Millest alustada reisimuljeid Vietnamist? Emotsioone, mälupilte, avastamisrõõmu ja soovi mõista teistsugust kultuuri on massiivselt. Valitud sihtpunkt õigustas igati ettevõtmist ja julgen küll soovitada kõigile reisihuvilistele sihtpunktina Vietnamit. Eriti neile, kel erihuvi rahvusköökide ja toidukultuuri avastamise osas.
Reisi planeerides otsustasime spontaansuse kasuks. Sinna minnes olid meil taskus edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn-Varssavi-Hanoi-Varssavi-Tallinn. Lendasime LOT lennukompaniiga ja kohalviibimise aeg oli 15 päeva.
Kõik kolm siselendu ja ööbimised otsustasime neljaliikmelise reisiseltskonnaga jooksvalt õhku nuusutades, meeleolusid tabades ja ka ilmateadet vaadates. Ei saa midagi teha, kui kevadeks päikese- ja soojapuudusest närtsinud eestlane on nõus loobuma mõnest esialgu plaanitud vaatamisväärsusest ning määravaks osutub soe ilm, ookean ja päikesepaiste. Ei jäänud kordagi hätta, reisikorraldusega tegelevaid kontoreid, kes turiste on heal meelel nõus aitama, jagub rohkem kui piisavalt. Esialgu plaanis olnud Sapa mäed ja Halong Bay jäid ilma tõttu – mis sel ajal oli Põhja Vietnamis +16 ja heavy rain – ära ning panustasime rohkem lõuna poole. Vahelduv pilvitus ja +36 kraadi tundusid palju ahvatlema perspektiivina. Ei kahetse senini ja eks tuleb siis põhjapoolseid vaatamisväärsused järgmiseks reisiks jätta.
Vietnam on vastuoluline maa. Vahepeal unustad ära, et tegemist on suletud riigi ja sotsialistliku riigikorraldusega. Samas tuleb inimestega rääkides välja, ei isegi raha olemasolu korral ei ole Vietnami kodakondsetel liiga lihtne maalt välja pääseda. Nii nagu meil nõukaajal, on vaja kutset ja tervet hunnikut pabereid, et vietnamlane saaks välismaale minna. Enamusele see ei ole juba seepärast probleemiks, et elatustase hoiab meeled argimurede ja toimetulekuga hõivatud ning reisimist lubavat elujärge liiga palju seal ei ole. Tänavatel on meile nõuka ajast väga tuttav propagandasümboolika: punalipud, viisnurgad, sirbid ja vasarad ning kandiliseks joonistatud heroilised inimesed labidate ja kirkadega kaemas helge tuleviku poole. Pioneere kohtab ka igal pool.
Supermarketis käies mängib propagandistlik marsimuusika, kust isegi meie kõrv eristab Viet Nam sõnu. Ho Chi Minh pildid on sageli kõrvuti perealtaril koos esivanemate piltidega. Hotellides, söögikohtades ja kodudes näeb suure juhi portreed igal sammul. Vietnamlased on jäägitult ustavad ja truud onuke Ho’le ja see on siiras. Kriitika valitsuse aadressil on reeglina tabu (ühe erandi küll leidsime Saigonist pärit taksojuhi näol, kes väitis, et valitsus on korrumpeerunud, tegeleb pigem oma huvide kaitsmisega kui vietnamlaste elujärje parandamisega). Teisalt, jõudsin meie jaoks veidi kummalist isikukultust ja riigitruudust analüüsides järeldusele, et ehk ei tohiks seda paljukannatanud rahvust hinnata oma arusaamade järgi. Kultuurirelativism on siinkohal asjakohane – rääkides juba kasvõi viimasest sajandist, on Vietnamist üle käinud prantslased, ameeriklased, hiinlased ja jaapanlased. Lähiajalugu on nende jaoks tähendanud pidevat sõjaseisundis elamist ja sõja jäljed on siiani veel värsked. Pikk ookeaniäärne maariba on olnud sedavõrd strateegiliselt magus peibutis, et ajaloo jooksul on nii mitmedki sissetungijad proovinud seda oma valdusesse saada. Vabalt ja iseseisvalt elamist see rahvas veel õpib. Ho Chi Minh oli samas üks väheseid, kes võitles vaba Vientami ja vietnamlaste iseseisvuse eest. See, et ta kommunistide sõber oli, on pigem ajalooline kokkusattumus ja paratamatus.
Sõja veel paranemata haavu kohtab Vietnamis igal sammul. Kuuliaukudega hooned ei ole haruldus. Inimestega rääkides koorub välja isiklike traumade ja tragöödiate taustal kogu riigi lähiajaloo traagilisus. Noor üliõpilasest giid on pidanud oma lapsepõlves valdavalt ainult tapiokast toituma, sest see oli ameeriklaste embargo ajal ainuke nende perele jõukohane toit. Taksojuht, kelle isa oli enne sõda Saigonis ettevõtja ja Ameerika poolel, kelle omand riigistati ja isa pisteti viieks aastaks vangi ilma perega kohtumis- ja kirjutamisvõimaluseta. Taksojuht ise oli õpetaja, kuid taksot sõitis puht rahalistel kaalutlustel. Oli Eestist täiesti teadlik ning samuti teadis ka seda, et meil on nüüd uuest aastast käibel euro. Või siis ka vietnamlasest keskealine edukas pereisa, kes ei tahtnud midagi teada tema kodulinna Saigoni lähedal olevatest Viet Cong’i (kommunistlik leer) poolt kaevatud tunnelitest, mille abil ameeriklaste baaside lähedal vastupanuliikumisega tegeleti, kuna sõjateema oli tema jaoks veel liiga valus.
Iseseisvalt reisimiseks on Vietnam väga mugav ja ohutu maa. Turismiga tegelevaid kontoreid leiab palju. Bussi-, rongi- ja lennukipileteid tuleks vähemalt paar päeva varem osta või broneerida, sest viimasel hetkel ei pruugi soovitud kohti olla. Rongisõit jäigi meil soovitud piletite puudusel proovimata, kuigi piltide järgi tundus see väga mugav ja mõnus moodus olevat. Kõige kiiremini saavadki vist otsa rongipiletid. Bussiliiklus on ka väga hästi korraldatud, sageli tuleb buss sinu hotelli juurde sulle järgi ja kui on pikem ots ees, siis võib kasutada magamisbussi.
Tegemist on suurte nahksete lamamisasemetega bussiga, mis sobib hästi pikema vahemaa läbimiseks öösel. Hinnatase on väga soodne – meie 5-tunnine horisontaalasendis möödunud sõit maksis 6 USD näkku. Tavabussina sõidavad tihti meie marsaka tüüpi puhtad ja viisakad väikebussid. Seal võib sattuda ühte bussi kohalikega, mis on omamoodi kogemus. Kui kolmesel istmel istub kaks eestlast ja ülejäänud buss on tühi, siis valib bussi sisenev vietnamlane kindasti selle kolmanda koha eestlaste kõrval. Ja mina avastasin neljatunnise sõidu lõpus, et minu istme alla oli keegi surunud korvi sees ühe kana, kes esimesed kolm tundi pidas vapralt vastu, aga reisi lõpupoole muutus üsna häälekaks ja tegusaks 🙂
Siselendusid tegime Vietnam Airlines’iga ja JetStariga. Esimene on väga viisakas ja korralik firma, lennukid on uued ja puhtad ning teenindus suurepärane. JetStariga lend oli seevastu üsna omapärane, piletid olid küll odavad, aga öine lend hilines mitu tundi, lennuk oli paras käsn ja suurem osa kaasreisijatest olid tõenäoliselt esimest korda elus lennukiga lendavad kohalikud, kes olid veendunud, et lennukile jõuavad vaid kiiremaid ja istekohtade saamiseks tuleb ennastunustavalt trügida.
Lendab veel ka Mekong Air, mida väga kiidetakse.
Kohapeal liikumiseks sobib hästi kas motorbike või jalgratas.
Meie suurim reisiabiline oli loomulikult Lonely Planet, kust saab häid soovitusi nii majutus- ja söögikohtade osas. Marsruut kujunes poolkogemata ja eelkõige sooja/päikest otsides järgmiseks: Hanoi-Hoi An-Saigon-Mekongi delta-Mui-Ne-Nha Trang-Hanoi. Nägime oma teekonnal hästi palju eriilmelist Vietnami – nii lihtsat, vaikset, turismivaba ja üsna vaest maaelu, kus valge inimese nägemisel küla lapsed kokku jooksevad; kui ka lärmakaid ja intensiivseid suurlinnu, ärikeskust ja patu-urgast Saigoni ning turistidele loodud keskusi, kus kohalikud elanikud vaid teenindajatena hõivatud.
Vietnami puhul olime algselt arvamusel, et ees ootab meid midagi India-sarnast. Tegelikkuses tuleb nentida, et kogu ümbrus oli seal küll mõõdukalt segane, kuid ei midagi liiga ekstreemset. Põhilised eluviisi eripärad tulenevad sellest, et vietnamlaste asustustihedus on märkimisväärselt suurem kui meile harjumuspärane, mistõttu elatakse mitmekesi koos väikesel pinnal pead-jalad koos; ja ka nende vaesusest – eriti maapiirkondades silmab väga palju hurtsikulaadseid ehitisi ja aastatuhandeid pea muutumatut elustiili viljelevaid talupoegi. Samas on vietnamlased puhtusearmastajad. Kui tolmused ja lärmakad suurlinnad välja jätta, siis hoitakse nii toad kui ka majaümbrus võimalikult puhtana. Tuppa minnes on viisakas välisjalatsid ukse taha jätta ja söögikohtade köökidesse kiigates ei näinud me midagi šokeerivat.
Religiooni poolest on vietnamlased hästi põnev kompott – esineb nii budismi, animismi, taoismi, katoliikluse ja kes teab veel mille sugemeid. Lisaks veel usk suurde juhti Ho’sse niikuinii. Ehk kõige intrigeerivam on nende esivanemate kultus. Igas poes, toas, hotellis, söögikohas, vahel ka tänavanurgal on väike altari moodi moodustis, sageli dekoreeritud vilkuvate tulede ja diskopallidega, altaril on esivanemate fotod ning seal põletatakse iga päev viirukiküünlaid. Lisaks sellele on tavaks esivanematele süüa-juua pakkuda – kes paigutab hingedele siis puuvilju, kes riisikooke, kes õlut, kes rummi.
Vietnamlased usuvad nimelt siiralt, et nende surnud esivanemate hinged elavad nendega koos ja kõik tähtsamad otsused tehakse koos nendega jälgides mingeid kokkulepitud märke. Traditsioonilises majas on kolm ust – keskmine esivanematele, vasak meestele ja parem naistele.
Vietnami inimesed on ise valdavalt väga armsad ja sõbralikud.
Inglise keelega saab hakkama, kuid esialgu tuleb harjuda nende omapärase aktsendiga – nad hääldavad nimelt osasid sõnu väga omapäraselt ning mõned häälikud on nende jaoks väljahääldamatud. Näiteks on nende jaoks hääldamatu “tš” ühend – sõna beach hääldavad nad beahhh, kusjuures viimase hääliku puhul kaasnevad tavaliselt üliinimlikud pingutused ja veider kurguhäälitsus. Oma häbiks pean tunnistama, et esialgu arvasin, et tegemist on mingi kõnedefektiga võitleva inimesega, enne kui pihta sain, milles asi. Vietnami keel ise on silbikeel ehk siis kogu nende jutt on ühesilbilistest sõnadest kombineeritud. Ka võõrkeelt rääkides kipuvad nad sõnu silbitama – eriti pikemaid – ja see ei muuda arusaamist just paremaks.
Vietnam on ostuparadiis. Pakutakse mida iganes ja hinnad on meie mõistes naeruväärsed. Kaubamärkide võltsimises on nad ka meistrid – kõige lahedam asi oli Burberry mustrites motikakiiver ja suumask, mida mootorrattaga sõites ja ka niisama nina ja suu ette tõmmatakse. Samas on paljude kaubamärkide tootmine Vietnamisse toodud ja peale võib sattuda nii madalakvaliteedilisele ilmselgelt fake-kaubale, kui ka tõenäoliselt originaalkaubale, mida müüakse lihtsalt ebaseaduslikult turul. Kaubamärgikaitse on sealkandis tundmatu nähtus ja lähtutakse sellest, et kui on nõudlust, siis tuleb ka pakkuda.
Turism on Vietnamis kasvav majandusharu. Ookeaniäärsetes piirkondades võib näha hiigelsuuri resorte, mis alles ehitusjärgus. Ookeaniäärset valge liivaga rannariba on neil tuhandeid kilomeetreid ja ühes kuurordist teise sõites – Mui Ne’st Nha Trangi – oli tegemist mitmesaja kilomeetri pikkuse väga hõreda asustusega peamiselt põllumajandust viljeleva ookeaniäärse maaribaga. Potentsiaal missugune!
Meie tõeline turistielu möödus Mui Ne linnakeses. Selle linna puhul on tegemist üsna monofunktionaalse turismikülaga, mis windsurfingu harrastajate paradiis. Linnake laotub tüüpiliselt mööda ookeani kallast. Miinuseks on see, et keskosas on palju ilmetuid (või siis ehk iga suvalise kuurordi näoga) resorte, spaasid ja hotelle. Suuremate ja luksuslike hotellide lähedal kuuleb ka sageli vene keelt.
Meie leidsime endale sobiva pesa linnakese ääres paiknevas imearmsas Hoa Thai hotellis.
Oma privaatne troopiline õu palmide, õitsvate taimedega ning mangopuudega (mille viljaga ma iga päev vastu pead sain ja mille otsast joosti köögist vilju tooma, kui tellisime mangosalati). Privaatne bassein, mille ääres saab kokteile libistada või soovi korral einestada. Ookean loksub privaatranda, kus hommikul toimetavad kohalikud kalurid ja päeval peesitades on võimalik kohalike naiste käest osta hommikul välja tõmmatud mereande värskelt grillituna. Tänavalt saab tuua värkseid mangosid, papaiasid, passionivilju, ananasse. Hotelli köök on linnakese parim: värske mangosalat grillitud kalmaariga maitseb talumatult hästi. Väravas ootamas motorbike, mille selga istudes saab veidi mõnusalt kiiremaid tuure ookeni ääres või inimtühjadel kiirteedel teha. Naabriteks vaiksed ja intelligentsed eurooplased, kes naudivad ka pigem rahulikku omaette puhkust veidi juba tüütavaks muutunud kohustusliku repertuaari: kus olete käinud, kas olete esimest korda Vietnamis, kuidas meeldib jne teemadel…. Kui see ei ole paradiis, siis olen eksinud paradiisi defineerides.
Põgusalt veel külastatud sihtpunktidest:
HANOI
Pealinnale omaselt lärmakas, rahvarohke, tolmune, kiirustav, kohati sürreaalne ja minu jaoks üsna ilmetu linn.
HOI AN
Hanoist lendasime otse Danangi (mis on hetkel hästi suures mahus arendatav kuurortpiirkond, kus tondilossidena pimedad hiiglaslikud viietärnikad on ennast ookeani kaldale sättinud) ja sealt sõitsime taksoga Hoi Ani, mis on tasakaaluks pealinnale armas väike iidne linnake. Vaikne, mõnusa vaimsusega, kaunis pisike linn ookeani suubuva jõekese ääres. Nüüd juba veidi üle kümne aasta on linn kuulunud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja vaadata on seal tõesti palju. Kogu vanalinna arhitektuur on pärit kui muinasjutust, selline pisike, omanäoline, meeleolukas ja terviklik. Õnneks pääses see linnake imekombel sõja ajal purukspommitamisest vastaspoolte omavahelise kokkuleppe tõttu. Teistel sarnastel armsatel linnadel sama hästi ei läinud. Päeval tegusa turuga ja pimeduse saabudes kui lülitist välja lükatud ja hiirvaikne ning inimtühi. Hommikul külastame Hoi Ani turgu ja see on tõeline elamus. Värske kala ja mereanni letid, kust leiab nii tuntud kui tundmatuid veeelanikke. Taimi-vilju-õisi on ilmselgelt rohkem, kui seni minu teadmistesse on mahtunud. Eriti imponeerivad mulle rohelise taimse sisuga korvikesed. Mereandidest ja kaladest rääkimata.
No lihtsalt uskumatu, kuivõrd laialdaselt kastutavad vietnamlased rohelist kraami. Hoi Ani plaanidesse lülitame sisse veel jalgrattamatka lähedal asuvale saarele, kus saame näha traditsioonilist ja lihtsat elulaadi. Bambusmattide kudumist, korvpaatide valmistamist, telliskivitehast, mis töötab keskaegset tehnoloogiat kasutades, merekarpidest ja puidust valmistatud mööbli valmistamist, paatide meisterdamist jne. Matk kestab pool päeva ja teekond kulgeb esmalt paadisõiduna mööda jõge ning hiljem jalgrattal läbi külade. Hästi vahva on külaelanike siiras rõõm turiste tervitades. Lapsed jooksevad rõõmsalt kilgates
tee äärde, kui neist mööda väntame ja hüüavad “Hello!”. Selline mõnus helge meeleolu, rõõmsad lihtsad inimesed. Hoi An pakub ka kokakooli võimalust ja registreerume Red Bridge nimelisele kursusele. Tuur algab samanimelisest söögikohast, kust me läheme koos turule. Teadjamate inimeste seltskonnas saavad vähemalt osad senitundmatusest viljadest vähemalt ingliskeelse nime. Suurima emotsiooni tekitab kindlasti pardiembrüo – tegemist on poolenisti väljaarenenud parditibuga, mis munakoore sees ära keedetakse ja siis süüakse.
Moodustis näeb välja kõike muud kui isuäratav. Munakollane on muutunud veresooneliseks tumekollaseks massiks, mis oma olemuselt ja maitselt on maksa ja munakollase vahepeal. Suurim katsumus on kindlasti parditibu ise. Osaliselt on välja arenenud nii suled, jalad ja muud kehaosad. Maitseb nagu liha, aga veider krõmpsuv olek on liiga häiriv, et seda kõike nautida. Vähemalt sai ära proovitud.
Algselt ka rannapuhkust sisaldama pidanud peatus Hoi Anis jääb lühemaks kui algselt planeeritud, kuna pidev vihmasadu ei soosi rannal peesitamist.
Üsna kiire otsusena kaalume võimalikud variandid läbi, seirame lähipäevade ilmateadet ja otsustame otse Saigoni lennata. Seal on jätkuval soe ja päikesepaiste.
Kes iganes Hoi Ani satub, julgen soovitada hästi armast, veidi keskusest eemal asuvat hotelli ülimalt sõbraliku personaliga nimega Nhi Nhi.
Tabasime ühel päeval ka kogu hotelli sõbraliku personali koos laua taga söömas ja see oli hästi meeleolukas vaatepilt.
SAIGON
Saigon ei ole küll pealinn, kuid pompöössust ja stiilsust on selles linnas oluliselt rohkem kui Hanois. Ärikeskus on Vietnamis ikkagi Saigonis ja pikalt ameeriklaste pool olnud linnale on läänelikud mõjutused tuntava mõju jätnud. Saigonis käisime ära seal lähedal olevates Cu Chi tunnelites, mis olid Vietnami kommunistlikku suunda toeatava Viet Congi armee poolt Ameeriklaste baaside alla ja lähedale loodud tunnelite võrgustik, mis võimaldas vastupanuliikumisel vaikselt ja salakavalalt toimetada. Tunnelite puhul on tegemist omaette arhitektuurse imega, sest maa all oli nii erinevad “toad” koos köögi, söögitoa jms. Tunnelite ehitamise puhul tuli arvesse võtta nii õhutusaukude peitmist (moskiitopesadesse), kui ka köögist tuleva suitsu peitmist, mis võiks reeta maaaluse tegevuse maa peal kõndijatele.
Saigonis viibimise päeva õhtul saame osaleda veel kohaliku vietnamlase poolt pakutaval õhtusöögil väga suurepärases mereannirestoranis Marine. Menüüvaliku lasime teha võõrustajail ning kogu pakutav toit oli otsast lõpuni värske, suurepärane, oskuslikult maitsestatud ja väga nauditav.
Eriti meeldis hot pot, mis tähendab värskete mereandide ja taimede küpsetamist lauale toodud üsna tugevalt maitsestatud puljongis.
Saigonist liikusime edasi Mekongi deltasse.
Et postitus liiga pikaks ei läheks, jätkan järgmises osas nii meie retke jäädvustamist kui võtan ette ka veidi põhjalikumalt kulinaarsete muljete kirjeldamise.
Vasta