Kevad hakkab mühinal suveks muutuma ja minu aias kõrguval kolmel kuusel on mõnusad pehmed võrsetited külge tekkinud. Nii umbes mõne sentimeetri pikkused, erkrohelised, täiesti ohutud torkimise mõttes ning lisaks sellele veel korralikult mõrkjat metsamaitset täis.
Kuusevõrsesiirup on üks äraütlemata mõnus maitseaine – sobib hästi lihadele-kastmetele särtsu andma ja marinaadile mõrkjat maitset lisama. Ulukilihale pea asendamatu – naturaalne metsane maitse saab kuusevõrsesiirupi toel oma parimaid külgi näidatal
Keeduse tegemine sarnaneb võilillemoosi valmistamisele ning siirupi keetmise ajal levib köögis hästi mõnus aroom – meelde tuleb nii jõuluaegne kuuselõhn kui ka vanaema juures lapsena köha peletamiseks tehtud kuuseokka aur (teate ju küll, kuuma vette kaussi kuuseoksad, siis tekk üle peal ja hingad seda auru sisse nii et nägu tilgub aurust). Metsane ja turvaline lõhn.
Maitsesiirupi tegemiseks võtsin pool liitrit kuusevõrseid, millele kallasin umbes 2 klaasitäit vett nii, et võrsed oleksid veega kaetud. Lasin keema tõusta ning jätsin tunnikeseks tõmbama. Siis kurnasin läbi sõela ning lisasin vedelikule mbes kolmandiku kilo suhkrut (tunnistan üles, et täpselt ei mõõtnud, aga umbes nii võis see kogus silma järgi olla) ning veidi sidrunimahla. Keetsin vaiksel tulel umbes tunnikese, kuni vedelik kokku kees ja siirupiseks muutus. Siis purki ja mõru-magus maitsestaja ongi olemas. Olemuselt selline tugeva mõrkja, samas magusa ning veidi hapuka alatooniga paksema siirupi taoline ollus.
Köharohu siirupiks tuleks aga kuusevõrsed kihiti suhkruga purki laduda, kõvasti kokku suruda ja paariks nädalaks siis see purgitäis rahule jätta. Suhkru toimel eraldub võrsetest vedelik ning hiljem saab selle välja kurnata. Lastele köharohi ilma igasuguse keemiata ka kohe käepärast.
Igaks juhuks pomisesin võrseid noppides veel kuusele vabandussõnu, et tema tittedel suureks kasvada ei lasknud. Loodetavasti kuusemamma pikka viha ei pea 🙂
Vasta