Kes on kunagi käinud või siis kuulnud Šoti klubist, siis täpselt selles rohelises aias keset vanalinna müüre tegutsebki nüüd juba päris mõned päevad Leib Resto ja Aed. Armas väike roheline oaas kesk kuumusest hõõguvat kivilinna ja sulavat asfalti ning eestikeelne ja -meelne söögikoht kesk turistide horde ja rahvusvahelisele klientuurile suunatud pippuripihvi-söögikohti kehva teeninduse, kalli õlu ja õigustamatult astronoomiliste hindadega.
Meie blogardite-õgardite segarühm (Priit ehk Profa õnneks siiski valdavalt naissoost karja tasakaalustamas) sättis ennast uue koha kolmandamal ametlikul tööpäeval päeval laua taha, teritas maitsemeeled vahedaks ja kompas uue kolmepäevase lapsukese varjamatu uudishimuga läbi.
 |
| Kristjan Peäske – üks selle koha vaimseid juhte. Veinissooovitusi küsige kindlasti tema käest. Baltikumi parim sommeljee ikkagi 🙂 |
 |
| Teine tegija ehk Janno Lepik… |
 |
… kes küll suurema osa ajast oli hõivatud grillitava ettevalmistamisega grillil täpselt õige küpsusastme tabamisega. Kõik, mis väli- ja siseköögi koostöös taldrikule paigutati, oli nauditav ja tunnetusega tehtud
 Menüü ei ole küll pikk, kuid ahvatlusi sisaldub igal real |
Vahva lapsuke oli! Ponks ja elujõuline tegelane. Meie poolt on õnnistus lapsele antud ja õnnemündid värske lapsukese tuleviku tugevdamiseks aeda kivide vahele peidetud. Oleks vaid rohkem nii vahvaid ja tarmukaid uusi tegelasi meie restoranimaastikul!
Tea, kas see on nüüd masu puhastustule tulemus, ag a tabasin end mõttelt, et praeguste uute söögikohtade puhul kehtib sageli reegel, et kogu söögikoha sisustamise ja sisekujunduse peale kulutatakse umbes samas suurusjärgus, kui tippajal ühe edeva uue restorani tualeti ehtimise peale (mäletate ju küll seda mängu, kui igas uues kohas pidid WC-s jälle nuputama, kas kraanist vee kättesaamiseks tuleb kätega sensori ees vehkida, põlvega lülitit pressida, lülitile astuda või hoopis häälkäsklusi anda. Hakkasin igaks juhuks niiskeid salvrätte sel ajal kaasas kandma). Põhiline energia läheb hoopis õigematele asjadele ja nii ongi saabunud hingega restoranide aeg, millel rõhk ideel ja toidul, mitte sisekujundusel. Minule meeldib igal juhul see viimane variant rohkem.
Meie ühise õhtusöögi sümboliks jäi minule vahemere rohkassinine toon. Sümboliseeris see sinine värv nii vahemerelikult sooja ja vahetut suhtlust, ausalt lihtsat ja samas väga maitsvat toitu, ebaeestilikult kuuma õhtut ja märkamatult kulgevat aega, mis annab uskumatult positiivse laengu ja tahtmise sügavalt ja õnnelikult ohata.
Toitudest…. ehhh, mis oskan ma muud öelda, kui et oma suutmatuses valida testisime me pea kogu menüü läbi ja kõik lauale kantud road olid maitsvad ja tunnetusega tehtud. Minu lemmikuks sai frititud jänku (pakutakse suupistena) ja grillitud tallemaks. Veisefilee oli kaunis oma mahlasuses, sibula tart magusa praesibulakuhilaga on sõltuvust tekitav. Imponeeris mulle ka suitsuforelli-peedi salat, kus salatikastmes minu lemmik mädarõikakaste. Ei ole seni osanud seda kalaga sobitada ja kooslus on vägagi nauditav. Laineid lõi ka kreembrülee elik brüleekreem, kus sees riivitud leib. Uskumatult hästi hakkas see kooslus tööle. Üldiselt – liha või kala, lind või juurikas – pettuma ei peaks keegi ja valida võib täpselt oma eelistuste järgi. Mina kehastusin igavaks inimeseks ja tellisin kanafilee, mis kujutab endast vabapidamise kana poolt rinnalihast koos naha ja tiivakondiga – sellise kana peale on oht isegi kanasõbraks saada ja meelega tektatud intriigist lahkusid kõik õnnelike ja rahuolevatena (olgu siis öeldud, et muidu on kana minu viimane valik ja etteantud ülesanne oli: veenge mind ümber).
 |
| Friteeritud jänes |
 |
| Grillilt tallemaks ja rabarberimarinaadis forell |
 |
| Grillilt siga ja kana |
 |
| Grilli juurde pakutavad soojad köögiviljad |
 |
| Grilli juurde pakutav salat |
 |
| Suitsuforelli peedi salat mädarõikakastmega |
 |
| Lihapirukas tomatikastmega |
 |
| Kanafilee |
 |
| Veisefilee |
 |
| Hernesupp suitsuforelliga |
 |
| Sibula tart. NB! Suur ja magus sibulakuhi on rohelise salati all peidus |
 |
| Karamellkisell |
 |
| Kreembrülee leivaga |
 |
| Kohv ja kaeraküpsised |
Olgu igaks juhuks mainitud, et kogu see valik oli siiski terve laua peale ja kuigi me tegelesime seal ilmselge ülesöömisega, siis sai teiste taldrikutäisi maitsmas ja pildistamas käidud. Blogardid on leplik rahvas ja keegi ei hakka lõuga väristama, kui sõber tükikest maitsta palub. Tänud ka toredale seltskonnale. Teiega on vahva!
 |
| Ega blogardid nüüd päris normaalsed ka ei ole. Teised tulevad ikka restorani sööma, mitte pressikonverentsi mängima |
Ilma igasuguse kunstilise liialduseta – tundsime ennast sel õhtul suurepäraselt, õhkkond oli õige, detailid läbimõeldud ja hingega tehtud asja lõhn oli õhus.
Ja mis oli eriti armas – vahepeal istus üks teenindajatest toolile ja hakkas kitarri sõrmitsema. Siis liitus temaga teine põlle kandev neiu ning hakkas laulma.
Sellise lahenduse eest annaksin kohe 15 punkti 12-st, sest see vahetu atmosfäär ja mõnusalt soe meeleolu sai sellise põlled-ees-teenindaja-laulab detaili lisandumisel vaid väge juurde. Kiidusõnad ka kogu muusikavalikule – ilus aus eestimaine ja tuttavlik. Nagu kogu meeleolu selles vanalinna aias.
Jõudu tegijatele! Me tuleme jälle.
Restorani sissekäigu, Janno Lepiku ja pildistavate blogardite pildid tegi Elis Toompuu
Vasta