Vietnami reisimuljed vol 2. Seekord rohkem ka toidust ja Vietnami kohvist

Esileht / Määramata / Vietnami reisimuljed vol 2. Seekord rohkem ka toidust ja Vietnami kohvist
aprill 10, 2011oktoober 1, 201911 0
kategooriad: Määramatasildid: , ,

Jätkan oma pikka heietust Vietnami üldmuljetest, mille algust saab lugeda SIIT.

Alustuseks räägiks paari sõnaga Vietnami peamisest söögist – sealse köögi sümboliks saanud Pho Bo’st ehk veiselihaga riisinuudlisupist – ja Vietnami kohvist. Pho Bo eestistatud versiooni keetmise proovisin juba kodustes oludes järgi ja maitses sama hästi. Retsept tulekul 🙂
Ilma igasuguste liialduseta võib öelda, et Pho’d süüakse kogu aeg ja igal pool. Tegemist on pikalt keenud ja väga maitsva kondipuljongiga (puljong maitsestub sibula, ingveri, nelgi, tähtaniisi, kaneeli jm toel, mis annavad täiesti uue maitsenüansi tavalisele kondipuljongile), millele lisatakse kas leotatud või kergelt läbikeedetud riisinuudleid, imeõhukesi lihatükke (kas siis rare või läbikeedetud variandina), rohelist sibulat, õhukesi sibularattaid. Suppi maitsestamiseks tuuakse lauale laimilõik, tšillipipra viilud, hulganiselt rohelist – valdavalt kas tai basiilikut, salatilehti, münti vms – kalakastet ja mungoa idusid. Süüakse kas hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks ehk teisisõnu siis, kui kõht tühi on.

Kõik see kokku maitseb suurepäraselt ja reisi teises pooles suutsime juba kohalikega sünkroonis ka hommikusöögiks Pho Bo’d luristada. Justnimelt luristada, sest seda suppi süüakse pulkadega lihaviile ja nuudleid suhu õngitsedes ning siis häälekalt luristades leent peale lonksates. Supiplekkidega rinnaesine käib asja juurde 🙂
Reisi üheks suuremaks üllatajaks sai meie igahommikune kaaslane ehk vietnamese coffee. Kohvi tellides tuleks kohe ennetavalt vuristada ette järgmised tunnused: vietnamese, hot, with condendsed milk. Sel juhul on väga suur võimalus, et saad eluhea kohvielamuse osaliseks.

Siin on traditsiooniline hommikusöök – üks õige korralik vietnami kohvi ja loomulikult ka Pho Bo

Vietnamis on suured kohvikasvatused, mistõttu kohv on suure tõenäosusega kohalikust oast. Kohv on kange, VÄGA HEA maitsega, kanget kohvi tasakaalustab magus kondenspiim (olgu mainitud, et kodus olles joon ma ainult suhkruta kohvi) ja kõik see kokku maitseb üliväga hästi. Vietnami kohv valmistatakse spetsiaalse metallist ja mitme sõelaga kohvipaksust kuuma vett läbi nõrutava “seadeldisega” – enim sobib ehk kirjeldamiseks presskannu põhimõte – millest tilgub igaühe klaasi (kohvi juuakse reeglina klaasidest) oma ports ülikanget, paksu ja imelise maitsega musta ollust. Mina, kes siiani arvas, et parima kohvi järgi tuleb Itaaliasse minna, olen peale seda kohvikogemust minestamise äärel ja täiesti Vietnami kohvi usku. See on midagi sellist, mida iga kohvisõber peaks proovima. Kuidas me seda nautisime!
Peale seda tundub koduse masinaga Itaalia värskelt jahvatatud kohvioast espresso kuidagi kahvatuvõitu 🙂

Kuid siinkohal tagasi meie reisiteekonna kirjeldamise juurde.
Saigonist liikusime edasi MEKONGI DELTASSE
Mekongi delta väikese linnakese Vinh Longi lähedal asuv järgmine peatuspaik on peale suurinna Saigoni tõeline pelgupaik. Esimest korda kogu reisi jooksul otsustame kasutada kodumajutust. Kohale toob meid taksojuht, kes peatub igal nurgal, et teed küsida. Mingil hetkel hakkame ärevaks muutuma ja kui takso ennast praamile sätib, siis tekib juba soov väike paanika üles tõmmata – kas see on ikka õige praam, mis meid nüüd suure Mekongi teisele kaldale viib. Peale praamilt maabumist taksojuhi kõhklused kaovad ja ühe jutiga sõidutab ta meid meie järgmise peatuspaiga ette. Tegemist on Vietnami mõistes tõenäoliselt rikaste inimestega, kes on oma suure ja kõrgete lagedega maja kõrvale ehitanud kõrvalhoone, kus on toad turistidele. Aias kasvavad troopilised viljad, toad on piinlikult puhtad ja linad säravvalged. Esimesel õhtul laename pererahva käest jalgrattad ja sõidame veidi ringi. Sildu ja sillakesi on iga mõnesaja meetri tagant. Loodus on Mekongi deltas tõeliselt troopilise vihmametsa sarnane – roheline, lopsakas ja rikkalik.
Meie majutuse sisse kuulub ka õhtusöök ja see on tõeliselt nauditav elamus (eriti kui arvestada majutuse hinda, mis oli 12 USD inimese kohta koos hommiku- ja õhtusöögiga).
Köögist hakatakse kandma meile ette roogasid – esmalt midagi meie kõrvistapüreesupi sarnast, siis taroviljadega riisirullid tsillikastmega. Ja siis saabub kulminatsioon.

Enim elevust tekitab elevantkõrva kala, mis on praetud ja siis ilusti püstiselt, tšillipipar suhu topitud, spetsiaalse kalahoidja vahele püsti paigutatud. Kala tuleb süüa nii, et esmalt paned taldrikule riisipaberi lehe, siis sellele ohtralt rohelist (münti, tai basiilikut, salatilehti, kurki jms), lisad kalatükke, siis riisinuudleid, värsket kurki ja kui komplekt koos, siis rullid selle kõik kokku. Maitset annab spetsiaalne terav-magus-soolane kaste, millesse siis enne iga suutäit tuleb riisirulli kasta. See värskus, puhtus, lihtsus ja maitsete kokkusobivus on meelehärdust tekitav. Seal olles õppisimegi eelistama värskeid kevadrulle, mis tähendab seda, et riisipaberisse rullitud täidist ei praeta läbi. Värskelt on kõik maitsed kordades selgemad ja nauditavamad.
Nipet-näpet – näiteks magevee krevetid, kohalikust aiast puuviljad jne kuulus veel õhtusöögi juurde.
Väga mõnus vaikne ja idülliline paik ja ülendav meeleolu oli Mekongis.
Järgmisel päeval ei suuda kiusatusele vastu panna ja ronime korra ka kööki sooviga toidutegemist vaadata. Ülim, mis meile usaldatakse, on riisipaberisse tarotäidise veeretamine.

Enda arust saame selle väljakutsega hiilgavalt hakkama 🙂
Käime ära paadiretkel mööda Mekongi deltat, külastame floating marketit, mis sel päeval on küll üsna tagasihoidlik ja paatidelt pakutakse kaupa – peamiselt puuvilju – hulgiostjatele. Suurel Mekongil ja harujõgedel käib aga vilgas tegevus ja suur osa elust ongi veega seotud või lausa vee peal. Mõnus lahe meeleolu ja hästi maalilised vaated vietnamlaste elule.

Mekongi deltast sõidame tagasi Saigoni, et sealt siis otse meie rannapuhkuse kohta – Mui Ne’sse edasi sõita.

MUI NE
Nädala jooksul olime liikunud üsna kiire tempoga ja muljete üleküllusele vastukaaluks võtsime nõuks sobivale rannale ennast nüüd veidi pikemalt puhkama sättida. Mui Ne on Saigonist 4-tunnise autosõidu kaugusel asuv väike linnake, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli dead-end, kuid nüüd on windsurfing’u harrastajate paradiis. Esimene pilk linnakesele oli veidi ehmatav. Äravahetamiseni sarnased hiiglaslikud resortid ja spaad, tänavatel liikumas ainult valged inimesed lehvivates turistidele müüdavates hõlstides ja tee ääres hulganiselt venekeelseid reklaame. Nagu iga suvaline kuurort kus-iganes ja kindlasti mitte see, mida ootasime. Linnakesega veidi tutvunud, leiame, et suuremast keskusest veidi eemale sõites, leiab ka ehedamat Vietnamit. Nii õnnestubki meie elamine välja vahetada hästi armsa Thai Hoa hotellikese vastu, kus sõbralik personal, ookean toast 50 m kaugusel oma privaatrannaga, restoranis hästi maitsev vientamipärane toit (minu lemmikud on sour soup värskelt grillitud mereandidega ja värske kalmaariga mangosalat), õuel bassein ja lopsakas troopiline õitsev ja vilju kasvatav aed. Öösel sai rannal käia krabisid taga ajamas ning varahommikul toimetasid ookeani ääres kohalikud kalamehed, kelle saaki sai päeva jooksul rannal peesitades kohalike naiste poolt värskelt grillituna maitsta.
Mui Ne on tüüpilise kuurortina laotunud ookeani äärde laiali rohkem kui viiel kilomeetril. Kõige mugavam on rentida motorbike (7 USD päev) või jalgratas (2 USD päev). Kui on soov veidi vaatamisväärsustega tutvuda, siis on Mui Ne lähedal nii kollased, punased kui valged liivadüünid ja ka haldjaallikas.

Ülal piltidel on näha vilgast kalurielu. Merel käiakse nii laevadega kui ka ümmarguste korvidega. Nutikamad on oma korvikese plastikuga katnud ja mootori külge pannud, sel moel sarnaneb liikluvahend mootoriga pesukausiga. Sõiduvahendist sõltumatult toob igaüks veidi kala ja mereande ookeanist välja. Naised sordivad adru-mudru läbi. Kaheksajalad üritasid kalmaaride poolt tumedaks värvitud veega kausist järjekindlalt üle kausiääre plehku panna. Sealsamas lähedal toodetakse ka kalakastet ning see Vietnami köögi üks põhiline maitseaine valmib suurtes tünnides päikese käes laagerdades.

Viieks päevaks kehastume tõelisteks puhkajateks. Loivame laisalt ringi, ujume ookeanis ja basseinis, naudime kohaliku köögi hõrgutisi, maitseme erinevaid troopilisi puuvilju ja tunneme ennast neetult hästi.

Peale tempokat reisi esimest poolt kulub rannapuhkus troopilises ümbruses väga hästi ära. Ajapikku lahtuvad ka süümekad, et me kogu aeg ringi ei kappa ning uusi vaatamisväärsusi ei avasta. Vahel on tõesti mõnus niisama rahulikult elu nautida, seda enam, et tugeva tempoga reisinädal on juba seljataga.
Peale Mui Ne’d liigume edasi NHA TRANG’i, mis on Mui Ne’st põhja poole üles liikudes järgmine suurem kuurortlinn. Nha Trang on sukeldujate paradiis ja oma ettekujutuses arvasime, et tegemist on meie rannapuhkusele sarnase paigaga. Kohale jõudes oleme tänulikud, et kogu oma rahuliku rannapuhkuse Mui Ne’sse jätsime – Nha Trang on üsna lärmakas linn, kus rannapuhkus tähendab linnas hotellis elamist ja siis hommikul, rätt õlal, mereranda kõndimist. Mererannaga paralleelselt kulgeb suur rahvast täis park ja mitmerealine autotee. Kindlasti mitte meie arusaam rahulikust puhkuseses. Ookeanikaldal elamise eelistajatele on äärelinnas hiiglaslikud resortid, kus koos umbes tuhande turistiga saad koos “puhata”. Nha Trangi puhul tuleks ainult välja tuua üks väga suurepärane söögikoht. Konkurentsitult meie reisi parim toit. Kusjuures meil ei olnud isegi fotokat kaasas, sest läksime niisama lihtsalt õhtustama. Soovituse küsisime hotellil receptionist. Seega, kui te kunagi juhtute Nha Trangi sattuma, siis palun minge sööma Tan Vuon Pho’sse, mis asub (kui õieti välja loen) So 8, Hung Vuong’is. Kahjuks kodulehte sellel söögikohal ei ole, kuid kohalikke on see suur väljas asuv söögikoht küll pilgeni täis.Meie sõime veiseliha salatit, mereanni hot pot’i, mereannisalatit, seesamiga veiseliha, kalmaare, krevetikarrit – ükskõik, mida proovisime, oli kõik ülimalt rikkalikult ja väga suurepärase tasakaaluga maitsestatud. Iseenesest lihtsad toidud, aga milline värskus, maitseküllus, maitsete tasakaalu tajumine… See oli tõeliselt kaunis kogemus!
Nha Trangist lendas lennuk Hanoisse ja üks ööpäev Hanois kulges juba suhteliselt raugenud entusiasmiga veel viimaseid kingitusi ostes ja äralendu oodates.
Veidi lähemalt ka Vietnami köögist.
Ma pean tunnistama, et eeldasin ja arvasin juba ette, et toitu me seal olles naudime. Samas suutis mind ikkagi jalust niita Vietnami köök, mis on erakordselt värske, kerge, puhaste maitsetega ja just täpselt selline, mis minusuguse minestama paneb. Mulle ääretult meeldib nende komme kõiki toite hästi suure hunniku rohelise aromaatse taimse kraamiga maitsestada. Nägin ise oma silmaga, et lastest kuni vanuriteni krõmpsutavad toidu juurde rohelist. Ja see on tõesti maitsev.
Toidud on suhteliselt väha teravad, sageli antakste lihtsalt lauale tšillipipra viilud neile, kes soovivad teravamaid elamusi. Samas tasub ettevaatlik olla – Vietnami tšilli on väga tugeva maitsega ja meil juhtus küll paaril korral, et värske tšillitüki hamba alla sattumisele järgnes astmaatiline kõõksumine ning silmadest purskuvad pisarad.
Hästi palju kasutatakse Vietnami köögis sidrunheina, tai basiilikut, münti.Peamine maitsaine tundub olevat kalakaste. Sojakastet kasutatakse ka laialdaselt. Küüslauk, tšilli, ingver, tamarind, nelk, kaneel, tähtaniis ja paljud teised maitseained veel lisaks. Reeglina on kõik toidud üsna lihtsa ja kiire valmistuskäiguga. Kiirelt läbi grillida, vokkida või siis ka otse laual vedelikus hot pot’is keeta. Ka claypot’i varianti kohtasime päris sageli – see on savipotis ühe portsu kaupa valmis keedetav liha-köögvilja-maitserohelisega kooslus. Hästi vahva oli supermarketis avastada “kiirtoit”. Kilesse pakitud savist pott, milles suur tükk toorest tuunikala koos köögiviljade ja rohliste maitsetaimedega. Tuled töölt, ostad poest ja kodus tõstad lihtsalt tulele. Geniaalne ja kuivõrd erinev meie arusaamast kiirtoidust!
Saia ega mingeid leivalisi ei sööda. Ainuke sai tuuakse lauale western tüüpi hommikusöögiga, milleks kõige sagedamini on omlett ja toast. Võileivast neil väga täpset arusaama ei ole – kahe röstsaiaviilu juurde võidakse sulle tuua killuke (kauasäilivat Prantsuse masstoodangu) sulajuustu ja nii jääbki.
Riisi süüakse nii nuudlitena kui ka lihtsalt aurutatuna ning see ongi sageli söömaaegade ainuke süsivesik. Meile osaks saanud road olid suhteliselt vähe rasvased ning vokkimiseks kasutatakse nii õli kui ka sea- või loomarasva. Lihadest loomulikult kõikvõimalikud kalad ja mereannnid, kana süüakse väga palju ning ka veis ja siga on hästi levinud. Sattusime Nha Trangis ka kohalike söögikohta, kus oli kõikvõimalikke lihasid, alates põdrast kuni varblaseni välja. Konnad, kilpkonnad ja krokodillid veel vahepeal.
Meil õnnestus mõnes kohas söögitegemist ka lähemalt kaeda.

Hoi An’is käisime kokakoolis, kus valmistasime:
poolikus ananassis serveeritud mereannisalatit Vietnami maitsetaimede ja puuviljadega
värsket riisipaberit (või pigem riisipannkooki). Tehnoloogiaks riisijahust ja veest valmistatud tainas, mida tuleb potile tõmmatud linasel kangal aurutada ja siis bambuspulgaga lihtsalt üles tõsta.
Värskelt valmistatud riisipaber tuli täita rohelise kraami ja krevettidega. Juurde valmis segada magushapu tšillikaste, mille sisse rulle siis dipitakse.
Siis valmistasime värskesse riisipaberisse mässitud krevetiomletti, mille nimi oli Hoi An’i pannkook. Esmalt tuli pannil omlett valmis küpsetada.
Siis peotäis rohelist omleti sisse ja värske riisipaber ümber rullida
Juurde pakuti maapählikastet, mis küll paraku minu lemmikuks ei osutunud
Järgmiseks saime võimaluse valmistada Vietnami baklažaani clay-pot’i. Väga mõnus ja lihtne toit. Üks minu favoriite.
Maitsestamiseks sai kasutatud küüslauku, sidrunheina, maapähkliõli, rohelist sibulat, kalakastet, punast tšillit, kurkumit. Suhkur-sool-pipar niikunii.
Viimase roana oli kavas aurutatud ookeanikala köögiviljadega
Kõik toidud olid väga maitsvad. äärmiselt lihtsa valmistuskäiguga ning luban, et jõudumööda hakkan ka saadud teadmisi oma blogis jagama.
Mui Ne köögis kiusasime hotelli omanikku (kes muidu elab Saigonis, aga kui oma valdusi üle vaatama tuleb, siis toimetab köögis) ja palusime oma lemmiktoitude valmistamist pealt vaadata.
Minu lemmiksupiks oli hotelli söögikohas sour soup with seafood, mis oli tegevuskäiku hinnates üsna lihtne, kuid võlusõna oli värsketes komponentides. Hapu maitse annab tamarind, mille tõmmist supi maitsestamiseks kasutatakse. Viimase lihvi ja täiesti kordumatu maitse annab supile ohtralt lisatud rice paddy herb nimeline taim. Selle maitse on sedavõrd omapärane ja meeldiv, et tõenäoliselt ei anna sama efekti välja ükski meil saadaolev taim. Püüdsin küll paaniliselt tuletada, milline taim võiks asendada seda maitset, aga ükski seni teadaolevatest ei saa ligilähedalegi.
Lisaks nimetatud supile sai köögis veel järele vaadatud sidrunheinaga kalmaari, tuunikala clay-poti, minu lemmiksalati ehk grillitud kalmaariga salati, munaga praetud riisinuudlite ja stir-fry kalmaari valmistamine. Tegevuskäik ja maitsestamine tundus meiesugustele kohati sarnane, samas oli perenaine väga konkreetne – näiteks pani ta meile südamele, et sidrunhein ja austrikaste ei sobi kohe kindlasti kokku ja neid ühes roas kasutada ei tohi. Kõikide toitude valmistamine oli pigem lihtne kui keeruline ja toorainete kättesaadavuse korral proovin jõudumööda neid ka blogisse tilgutada.
Sour soup, vasakul tamarindi tõmmis ja supis annab rohelist tooni rice paddy herb
Oma teatavaks meelehärmiks pean tunnistama, et köögis kolades ka komponentide nimetusi üles kirjutades jõudsin ka salapärase kotikeseni, millel nimi “umami”. Küsisin, mis see on? Nemad mulle väitma, et see on väga mõnus uus maitseaine, annab proteiini ja puha. Kui käepärast ei ole, saab asendada ka Knorri puljongipulbriga (seal on hästi levinud mingi kondipiltidega puljongipulber). Süda aimas halba ja supermarketis käies otsisin siis Umami maitseaine üles. Loomulikult oli see meie sõber naatriumglutamaat, mida müüakse kiloste kotikestega. Ühes kaasaostetud kokaraamatus on ka väga pidulikult mainitud, et monosodium glutamate on uus maitseaine Vietnami köögis (raamat on välja lastud 2007) ja see on peamiselt kättesaadav restoranide köökidele. Selle koha peal tahaks küll sügavalt ohata – Vietnami köök on oma olemuselt nii maitserikas, kerge, tervislik, naturaalne ja maitsev, et see inimene pidi küll saatanast olema, kes neile lihtsameelsetele ja rikkumata maitsega inimestele kiloste kottidega maitsetugevdajat hakkas müüma. Loodetavasti leidub üsna pea keegi, kes nende silmad avab ja neid kättpidi nende suurepärase traditsioonilise köögi juurde tagasi juhatab.
Omaette kategooria moodustasid muidugi rannalt ostetud ja hommikusest püügist pärit mereannid, mis sinu silme all valmis grilliti. Mmmm… Ohtlik teema minusugustele. Meeltesegadus garanteeritud.
Vietnami toit oma põhiolemuselt on täpselt selline, et peale ülirikkalikku õhtusööki on küll kõht täis, kuid samas on tunne kerge. Ja kaal, vaatamata ohjeldamatule sööginautlemisele, pigem langeb või püsib viisakalt etteantud piirides. 
Reisimuljete lõpetuseks veel minu üks pildiline lemmikteema, millega püüdsin vaigistada igatsust koju jäänud laste (kes, olgu mainitud, said kõik suurepäraselt hakkama) järgi.
Vietnami lapsed.

Avastage, kui vähegi võimalik, ka oma Vietnam. Kaunis maa ja armsad inimesed väärivad külastamist.

Vasta

Sinu e-maili aadressi ei avaldata.