Päikesemoos, kui soovite. Kuldset kollast päikest on selles keeduses küllaga. Rääkimata kasulikest ainetest. Sest teadupärast on võilill, vaatamata oma pealetükkivale iseloomule muruses keskkonnas, üks erakordselt kasulik ja mitmekülgne taim. Toorainepuudust ei tohiks meil ka olla. Saabki muru võililleõitest puhtaks ja moos tuleb pea et boonusena.
Tegelikult on võilillemoos jällegi üks selline traditsiooniline toit, mida tegi minu ema. Mulle lapsena meeldis meeletult see mõrkjas, kergelt kirbe magus vedela mee taoline ollus. Paraku sattusin sageli kuulma ka seda, kuidas mu ema külla tulnud ja võilillemoosist joovastunud õhkavatele sõbrannadele mainis, et selle tegemine on üks igavene nuhtlus ja tüütu tegevus. Uskuge või mitte, aga täpselt siit saigi alguse minu eelarvamus, mille toel ma alati retseptiraamatu vahelt pudeneva lehe pealkirjaga “Võilillemoos” sinna raamatu vahele tagasi lükkasin. No kes see ikka viitsib hakata üht nuhtlust ja tüütut tegevust ise vabatahtlikult ette võtma. Õnneks turgatas ükspäev, keset kollakirjust võilllehooaega, mul taipu silmitseda veidi lähemalt seda kole tüütut retsepti. Piisab vist selle mainimisest, et täpselt samal õhtul rakendasin lapstööjõudu võilillemoosi keetmiseks ettevalmistuste tegemise eesmärgil. Vanematele poistele kott kätte, teele saates seletuseks õhku kätega joonistatud ring sellest, kui palju võililleõisi vajan, endal vaim valmis moositeoks ja peas segadus, et kuidas ja miks küll NII LIHTNE protseduur seni edasi lükatud sai!
Tehtud see moos saigi. Tuli välja sama mõrkjas-magus nagu mälus oli. Ei midagi keerulist. Vaja vaid võilillehooaega ja veidi aega. Puhtalt kättevõtmise asi.
Retsept ise järgmine*(allpool on toodud katsetuste käigus tehtud täiendused):
3 l võililleõisi (päikeselisel päeval korjatud kollased värsked lahtised õied, minul oli ca 4,5 liitrit)
2 klaasi vett
800 gr moosisuhkrut
1 tl sidrunihapet (asendasin tavalise sidrunimahlaga)
Esimesel päeva korja võililleõied, kalla need potti, sinna peale lisa vesi ja sidrunimahl ning kuumuta potis ca 15 minutit. Jäta 24 tunniks seisma. Järgmisel päeval kurna võililleõied läbi sõela. Mina võtsin peotäite kaupa võililleõisi ja lihtsalt pigistasin käte vahel neist kogu mahla välja.
Lisa kurnatud mahlale suhkur ja keeda vaiksel tulel vähemalt 2 tundi. Pane steriliseeritud purkidesse.
Ongi kogu vaev 🙂
Olen kuulnud, et seda moosi hästi pikalt keetes (4-5 tundi) peaks see muutuma paksemaks. Mina panustasin pektiini sisaldavale moosisuhkrule ja keetsin paar tundi. Tulemus jäi ka jahtununa selline hästi vedela mee taoline ehk siis paksendamisest väga asja ei saanud. Kel kannatust ja huvi jagub, võib ka pika keetmisega variandi ära proovida. Põnev oleks teada saada, kas see toimib.
Tulemus sobib hästi nii juustule lisandiks, erinevatele toitudele mõrkjat-magusat särtsu lisama kui ka haiguste profülaktikaks. Mõnus päikesekollane purgitäis on igati seda väikest vaeva väärt.
* Paar korda sama moosi keetes tegin paar täiendust. Vähendasin veidi vedeliku kogust, osa vett asendasin sama koguse sidrunimahlaga. Sidrunimahla lisan koos veega kohe alguses võililledele. Keedan moosisuhkruga ning keetes lisan ka sidruniseemned, mis sisaldavad pektiini (paksendaja ja säilitaja). Enne purki panemist korjan sidruniseemned välja (need võib keetmise ajal ka marli sisse siduda või siis ka teesõela sisse panna). Muudatuste tulemusena sai moos veidi paksem ja sidruni hapukas maitse sobib väga hästi magus-mõrkja võilillemaitsega. Kes soovib aga pigem köhasiirupina kasutatavat võilillekeedust, peaks vähendama keetmise aega 20 minuti peale. Tulemuseks on vedel siirup, kus on kasulikke ained rohkem säilinud, kui pikalt keedetud moosil.
Vasta