Oh seda kevadet! Pole saanud isegi blogipostitusi mahti teha, sest kondan turgudel, käed karulauku ja oblikat ning kott värsket meritinti täis. Toitunud olengi nüüd juba paar nädalat peamiselt karulaugust.
Olen nõus loobuma oma lauguleha tõttu rahvarohketest üritustest ja ühistransporti liiga sageli niikuinii ei satu, aga lauguliste varatärkavast esindajast loobuma mind niisama lihtsalt ei sunni. Jääb ainult enesepettusel tuginev lootus, et minu ümber heljuv lauguliste terav aroom väga kaaskodanikke ei heiduta. Ja kui ka teaks, et häirib, ega vist siis ka ei loobuks. Otsiks pigem tegevust koduseinte vahel. Pikast talvest kurnatud organism reageerib esimestele vitamiinipommidele kui kass palderjanile. Ei allu mõistusele see kirg, tee mis sa teed. Karulaugu hooaeg on täies hoos, sellest annavad tunnistust ka nädala jooksul poole võrra kukkunud karulauguhinnad Keskturul.
Tegelikult ei plaaninudki karulaugu levinuima töötlusmeetodi ehk karulaugupesto postitust teha. Tundus kuidagi maailma ebaoriginaalsem, sest karulaugupesto retsepte tuleb ka sel hooajal uksest ja aknast. Samas olen oma külalisi ja võõrustajaid kurnanud karulaugupestoga ja mitu korda on jutt jõudnud selleni, et retsepti leiab ikka blogist, jah? Ja siis on tulnud pead raputada. Olgu üks karulaugupesto siis ka siia blogisse põlistatud kõikide olnud, käesoleva ja tulevate kevadete auks.
Mina olen oma karulaugupesto puhul läinud ülima lihtsuse teed. Vaja läheb esmalt lõiketeradega purustajat (muide, kas teate, et autentne basiilikupesto valmib uhmerdades. Kunagi, kui palju vaba aega on ja meelelahutust vaja, proovin ehk järgi).
Purustajasse panen aga ühe korraliku pundi karulauku, lisan tükkidena ca 50 g Parmesani või Pecorinot, peotäie röstitud kõrvitsaseemneid (sobivad ka röstitud pähklid vm seemned), tubli näputäie meresoola ja kallan selle üle umbes 1 dl oliiviõliga. Oliiviõlidest on juba mõnda aega lemmikuks Bellini DOP . Suristan purustajaks ühtlaseks massiks ja pestotegu ongi sellega lõppenud. Kasutusvõimalusi leiab igaüks juba ise.
Kuna pesto on üsna vänge maitsega, sobib seda imehästi kas mahedama kitse- või ka tavalise toorjuustuga segada. Mõnus määre, eriti värskel iseküpsetatud leival. Pasta ja kartuliroogade maitsestamiseks on see pesto kui loodud. Ja erinevaid võileivalisi annab ka pestoga valmistada. Näiteks eilsest järelejäänud veisefileed leivale viilutada ja pestoga särtsu lisada.
Või siis panna mehine kiht pestot leivale, pudistada peale kitsejuustu, maitsestada värkselt jahvatatud musta pipraga ja oliiviõliga ja …. oi seda elu, elukest!
Karulaugule assisteerib väärikalt ka maja taga vohama löönud naat. Seda käin ka juba mitmendat ringi noppimas ja kipun toppima pea iga toidu sisse ja juurde.
Üks lihtsamaid võimalusi on teha naadiomletti (kuhu minul küll lisandus ka mõni nõgese ja võililleleht). Muidu aga tegemine lihtsamast lihtsam.
Haki umbrohi kergelt läbi. Kuumuta pannil või. Prae kergelt umbrohi pannil läbi ja kalla peale lahtiklopitud muna. Lase keskmisel kuumusel rahulikult munal pannil hüübida. Lõpu poole pudista peale veel kitsejuustu (või muud meelepärast juustu) ning naudi koheselt.
Võid süüa omletti ka leivakattena, nagu minu vanimale lapsele väga meeldib.
Naadipirukas on ka võrratu. Eelmisel aastal kirjapandud versiooni leiad SIIT
Seekord tegin piruka aga väikeste vormidega, mille vooderdasin esmalt pärmi-lehttaina ratastega.
Sinna peale panin paraja portsu hakitud naati ning pudistasin kitsejuustu. Kallasin peale koore-muna segu, maitsestasin värskelt jahvatatud pipra ja soolaga ja küpsetasin ahjus kuldrpuuniks. Nii lihtne see oligi.
Mis aga muud, kui et kõik aasadele ja metsadesse luusima ja ometi kord on käes see aeg, kus kogu värske ei pea tulema ainult supermarketi riiulilt.
Nautimisväärt aeg!
Pestosõbrad võivad vaadata veel:
Klassikaline pesto
Porgandipesto
Rukola ja kitsejuustu pesto
Oblikapesto
Hernepesto
Siidised rätid pestoga (miks mitte proovida vahelduseks karulauguse pestoga)
Vasta