Olen sel hooajal suvelavastuste puhul valiv. Täiesti objektiivsetel põhjustel, kuna titehoiu organiseerimine selleks, et kusagile Eestimaa nurka sõita, on piisavalt vaevanõudev üritus (meil paraku ühtegi valvevanaema käepärast pole) selleks, et eelnevalt veidi maad kuulata ja eeltööd teha.
Küsinud eelnevalt asjatundjatelt, jäid sellesuvistest etendustest kõlama soovitused Tartusse “Põrgupõhja uut vanapaganat” ja Kurgjale “Iha jalakate all” vaatama minna. Põrgupõhjaga läks paraku nii, et selleks ajaks kui hakkasin pileteid ostma, oli etendus juba mängukavast maha võetud. Kahju! Oleks kindlasti tahtnud üle vaadata.
Kurgjal etenduva “Ihaga jalakate all” läks veidi paremini. Ära me seal käisime.
Ilm oli jällegi üks neist lugematutest sumedadest-soojadest suveõhtutest, mis on justkui kingitus selleaastasele suveteatri hooajale. Etendus klassikaline tragöödia Eugenie O’Neilli sulest – mõneti paksude kontrastvärvidega joonistatud lugu sellest, kuidas kolm poega ootavad oma isa surma, et talu pärida. Vanamees toob aga selle asemel majja noore naise, mis poegade plaanid ja ootused kõik vastu taevast paiskab. Noorima poja ja isa uue naise vahel süttib aga kirglik armulugu, mis kulmineerub kõik traagilise lõpplahendusega.
Rollides võib näha vanaperemehena supervormis Felix Kark’u, noorim perepoeg on Rasmus Kaljujärv ja vanamehe uus naine on mu klassiõde Katariina Lauk.
Mida oskan kokkuvõtteks öelda? Kui võimalust, minge vaatama! Etendus oli kindlasti teostuselt ning koha- ja näitlejate valikult suurepärane ja õnnestunud. Kurgja oma hingematva iluga ja küllusega loob just õige tausta, et mõista ja lahti mõtestada maakoha ja talu omamisega seotud omamiskirgi, mis muudavad inimeste käitumise kasuahneks ja julmaks.
Tegemist on eelkõige Katariina etendusega, kogu ülejäänud meeskond raamib tema ülimalt ekspressiivse soorituse väärikasse raami. Kõikide kandvate näitlejate mäng oli kompromissitu ja kõikeandev. Kujutan ette, et peale sellist rolli on naispeaosaline ehk Katariina tühi mis tühi. Mõtlesin kogu seda lugu vaadates, et tegelikult oleks väga tahtnud kogu tükki teatrisaalis vaadata. Ja mitte suures saalis, vaid intiimses väikeses teatrisaalis. Ma ei oska millegi muuga põhjendada, kui et ma ei ole vist liiga suvelavastuste inimene. Antud etenduses oli enam-vähem täiuslik kõik, mis teeb ühest lavastusest suvelavastuse. Ja siiski häirisid mind veidi rahvamass, kelle nihelemine kõige kandvamatel hetkedel tahes-tahtmata etendusega kaasa minekut häirib. Või siis pinge kasvamise hetkel mööda jõge lähenevad kanuumatkajad, kes arutavad kas minna edasi või keerata tagasi. Või siis ka näitlejate kohustus kogu tekst esitada põhja keeratud volüümiga, mis kohati ei jäta ruumi pooltoonideks. Kui näitleja peab mängima välja oma lapse tapmise valu ja ahastuse röökides ja kätega suurelt vehkides (et ikka tagaridadesse ka näha-kuulda oleks), siis on kohati kahju nii näitlejatest kui ka lavastusest. See on puhtalt minu arvamus, aga röökivas stiilis suhtlemine oli kuskilt maalt väsitav, oleks tahtnud volüüminuppu, et veidi heli maha keerata. Pigem tundsin puudust kandvatest pausidest, tundevirvendustest ja kõigest sellest, mis jäävad väikese ruumi etenduse pärusmaaks ja paraku suvelavastuste ampluaasse kuuluda ei saa.
Rahvas aplodeeris peale etendust püsti seistes. Nii meiegi, sest näitlejate ja kogu meeskonna panus ja etendusse panustatud energia oli võimas.
Tagasi sõites mõtisklesin veidi suvelavastuste üle üldse. Ei ole ma vist liiga muusikali ja suvelavastuse inimene. Parimad muljed jäänud Linnateatri lavaaugus etendunud lavastustest a là “Ronk”, “Musketärid”. Need on olnud täpselt parajad – ei ole liiga tõsist ja sügavamõttelist lugu, samas kõik, mis toimima peab, toimib. Märksõnaks olekski siis ehk piisavalt rahmeldamist ja valjuhäälsust eeldav lugu. Kiredraama paigutub minu jaoks veidi rohkem intiimsust nõudvasse kategooriasse. Kõikide tõsisemal dramaturgial põhinevate vabaõhu etenduste puhul on mul mingil hetkel puudu jäänud ninapidi juures olemise tundest, vajadusest olla ühes ruumis laval tekkiva hetkega, et saada lõpuni aru näitlejate poolt publikule läkitatud emotsioonide peenematest mustritest.
Möönan, et Kurgja etendusse on kindlasti palju loomeenergiat panustatud. Minu isiklik arvamus on see, et kui just esimestes ridades istuma ei satu (meie olime paraku külje peal ja viimastes ridades), siis haihtub vabasse õhku umbes kolmandik sellest muljest, mida oleks võimalik saada. Siit ka soovitus – kuna piletil kohti ei ole, siis tasub varem kohale minna ja kasvõi oma räti ja koti istmele paigutamisega veidi paremad kohad ära hõivata. Meie nii nutikad ei olnud.
Teisalt jääb siiski järgi piisavalt selleks, et kohalesõit oleks igati põhjendatud. Äravaatamist on väärt on see etendus kindlasti.
Lisaks teatrimuljetele, tõin Kurgjalt kaasa ka leivajuuretise. Kodus kapis oli küll olemas, kuid kuidagi uhkem tunne oli eile C. R. Jakobsoni talust pärit juuretisega leiba ahju pista. Kerkis kõrgeks küll ja maitses hästi ka 🙂
Vasta