Kõik algas sellest, et Peeter Pihel, kelle sära ja annet toiduilmas me kõik tunnustame-teame ja keda seostame nüüd juba teist aastat nii suvise Muhu saare kui talvise Tallinna sadamapiirkonnaga, saatis kutse Neh-i peakoka lauda. Lõunasöögile. Eesmärgiks tutvustada Neh-i suviseid maitseid ja anda ühtlasi märku ka sellest, et sel hooajal ei jäänud Neh vaid talveprojektiks.
Soovijad saavad rohelisest hooajast kantud ja kannustatud maitseid nautida sel suvel ka ilma Pädastesse sõitmata. Küll tõenäoliselt veidi teises interpretatsioonis, kuid kes Peetri kaunist ja elegantselt käekirja armastama on õppinud, küllap see tunneb need mõjutused ära nii Muhus kui Tallinnas.
 |
| Karulaugune majonees |
Tegelikult on siiralt hea meel, et kodumaist loodust ja taimeküllust väärtustava koka restoran on avatud ka sel ajal, kui kogu hooajaline värske kraam on meil siin kasvamas ja oma parimas headuses. Nii oligi see maikuu alguse degusteerimine korralikult karulaugune, rabarberist ja sparglist rääkimata. Kogu menüü on võluv oma puhaste maitsetega ning Nehi mõnusas hubases pesas istudes tundub hetketi, et ajamõõde on siin ka Muhu saarelt pärit. Tunduvalt vähem tempokas, kui mõnekümne meetri kaugusel autodest kihavatel ja kiirustavaid inimesi täis Tallinna kesklinna tänavatel.
Aga alustame algusest. Esmalt oli juttu sellest, et Nehi talvemenüü peamised lemmikud – jaanalinnuliha, veisepõsk ja kitsejuust – on ka suvemenüüs olemas. Muu menüü on aga kohandatud suvisemaks.
Alustame juurikatest tehtud tšipsidega.
Tavapärased kuivatatud juurikatest krõbinad on sel korral saanud kaaslaseks karulauguse majoneesi, mille erkrohelist värvi ja veatut läikivapinnalist emulsiooni me kõik ninapidi juures olles imetleme. Kas pole kaunis!
Loomulikult ei saa läbi korraliku rukkileivata, mis on kadakane, krõbeda kooriku, imepehme ja -maitsva sisuga ning millele on võimalik määrida isetehtud võid. Tuleb ennast tagasi hoida, et ainuüksi leivaga ennast maiustama ei unusta.
Esimeseks roaks on “Made in Muhu” nimeline kandikutäis, kust leiab nii kuivatatud meretinti, jaanalindu, lammast, räime, karulaugupestot, marineeritud köögivilju, frititud seanahka ja kes-enam-mäletab-mida-kõike-veel. Avastamist ja mekutamist jätkub kauemaks.
Ülejäänud söökide kõrvaseks tuuakse lauale speltasepik ja pähklite-rosinatega leib koos külmpressi rapsiõli ja vaarikaäädikaga. Mõnusad maitsed kõik ja jälle tuleb ennast korrale kutsuda, et niisama leivaga enda kõhtu enne plaanitud käikude saabumist täis ei sööks.
Ühe eelroana kantakse lauda valge spargel vinnutatud Šoti mägiveiseviiludest teki all.
Spargli puhas ja kevadkerge maitse harmoneerub hoolikalt ja põhjalikku meisterdamist saanud imemaitsva veiselihaga suurepäraselt. Reipalt erkkollase munakollasekastme lisamine seob maitsed veel kaunimaks tervikuks. Põneva lisandina on võimalik aga toidu juurest leida midagi sellist, mille tuvastamisega me ilmselgelt ilma kõrvalise abita hätta jääme.
Nimelt on maitset lisamas ka elupuupungad, mida sarnaselt kapparitele hoitakse soolvees. Maitses on päris ilusti tunda elupuu maitse ja avastus on sedavõrd imponeeriv, et käisin juba, käed puusas ja meelas pilk silmis, tiiru über oma aias oleva elupuu. Tõenäoliselt on sarnane purgike ka minu riiulile sugenemas
Salatitegu on omaette vaatamist väärt. Esmalt jaotatakse ümmarguse purgi põhja laiali rohelised lehed ja salati köögiviljad. Järgmisena saab iga ports šifoonpudelist mõne sortsu kitsejuustuvahtu.
Ja siis lukustatakse purgi sisse ja salatile peale heinasuitsu. Mis kaant kergitades tõuseb ilusa ja väga aromaatsena kõigi laua ääres olijate haistmismeeli õrritama.
Tuleb tunnistada, et suitsumaitselist salatit ei olegi vist sööma sattunud ja lisaks põnevale kogemusele oli see versioon salatist ka hästi maitsev. Kitsejuustuvaht, kõik salatikomponendid, sealhulgas ka õhuke spargliriba, olid suitsuses tõlgenduses ühtpidi küll äratuntavad, teisalt aga täiesti teistmoodi.
Siis aga oli supi etteaste aeg.
Supi serveerimise ettevalmistamist oli juba iseenesest tore vaadata. Samblasele kännule pikkupidi poolitatud pudelile sättis ennast kevadiselt roheline püreesupp, peites enda alla mõned valged sparglitükid. Supiks oli karulaugu püreesupp, mis maitses imeliselt.
Kavatsen seda kindlasti ka kodus katsetada, mingi veidra mõttepeetuse tulemusel ei ole seni taibanud karulauku lihtsalt supi sisse panna. Igal juhul innustas see Nehi kevadesupp küll sellele, et esimesel võimalusel teen koduse versiooni ka valmis. Kauaks seda karulauguhooaega ikka jagub 🙂
Niinimetatud pearoaks oli koha. Lihtne ja puhas. Seltsiks lillkapsapüree ja kuivatatud kalamarjapuru.
Värske, kvaliteetse kala häädusest võiks sonette kirjutada. Sedavõrd mahlane, maitsepuhas ja stiilselt süütu võib üks kala maitse olla, kui tooraine on aus ja kokk suudab toorainet väärtustades teda töödelda. Ei oskagi pikalt heietada. Ilus, mis muud.
Lõunasöögile paneb ootuspäraselt punkti dessert, milleks on rabarberikompott kohupiimaga. Justkui ekskurss lapsepõlvemaitsete maile. Aga hoopis teises kvaliteedis.
Rabarberikompott on väga mõnus, hamba alla satuvad krõmpsuvad rabarberitükid tekitavad küsimuse, mille paganama pärast me alati rabarberi kipume ikka täiesti pehmeks ja tümaks töötlema, kui tal sedavõrd nauditav tekstruur. Veidi asja uurides tuleb välja, et kompotis saavad kokku pehmeks hautatud “leem” ja pooleldi tooreks jäetud rabarber. Ja täiesti suurepärane tulemus ongi garanteeritud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Neh tasub avastamist ka suvisel ajal ja kuna seal on õuele avatamas ka väliterrass, siis mõnusat sooja suveõhtut (ja loodame, et neid tuleb palju) sobib üks rikkalik, ühtaegu tuttavlik ja üllatav ning kindlasti väga maitsev õhtusöök kroonima küll.
Meistrid, teadagi, ei puhka ja isegi siis, kui linn mattub laisalt jaanijärgsesse rammestusse, võib keskmiselt agaramat toimetamist sel saabuval suvel Neh-i köögis täheldada. Silmas tuleks pidada ainult seda, et uksed avatakse alates 18.-nest ehk siis lõunasöögi sooviga ei ole mõtet Neh-i ukse taha kolistama tulla.
Kui aga on mahti õhtu saabumine ära oodata, siis maitseelamusi Tallinnas sadama kandis suure tõenäosusega nautida saab.
Vasta