Seaküljest kui ühes hõrgumast sealiha tükist sain aimu “Siga ninast sabani” ürituse raames. Tallinna restoranides pakutud sealihahõrgutistest oli reeglina kõige ahvatlevamad ja enim mällu sööbinud just nimetatud sealiha tükist valmistatud pikalt haudunud mõnusalt läbikasvanud praed.
Vaheldumisi laotunud taisemad ja rasvasemad kihid hakkavad pikalt haududes mõnusalt koostööd tegema – tailiha saab mahlasust ülessulavast rammusast vahekihist ning rasvasem vahekiht jälle muutub mõnusaks nesteks ning ei meenuta enam millegagi lasteaiast pärit valulist mälestusest pekist ja peki sundsöömisest. Vastupidi – kaua maitseainete ja oma mahlade sees haudunud sea rammusamad tükid muutuvad pea suussulavaks. Meenutavad ehk veidi üdi olekut, selline rikkalik, natuke patune, lihahimu õrritav. Olen tõeliselt üllatunud, kui palju ülivõrdesse kanduvaid võrdlusi tõi minu suule seaprae söömine.
Ma pean tunnistama, et seni suhtusin sealihasse üsna leigelt – seafilee on loomalihaga võrreldes üsna tuim. Jõulupidudel praadide juurde hapukapsaga koos pakutav sealiha reeglina kuivaks küpsetatud tuim lihamass, mis litsub ennast hambavahedesse ja pakub üsna nullilähedase maitseelamuse. No okei, mõni kord on sealihašašlõkk olnud ka väga maitsev.
Minu eelistus kuulus jäägitult muudele lihaliikidele: lammas, part, uluk, küülik või kui tahtsin üht lihast verist suutäit, siis oli kindlalt esimene valik noorlooma õrn ja mahlane liha. Küpsetusaste ikka selline, et pigem vähe kui palju.
Aga nüüdsest siis ka sealiha klubis.
Sealiha tasub ostma minna turule. Keskturul leiab seakülge searibi nime all (vähemalt sain nii aru, kui olin umbkeelse müüjannaga tükk aega viibelnud ning oma kõhu peale näidanud. Vaielge vastu, kui see nii ei ole). Mina kasutasin ca 1,3 kg tükki, otsisin võimalikult läbikasvanud ja paari ribikonditükiga ruudukujulise tüki.
See protseduur tehtud, tuleks liha tihedalt toidukile sisse mässida ning 24 tunniks külmkappi marineeruma panna.
Järgmisel päeval pole muud, kui et esmalt lihatükk küpsetuspaberi sisse mässida, pakike ahjuvormi (et eralduv vedelik ahjus kõrbema ei hakkaks), ahjuvormile foolium peale ning 3 tunniks 160 kraadisesse ahju.
Selle küpsetuspaber-foolium nipi näppasin Tõnis Siiguri seakülje valmistamise õpetusest.
Siis tuleks ahju kuumus 110 kraadi peale sättida ning julgelt 3 tundi veel küpsetada.
Kui hakkab tekkima tunne, et kõht on tühi ja võiks juba liha süüa, siis proovi seda tunnet umbes 1 tunni võrra ennetada. Paki seakülg tund enne küpsetamise lõppu lahti ning lisa ahjuvormi põhjale sealiha alla ja küpsetusmahlade sisse kõrvitsatükid ja sibularattad. Pane liha kõrvitsale-sibulale uuesti peale ning lase haududa ca 1 tund. Pane vahepeal keema potitäis kooritud kartuleid kartuli-kõrvitsapudru jaoks.
Viimases otsas võid ahju jälle kuumaks – nii 200 või veidi rohkem kraadi peale – keerata ning sealiha endale sobivasse küpsusastmesse pruunistada.
Võta liha ahjust, jäta veidikeseks veel puhkama.
Lõika lihast parajad tükid, serveeri juurde kartuli-kõrvitsaputru ning tumedas õlles hautatud hapukapsast.
Maitseb nagu korralik jõulupraad.
Selline õrn-hõrgutav-mahlane sealiha muutis jäädavalt minu senist pekivihkajalikku maailmavaadet.
Vasta