Istanbul sihtkohana pakub uskumatus koguses kirevat muljete ja emotsioonide virr-varri ühendades ühelt poolt Aasia ja teisalt Euroopa ja olles kultuuride ja religioonide sulatuskohaks, on see suurlinn suutnud elegantselt võtta parima mõlemalt poolt ja luua tõeliselt kosmopoliitse, sõbraliku ja eluterve täiel rinnal hingava suurlinna.
Minul oli võimalus Istanbuli külastata GoTürkiye kutsel ja initsiatiivil. Olen äärmiselt tänulik selle suurepärase võimaluse eest. Türgis olin enne käinud, aga Istanbulis mitte. Küll oli Istanbul meil juba mõnda aega selles listis, mida soovisime kindlasti lähiajal külastada. Seda suurem oli rõõm kutset saades ja teades, et põhirõhk sellel mõnepäevasel reisil läheb toidule ja eelkõige tänavatoidule. Mida ägedamat saaks veel soovida!
Pildilist ülevaadet minu Istanbuli reisist võid näha SIIT.
Väga mugav oli kohale lennata Tallinnas Turkish Airlines otselennuga. Vähem kui neli tundi ja oledki sihtkohas. Lend oli mugav ja lennuki pardal pakuti isegi sooja toitu ilma lisatasuta. Koos sinna juurde sobivate jookidega. Tänapäeval muutub see järjest haruldasemaks. Ja pean kohe ka tunnistama, et kuigi lennukitoidu puhul teed alati omad mööndused, oli pakutav toit üllatavalt hea. Minu grillitud veiseliha kaaslasteks olid erinevad köögiviljad ja kõrvale serveeriti tomatisalatit, mille maitsestamiseks jagati eraldi väikeses pakikeses isegi oliiviõli. Sõin ja nautisin!
Istanbul ise on aga värvikirev ja elujaatava energiaga väga lahe suurlinn. Lennujaamast kesklinna sõit võttis aega 45 minutit, mis sellise suurusega linna puhul on vägagi normaalne aeg. Sõit oli väga mugav ja sain koheselt ka kodustele oma olukorrast teada anda, kuna mulle järgi saadetud taksojuht ulatas mulle kohe ka taksos toimiva WiFi paroolid. Hotell, kuhu meid majutati, oli täiesti kesklinnast merevaadetega Conrad Istanbul Bosphorus. Suurejooneliselt kauni eksootilise sisekujunusega hotelli personal oli ülisõbralik ja sisseregistreerumine toimus loetud minutitega. Hotellituba oli parajalt ruumikas ja eriti lahe oli see, et vannituba oli väikese spa mõõtu ehk siis seal oli nii vann, dushiruum kui ka eraldi laes olev seadeldis, kus all pingil istudes sai lihtsalt voolavat vett nautida.
Esimesel õhtul külastasime koos teiste Rootsi, Läti ja Leedu toiduinimestega Peninsula hotelli ja sealset imelise vaatega restorani Gallada.
Gallada restorani toit on elegantne segu Aasia ja Türgi köögist, kuna seal tegutseval ja rahvusvaheliselt tunnustatud peakokal Fatih Tutakil on olemas isiklik kogemus nii Türgi köögiga, kuid ta on end täiendanud ja kogemusi otsinud ka Hiina köögi saladustesse süvenedes. Fatih Tutakil on olemas ka enda restoran, mis on hiljuti pälvinud kaks Michelini staari ehk siis koka oskused ja käekiri on laiemat tunnustust leidnud. Restoranist avanevad imelised vaated Bosporuse väinale, kus lakkamatult liiguvad Istanbulis ühistranspordina kasutusel olevad laevad. Soojal ajal on seda väljas seda vaadet nautides lihtne, et sinna tundideks unustada. Galladas pakutud menüü oli igati nauditav ja üllatusi pakkuv. Elegantselt ja maitsemeeltel mängiv fusioon ühteaegu tuttavlikest ja teisalt väga ootamatutest maitsekooslustest oli väga nauditav mäng isegi peale väsitavat päeva ja lennureisi.
Esmalt, nagu Türgile kohane, sai lauda kantud jagamiseks mõeldud mezze toitude komplekt, kust leidis väga palju tõeliselt maitsvaid ja ägedaid kooslusi. Näitena siis eelroogade menüü:
Puuahju kartuli leib, suitsutatud luuüdivõi.
Tomat, sibul, suitsutomat, “kil” pipar.
Tuunikala kõht, sinepijäätis, vutimuna.
Bosporuse aiasalat, tahini, yuzu, porcini ja valge trühvliõli.
Wokitud lambamaks, “kesani” pipar, kartul.
Eelroogade valikust oli tõeliseks lemmikuks suitsutatud kirsstomatid. Nii puhas ja nauditav maitse magusatest tomatitest, mis kergelt suitsuse meki saanud. Ja kõik kirsstomatid olid kooritud!
Vahele mahutus aurutuskorvitäis manti´sid ehk pelmeene. Vürtsikas krevetipelmeen oli täiesti uskumatult maitsev! Juba ainuüksi selle pärast tahaks tagasi minna!
Järgnesid võrratu valik pearoogadest. Minu lemmikuks sai pakutud menüüst tandoori meriahven koos vürtsika salati ja suitsujogurti kastmega. See viimane oli nii külluslik ja imeline, et tekkis kontrollimatu soov taldrikut limpsida.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kes vähegi oskab hinnata tõeliste maitsete paraadi, siis Gallada restoran on kindlasti üks neist, mida tasub Istanbulis külastada. Seal pakutud maitsed jäid kogu reisi jooksul ületamatuteks.
Järgmisel hommikul ootas meid pigem koduse olemisega hommikusöök, mida pakuti väga armsas rohelises oaasikeses keset rahvatihedat Istanbuli ehk Botanical Gardenis. Selline pidavat olema klassikaline Bosporuse hommikusöök ja peab tunnistama, et valikut ja rikkalikkust jagus sinna küllaga. Köögivilju, juustu, mett, saia, oliive, moose ja mune nii praetuna kui ka menemen roa kujul. Viimane sai minu uueks üllatusavastuseks. Nii mõnus munaroog, mida sobib hästi ühisteks pühapäevalõunateks teha, sest süüa võib seda saiaga ühisest kausis haarates. Klassikalise Türgi hommikusöögi eripäraks olevatki see, et toidud on kõik jagamiseks ja laua keskele tõstetakse lai valik erinevaid toite ning igaüks kombineerib siis endale oma ninaesise vastavalt tema eelistustele. Ootan juba aega, kui suvel oma kanade munadega menemeni saan valmistada. Hetkel täielik lemmik!
Peale hommikusööki liikusime Kadiköysse. See on Istanbuli üks vanemaid ja värvikamaid linnaosi, mis on tuntud oma ajalooliste majade ja munakivitänavatega. Sealt tänavatelt on võimalik leida ka laia valikut erinevat väga põnevat tänavatoitu. Väikesed poekesed ja kohvikud on kõik avastamist ja äraproovimist väärt. Igaühes oma kordumatu aura ja atmosfäär. Seega, kui on soovi Istanbulis pisut uudistada ja ajalooliseid tänavaid ja arhitektuuri imetleda, siis Kadiköy on igati sobilik koht. Vaheapeal tasub aga põigata mõnesse armsasse kohvikusse või tänavatoidukohta ning nautida kohalikke roogi. Ja kui kohvikusse sisse põigata ei ole mahti, siis võib tänavalt näppu haarata kasvõi värskelt keedetud või grillitud maisitõlviku või röstitud kastanid. Mõnusad ja maitsvad kõik oma eheduses ja värskuses.
Käisime uudistamas ka “must have” vaatamisväärsusi ehk siis väike paadisõit piltlikult Euroopa ja Aasia vahel, mille käigus saab vaadelda Istanbuli seitset mäge. Jalutuskäik Peninsulas ning siis Hagia Sophia katedraal, kus ajalugu on jäädvustanud kultuuride ja religioonide vaheldumise ning hetkel moslemisusu pühakojaks olev katedraal peidab endas ka ristiusu fragmente ajast, mil siin puhusid teised tuuled ja valitsesid teised uskumused. Omamoodi sümboolne ja kujundlik ning südantsoojendav on see, vaatamata aegade vaheldumisele on suudetud näidata üles austust ka teiste religioonide vastu ehk siis kristluse sümbolid on ilusti siiani alles ning keegi ei ole neid maha kratsinud või üle maalinud.
Vahemärkusena tasub öelda, et Hagia Sophiasse sisenedes peab olema pea kaetud ehk siis rätiku võib kohe enne minekut kaasa haarata, aga kui ei ole olnud piisavalt oidu seda teha, siis enne sisenemist leiab palju ka rättide müügikohti, kus valik võtab silme eest kirjuks ning hinnad on vägagi demokraatlikud. Minu rätik oli pärit just sealtsamast ühest paljudest rätikute poodidest.
Kusjuures Hagia Sophia külastuse superstaariks osutus lõpuks kohalik kass, kes oli ennast sättinud aknast avanevasse päikeselaiku ja suutis absoluutse rahu ja väärikusega kõikidele turistidele poseerida. Mingi äge jumalik rahu ja argisest üleolek oli ka selles hetkes.
Kohe sealsamas kõrval külastasime ka Basilica Cisterni ehk siis hiiglaslikku maa-alust sammassaali, mis ehitati kunagi veehoidlaks. Ajaloo käigus oli see lahendus sellele, kui linnakeskkonda kokku koguda suur hulk inimesi, kes igapäevaselt vajavad puhast vett. Selle veehoidla ehitamisel kasutati 7000 orja tööjõudu ja tegemist on tõeliselt suurejoonelise ja aukartustäratava ehitisega. Sellesama sammassaali ühest nurgast leiab ka kaks Meduusa pead, mis näitab omaaegset taaskasutust ehk siis religioonide vahetumisel ei pea head suurt kivi raisku laskma, vaid seda saab järgmise ehitise juures ilusti ära kasutada. Igaks juhuks tuli üks Meduusa lihtsalt külili ja teine pea peale keerata. Omamoodi armas!
Peale kultuuri- ja ajaloovooru liikusime edasi Vürtsiturule. See võiks olla Istanbuli külastades ka üks kohustuslikest ettevõtmistest, sest esmalt saab siit kaasa osta väga autentse maitsega värskeid vürtse ja teisalt saab aimu, kuivõrd kirju ja kui palju valikuvõimalusi pakkuv on vürtside maailm. Lisaks sellele leiab siit palju head teed, maiustusi, erinevaid kuivatatud puuvilju ja köögivilju, käsitööseepe ja veel palju-palju autentseid ja ägedaid tooteid. Minul õnnestus seal ikka korralikult pea kaotada ja see valikute paljusus tekitab esialgu päris korraliku segaduse. Targem oleks sinna vist siseneda nimekirjaga, mida sa kindlasti tahaksid osta ja hiljem võib siis lasta spontaansetel ideedel end kanda. Minul läks pisut vastupidi.
Kui olime vürtsiturult oma ostud ära teinud, siis oli väike hetk hotellis värskendamiseks, et minna õhtusööki sööma Michelini tärniga pärjatud restorani Arkestra. Arkestra restoran asub kesklinnast eemal ja pimedas sinna saabudes tundus, et tegemist oli armsa eramute rajooniga.
Restoranis pakutakse hooajalisusest lähtuvaid roogi, mille on loonud peakokk Cenk Debensason. Väravast sisse minnes satud väga mõnusasse atmosfääri, kus maja südames asub restoran – suurejooneline söögituba, kust saab samas kiigata ka avatud kööki. Pakutava toidu stiili võib iseloomustada kaasaegne Euroopa segatuna globaalsete mõjutustega ehk siis taas Istanbulile kohane fusioon erinevatest kultuuridest ja maitsetest. Kultuuride ja kaubandusteede ristumiskohal asetsevale linnale on see vist ainuvõimalik lahendus mitte välistada, vaid väärindada kõike seda, mis siit aegade jooksul on omaks saanud. Meie seal olemise ajal oli ilm pisut jahe, aga muidu on võimalik ka õdusas siseõues toite nautida.
Meile pakutav menüü algas tavapärase mezze valikuga, kus esmalt toodi lauda:
- Kartulisai ja või. Hapendatud kartulisai, vahustatud pruun või ja rohelise sibula õli
- Peeditartar, Bergama Tulum juustu vaht, naeris, roheline sibul ja hapuoblika pesto
- Sushi riisi jäätis, daikoni võrsed, õhitud riis, küüslaugu ja sibula tšipsid, ingveri ponzu vinegrett
- Arkestra Katsu Sando
Vauuu! See oli kõik tõeliselt nauditav ja eriti just see peeditartar naeri, rohelise sibula ja hapuoblika pestoga oli midagi sellist, mis tundus väga….eestilik 😊
Kahjuks olid valgustingimused seal restoranis pehmelt öeldes nigelad, seega roogade välimust oli keeruline jäädvustada. Midagi siiski õnnestus.
Minu jaoks oligi eelroogade valik kõige ägedam. Pearoaks sai valida kas veiseliha steigi kartuligratääniga või kiviahvena kapsa ja yuzu beurre blanc kastmega.
Magusroa valikus leidis mascarpone jäätise, kohvikreemi ja kohvivahuga või besee mündi ja kiivisalati, jogurtikreemi ja kookosjäätisega. Saime maitsta mõlemaid ja need olid väga mõnusad ja tagaskaalus maitsekooslused isegi minusugusele kehvale magusasõbrale.
Järgmisel päeval algas samuti tihe ja sisukas päev meie võrratu giidi Öznuri juhtimisel. Esmalt külastasime Tarihi Galata Simitcisi pagarikoda, kus saime maitsta Türgis väga levinut simitit ehk seesamiseemnetega rõngassaia ning näha ka seda, kuidas seda puuküttega ahjus valmistatakse. Värskelt ahjust tulnuna on simit väga mõnus ja meie giid näitas ka seda, et simitit süüakse nii, et näppude vahel rebitakse simit veidi lahti ja sinna vahele torgatakse juustutükk. Juurde sobib loomulikult Türgi tee. Iseenesest lihtne ja samas väga maitsev kooslus. Türki sattudes lausa kohustuslik!
Peale väikest simiti pausi liikusime edasi uudistama baklava valmistamist. Meid võeti vastu kuulsas Güllüoglu baklava tootmises peremehe enda poolt ja meid ootas väga põnev sissevaade baklava valmistamisse. Tunnistan ausalt, et mul ei olnud aimugi, kuivõrd keeruline ja töömahukas on selle maiuse valmistamine ja kui palju olulisi tähtsaid detaile sisaldab see tehnika selleks, et välja tuleks nõuetekohane õige krõbeduse ja mahlakusega baklava. Baklava tainas peab olema imeõhuke ja selle rullimine on puhas käsitöö, millega tegelevad reeglina mehed, sest töö on lihtsalt füüsiliselt nii raske. Enda eest räägib fakt, et baklava meistriks õpitakse 6-7 aastat ehk siis kõrghariduse saab kiiremini kätte kui baklava meistri tiitli. Loomulikult saime pärast tootmises uudistamist ka maitsta värskelt valminud baklavat ja maitseelamus oli kindlalt aplausi väärt.
Väike jäädvustus nähtust on SIIN.
Järgmisena jalutasime omaette vaatamisväärsuseks olevat pisikeste poodide ja äridega palistatud Istiklal tänavat pidi Galata torni, kust sai imetleda vaadet üle Istanbuli. Taaskord jäi üle ainult õhata, kuivõrd kaunis ja vaheldusrikas on Istanbul oma tihedalt toimiva igapäevase elu ja ajalooga. Seda vaadet tasub kindlasti Istanbuli sattudes nautima minna.
Järgnes jalutuskäik Istanbuli kuulsal jalakäijate avenüül, mis on tuntud oma erinevate tänavatoidukohtade poolest. Meie armsa giidi soovitusel tasub ära proovida Islak Hamburger, Dürüm, Midye, Cikolata, Seker ja Lokum.
Põnevaid tänavatoite leidus palju ja kõige suuremaks mureks osutus kõhu mahutavus. Kohati tuli lihtsalt silmadega süüa ja mõne toidu maitsmine lihtsalt järgmiseks korraks jätta, sest kindel on see, et Istanbuli tahaks kindlasti kas siis pere või sõpradega tagasi minna. Oma kogemusest soovitan ka väga minna seda linna oma ajaloo, kultuuri ja ka toiduelamuste nautimiseks külastama minna. Sellest kahest päevast jäi meil ilmselgelt veidi väheks, kuigi programm oli ülitihe. Elamusi sai samas nende kahe päeva jooksul nii palju, et neid andis hiljem veel mitu nädalat settida ja seedida.
Istanbul on imeline!
Muus osas:
- Üldine hinnatase on pigem soodne. Tänavatoit maksab mõni euro ja valdavalt kehtivad ka kaardimaksed. Turgudel võib lihtsalt hind kaardiga ja sularahes makstes olla hind päris palju erinev sularahamakse kasuks.
- Ühistransport on väga soodne. Takso ei ole ka kallis. Meie kesklinnast asuvast hotellist oli taksosõidu hind lennujaama vähem kui 10 eurot.
- Inglise keelega saab valdavalt igal pool hakkama.
- WiFi on olemas igal pool, kuhu sisse astud.
- Linnas ringi kõndides tuleb loomulikult ise ka hoolas olla, aga üldiselt on Istanbul turvaline ja liigseks ärevuseks ei ole põhjust.
Ülevaade gastronoomilisest Istambulist koos gastronoomilise Türgi keele õppega 🙂 on SIIN.
Kultuuri ja ajaloo väike ülevaade SIIN.
Reisi toetas GoTürkiye.
Vasta