Kui lähtuda eeldusest, et ühe korraliku restorani avamise jaoks on vaja esmalt väärikat investeeringut, siis põhjalikku paberile kirja pandud kontseptsiooni ja äriplaani, meeskonda, sisearhitekti, kalli raha eest üleostetud peakokka, kogenud abikokkade armeed, uusimat köögitehnikat, riiulitäite kaupa kiiskavvalgeid nõusid, sommeljeed, ettekandjaid, turundajaid, reklaamikampaaniat jne jne, siis ei tohiks Tammuri talu kodurestorani olemas olla.
Kui lähtuda eeldusest, et vahel on see seletamatu “päris asi + pühendumus” faktor uskumatult elujõuline ja skeptikuid/viriseijaid/olusid/masusid ignoreeriv, siis võib Tammuri fenomenile seletuse leida.
Ei, lõpuni siiski mitte. Kui isegi Pärnu suuruses linnas on talve üleelamine igale toidu- ja majutuskohale paras katsumus, siis kusagile Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskele ühe talurestorani loomine tundub ilmselge hullumeelsusena, milles on veel korralik kogus ignorantsi – kui tahavad, siis tulevad ise kohale. Teame ju ise väga hästi, kui kaugel on Otepää Tallinnast. Umbes viis korda kaugemal, kui Tallinn Otepääst. Meil siin pealinnas tulevad ju kõik ukse taha kraapima ja siis me lahkelt valime, kuhu me üldse viitsime ja suvatseme minna.
Ja ometi see toimib ja tullakse kohale. Tullakse nii, et olen ise kahel korral Tammurit plaani võttes jäänud ukse taha. Kellegi teise seltskond on lihtsalt broneerimisel kiirem olnud.
Sel kaunil maikuisel päeval õnnestus ka minul lõpuks lummusest osa saada.
 |
Pean kohe hoiatama, et kogu meeleolu ja terviklikku pilti ei anna paraku ükski sõna ega pilt edasi. Selleks on vaja ikkagi ise kohal olla, kopsud puhast õhku täis tõmmata, rohetaval murul ennast pimestada lasta ning iga närvirakuga tajuda seda müstilist rahu ja aja kulgu. Sellel kohal on mingi imeline aura.
See seletamatu aura muutub veel lummavamaks, kui algab õhtusöök. Tammuri talu peremees Erki Saar on ehteestlaslikult vaikne ja tagasihoidlik. Räägib niipalju kui vaja ja räägitu on läbimõeldud ning vaoshoitult emotsionaalne.
Täpselt selline on ka kogu õhtusöök. Ei mingeid kukerpalle ega vigureid. Kõik mida pakutakse on aus, päris, lihtne. Just selliselt lihtne, mille juurde jõutakse ringiga taas tagasi. Et kui teatakse, kuidas saab ka keeruliselt.
Tammuri talu õhtusöökidel ei ole kunagi menüüd. Kes soovib kindlaid väljakujunenud lemmikuid, peab eelistama linnade laiale auditooriumile suunatud kohti. Menüü kujuneb iga päev vastavalt kättesaadavale toorainele ning talu peremehe meeleolule. Kes tahab tõelise elamuse osaliseks saada, peab unustama kontrollifriigi rolli ning armsaks saanud eelarvamused ja usaldama. Pettuma ei pea.
Kummalisel kombel mängis ka õhtupäike kogu etendusega innustunult kaasa. Justkui oleks lavavalgus emotsioonide võimendamiseks õhtusöögile juurde tellitud.
 |
| Foto: Mari-Liis Ilover |
 |
| Foto: Mari-Liis Ilover |
Õhtusöök toimus Tammuri talu söögitoaks sätitud aidas, kus vanad fotod, auväärsed mööblitükid ja väikesest ristraamiga aknast sisse imbuv soe valgus moodustasid õdusa pesa meie toidublogijatest seltskonna eelseisvate naudingute tarvis.
Kohe alguses oli laual pune- ehk oregano pesto ja veeklaasi sätitud Bordoo spinat.
Esimeseks käiguks oli nuumhanemaksa terriin sibulapiruka ja Põltsamaa Kuldse tarretisega. Kõik taldrikule asetatu oli paigas, hapukas-magus tarretis tasakaalustas rammusat hanemaksa, sibulapirukas oli pehme, mahlane ja magus.
Pearoaks pakkus Erki meile ahvenafileed filotainas porgandivormi, spargli, tomati ja vähikastme seltsis.
Filotaina sees oli muidu kuivaks küpsema kippuv ahvenafilee meeldivalt mahlane ja meie kõigi lemmukuks sai ka porgandivorm, mis oli vahune, kerge ja meeldivalt magusa alatooniga.
Kuigi kõht andis juba mitmendat aega märku, et tänane toiduvajadus on nüüd küllaga täis, ootasid magusad ja veel magusamad palad meid veel ees.
Desserdina pakuti valge šokolaadi ja rosé-pipra ning rummi-espressovahtu koos sarapuupähli besee ja ploomifileega. Vahused-kreemised tekstuurid koos krõbeda besee ja hapuka ploomiga – kaunis täius ja suurepärane kooslus.
Kirsina tordil kraamis peremees veel lõpuks välja koduvalmistatud marjanapsud, mis ilmselgelt seltskonda elevust tõid.
Minu vaieldamatu lemmik oli alõtšast tehtud kirbe-hapukas-magus kergelt mõrkja mandli alatooniga jook. Väga nüansirikas ja nauditav. Lisaks sellele leidis toon-toonis jookide hulgast veel maasika, ploomi, astelpaju, mustika, mustsõstra jm jooke. Eelnevatel aastatel olen ise jõulujoogina valmistanud oma ema retsepti järgi mitmest marjast tehtud napsi. Sel aastal, peale sedavõrd innustavat kogemust, tahaksin kindlasti ära proovida erinevate marjade joogid. Puhta marja või puuvilja maitse joonistub armastusega tehtud joogil väga reljeefselt ja kaunilt välja.
Kokkuvõtteks tulebki vaid õhata, anda soovitus kõikidele “päris” asja hindajatele sammud Tammurisse seada ja pöidlad pihku suruda, et selliseid kohti Eestisse veel juurde tekiks. Äkki suudab Tammuri fenomen veenda neid, kes veel kahtlevad selles, et armastus ja pühendumus on need jõud, mida äriplaanidesse ei ole võimalik sisse punuda ja mis julgetele hingedele nende unistuste teostamisel toeks tulevad.
Fotod: Mari-Liis Ilover ja Tammuri talu kodulehekülg
Vasta