) ja suurimad üllatajad sealt letist olid grillitud maks ja neerud. Valmistati neid mitmel erineval moel ja tulemus oli vägagi maitsev. Sellele grillitud maksa teemale on mul plaanis ka edaspidi mõned postitused pühendada.
Loomulikult ei saa üle ega ümber riisi-lambaliha täidisega aedviljadest, mille üldnimetus on dolma (mina, rumal, arvasin seni, et dolma on vaid viinamarjalehe sees täidis ja oma üllatuseks avastasin, et ka paprika/pommu/tomat jm on koos täidisega dolma). Kindlasti plaanin seda lähiajal ka kodus teha, enne tuleb ainult lambaliha hankimise retkel käia.
Pakutavad kalad olid kõik vahemereäärsetele maadele kohaselt värsked ja üsna lihtsalt tehtud. Pakuti nii aurutatud kui praetud kujul erinevaid valge lihaga merekalasid, lisandiks siis vaid sidrun.
Väga palju kasutatakse granaatõunast tehtud kontsentraati. Oma olemuselt on see veidi sugulane balsamicoga, selline magus, veniv ja hapukas kaste. Sobib imeliselt salatitesse ning ka lihale kastmeks. Võrreldes meil levinud Gruusia päritolu granaatõunakastme Naršarabiga on türklaste kaste vähem magus, aga muidu üsna sarnane.
Minu hummuse sõltuvus sai Türgis ainult hagu juurde – hummus sobib imehästi kõige maitsestamiseks alates siis grillitud juurikatest, salatist kuni lihtsa saialiseni välja. Tegelikult hakkab mulle hummusesõltuvus juba veidi muret valmistama – koju jõudes oli üks esimesi tegevusi köögis ühe hummuse kokkumikserdamine (kel huvi, siis retsept on SIIN ). See on umbes sama arulage käitumine, kui eelmisel suvel Itaaliast tulles (kus olles ma täiesti piinlikus koguses buffalo mozzarellat koos magusate küpsete itaalia tomatitega hävitasin) oli mu esimene käik linna peale buffalo mozzarellat otsima. Naine, nõrkus on sinu nimi!
Paraku viib selline küllusesalves päevade viisi suplemine selleni, et juba paar päeva enne ärasõitu suutsin täieliku isutusega põrnitseda maasikavaagnat (siinkohal ääremärkusena, et maasikas on mu üks suuremaid kirgi) ja ühel hetkel avastad end taldrikutäie komplekteerimisel kogu toiduletile kolmandat ringi peale tegemas ning tõdemas, et ei tahagi nagu midagi, sest viimaste päevade jooksul on lihtsalt ära ununenud, mis tunne on tühjal kõhul. Tegelikult on ju äärmiselt nauditav ka selline reis, kus trambid, Lonely Planet seljakotis, päevad läbi ringi, topid oma nina kõikvõimalikesse põnevatesse urgastesse ning lõpuks maandud õhtul kohalikku söögikohta, rampväsinuna, näljasena, muljetest üleküllastununa ning esitad oma soovid peamiselt viipekeeles, sest söögikohal puudub menüü ja ühtegi meile mõistetavat keelt pererahvas ka ei mõista. Nendest hetkedest on pärit minu kõige suurepärasemad reisilt kaasasaadud maitseelamused.
Kuid tagasi Türgi lainele. Türklased ise on üliarmsad ja väga sõbralikud. Minu aastane poja oli nädal aega staaristaatuses, sest iga türklane pidas vajalikuks last nunnutada, talle midagi kinkida, sülle võtta, musitada (kusjuures enne küsiti minu käest luba, kas tohib lapsele põsemusi anda) või niisama mudida. Kõlab veidi tüütult, eksole, aga kutt ise nautis väga oma ootamatult süllekukkunud staaristaatust. Eriti vahva oli jälgida seda, kuidas noored türgi poisid, restorani teenindajad, oskavad lapsega tegeleda. Meil olid seal täiesti oma lemmikud ja minu vahel memmekaks kippuv poja oli nõus neile pikemalt mõtlemata sülle minema.

Ainuke mure oligi see, et lapsele on külmale kodumaale saabumine paras ego-laks – ühest hetkest alates ei tunne su isiku vastu enam keegi huvi. Algus sai tehtud juba lennukile minnes, kui üks rahvuskaaslastest, tuvastades eelnevalt silmanurgast, et minust koos suure koti ja puusa peal kõõluva titega ei ole väärilist vastast, astus kiirel sammul lennuki trapi peal ristsammu mulle ette, et saada lennukisse enne mind.

Soovituseks sinnakanti reisijatele niipalju, et tasub enne uurida, millistest riikidest inimesi teie hotellis ja piirkonnas peamiselt puhkab. Suur oht on sattuda kokku suure hulga idanaabritega ning (muidugi maitse asi) minu puhkamise intensiivsus on kordades vaiksem kui slaavi päritolu inimestel. Samuti kipub neid teenindavates hotellides muusika (loe:nüri tümaka) valjusus olema meie mõistes mittetalutavas astmes. Nii sattusingi osade kaaspuhkajate pahameele alla, kui käisin nõudmas basseini ääres röökiva tümpsu vaikseks keeramist. Õnneks sattusime puhkama tibakene enne tõelise hooaja algust, mistõttu vaid paar viimast päeva saime aimu, milliseks võiks tipphooajal slaavi verd puhkajatega koos elamise intensiivsus kujuneda. Seetõttu oli teatav kergendus lahkuda ja vaguralt taas külma kodumaale naaseda. See lärmakas kaasseltskond oli ka ainuke miinus kogu mõnusa puhkuse jooksul. Teinekord teab siis targem olla ja ka sellele nüansile tähelepanu pöörama.