Raamatusarjaliku pealkirja meie Peipsiääre käigule tingis tõsiasi, et Mari-Liisilt ilmus just äsja pikk ja sisukas ülevaade Sibulatee vaatamisväärsusest ja kogu sellest kandist üldisemalt. Käsi südamel, me tõesti ei lepi teiste blogarditega kokku, et samal ajal ühest teemast kirjutame, aga mingi müstiline blogardite ühine alateadvus on meie meeled hõivanud ja enam ei viitsi ei üllatuda, rõõmustada ega vihastada üheaegsete samasisuliste teemade blogidesse ilmumise peale. Ohkad lihtsalt elutargalt ja leppinult 🙂 Tegelikult on see tore, et kusagil on olemas mõttekaaslased ja hingesugulased, kes mingil seletamatul põhjusel samal hetkel samale teemale keskenduvad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
 |
Sibulamaa sibulad kasvavad mis mühiseb
 |
Meie retk Peipsi äärde on juba ei-tea-kui-mitmes. Kes korra seal käinud, seda kisub tagasi. Vähemalt meie puhul on see nii. Kindlasti on oma põhjus ka heades sõprades, kelle naispoole mõlemad vanemad sealtkandist – täpsemalt Nina külast – pärit ja kes nüüd toimetavad ka ise ühes üliarmsas väikeses majakeses, mille saun otse järve ääres. Nina küla on õigeusklike kants ehk siis vanausulisi Ninas naljalt ei leia. Kant ise on nii tugeva tõmbega, et meie sõber, kes ise Pärnust pärit ja muidu Tallinnas elanud, ei taha enam kuidagi Peipsi äärest ära tulla. Toimetab seal kalameestega, ehitab-remondib ja tunneb ennast muidu kadestamisväärselt hästi. Veab aga kalamehi paatide ja jäisel ajal roomikutega järvele. Kel soovi Peipsile kalastama minna, võib otsida kontakti SIIT lehelt. Kalmar aitab kindlasti.
Mis puudutab Peipsiääre rahvast, siis siinkohal tõusen ma austusest püsti, teen sügava kummarduse ja pean väikese kõne. Ma austan väga selle kandi inimesi, olgu nad siis sibulavenelased, Peipsiäärne rahvas või kuidas iganes. Sedavõrd lahket, töökat, sõbralikku ja puhtusearmastajat inimest annab otsida. Iga minu rahvuskaaslane, kes mingil hetkel võtab nõuks stereotüüpidesse takerdununa põimida terminisse “venelane” rohkem kui rahvuse, vaid ka eelarvamuse ja sildistamise, käigu ära korra sealkandis. Need armsad inimesed, kes elavad seal Peipsi ääres juba mitmendat põlve, suudavad sinuga rääkida vabalt ka eesti keeles. Nad on hoidnud alles oma kultuuri, kuid sulandunud ka ilusti Eesti ühiskonda. Meie ise oleme ju uhked, kui kaugel Salme külas on säilinud eesti keel ja kultuur. Täpselt samal moel toimib ka Peipsiääre rahvas: neil on oma tugev kultuur ja teisalt ei vastandu nad selle maa kultuuri ja tõekspidamistega, kus nad elavad. See on rikkus meile, eestlastele, et meil on nii vahva etniline kild säilinud üle järve tulnud vene rahvusest inimestest. Kohalikud ise tunnistavad, et ega neid Venemaal ka enam venelastena tunnistata. Kõnepruugis esineb sealkandis vahvaid segusõnu – porgand = porkovina, trepp = trepka, korv = korfik jne. Mõtlemisainet võiks pakkuda ka see, et selle maja, kus me ööbisime, eelmisel aastal lahkunud perenaise vend sai surma 1938. aastal Vene-Eesti piirikonflikti käigus, kusjuures ta oli Eesti piirivalvet abistamas. Seega, tolerantsust ja mõistmist õpetab see kant palju ning mõtlemisainet jätkub pikaks ajaks. Seal elavad VÄGA toredad inimesed! Oleks vaid rohkem sama toredaid ja suure hingega eestlasi!
Minu jaoks kujunes elamuseks luba sealse kandi perenaise aiamaale ja kasvuhoonesse kaeda. Seesama töökuse motiiv kordub taas. Need on needsamad inimesed, kelle käe all kasvab meil saadaolev parim sibul ja kelle kasvuhoonest tulevad tomatid ei jää Itaalia tomatitele karvavõrragi alla. Ja ma nägin elus esimest korda, et tomatid kasvavad pirakates kobaretes nagu viinamarjad. Milline küllus! Oskaks vaid ise nii.
Meie pisuke puhkus Peipsi ääres algas samovaride näituselt Tiheda külas, kus tehti väike ülevaade ka vanausuliste kommetest. Pean tunnistama, et vanausuliste kohta sain selle väikese näitusekülastuse jooksul rohkem teada, kui kogu senise elu jooksul kokku.
Altar toanurgas on kõige alus ja kogu maja kõige tähtsaim koht.
Vanausulised on tõeliselt range doktriini järgijad ja kohati on osad kombetalitused meie praeguste arusaamade jaoks ikka tõeliselt šokeerivad. Mina, emana, ahmisin õhku kombe peale, et talvel sündinud lapsed ristitakse jääkülmas järvest toodud vees. Soojendada vett ei tohi, see rikub puutumatu vee ära. Eriti kiiresti taheti ristida nõrgad ja väetid vastsündinud, et kui nad hinge heidavad, on vähemalt ristitud hing. Kujutage nüüd ette – nõrk ja väeti vastsündinu oma veel kujunemisjärgis soojusregulatsiooniga surutakse kolm korda üleni jääkülma vette. Kohutav! Kui enne veel oligi lootust…
Öösel magati istudes patjade kuhja najal, sest ega inimesel ei peagi mugav olema.
 |
| Siia padjakuhjale ulatuks oma pead ainult kaelkirjak sättima ja tuligi välja, et see oli pehme seljatugi istuliasendis magamise tarbeks |
Aga üldiselt oli näitus uhke ja tore. Samovare igat liiki ja igast ajastust.
Uhkematele veel kirjad peale surutud, et kus ja millal ikka käidud (laatadele minnes võeti oma samovar kaasa ja siis sai meeneks kaasa samovarile tehtud templi).
Kõige vanemad samovarid ja siis veidi uuemad ja igasugused muud tarbed lisaks.
Samovaritee juurde sobib aga loomulikult kõige paremini isetehtud karamelli või ka barankasid krõbistada.
Järgmisel päeval vaatasime üle ka Alatskivi lossi. Meie viimane käik Alatskivi lossi oli saanud teoks siis, kui üldmulje oli ikka üsna masendav ja kogu kompleks lagunenud. Nüüd on pilt ülevalt suursugune. Kel vähegi võimalus, võiks lisaks Alatskivi lossi külastusele võtta plaani ka teatrietenduse “Ring” vaatamise, mille proovid sel ajal, kui meie lossi külastasime, parasjagu täies hoos olid.
 |
| Kaunis ja stiilipuhtalt renoveeritud Alatskivi loss |
 |
| Ajalugu igal sammul ja eriti armas oli oma magamistoa tapeet väärikate mõisnike portreede tagant leida 🙂 |
Liikumisvahendiks on parim valik jalgratas. Vahemaad on just täpselt parajad selleks, et vändates mõned kilomeetrid läbida, vahepeal metsa maasikaid nosima põigata ja siis järgmised vaatamisväärsused ette võtta.
 |
| Väike jäätisepeatus külapoe ees kulub jalgratturitele igati ära |
 |
| Ootamatult võid sattuda ka antiigiturule ja siis tuleb loomulikult peadpidi kraami sisse sukelduda |
Meie Peipsiveere puhkus kulges suurema osa ajast aga Nina külas sõprade juures. Lapsed paadiga järvel (ikka koos täiskasvanuga), värkse kala suitsuahjus, minul voli perenaise aeda imetleda ja käsikirjalisi kokaraamatuid lapata. Mis sa hing veel oskad tahta. Leidsin hulganiselt väga põnevaid Peipsiveere mõjutustega retsepte, mida kavatsen ka blogi vahendusel jagada. Kapsapirukas, maksapirukas, praetud paprikad marinaadis, Naša maailma parim meekook ja palju teisi mõnusaid toite.
 |
| Tillivälu, nii umbes minukõrgune |
 |
| Kinza- ehk koriandrimets |
 |
| Ei, mitte potitehas, vaid kasvuhoone esiku riiul |
 |
| Kullavaramu ehk perenaise käsikirjaliste retseptide kallal |
 |
| Õuepealse autopargi ehe ehk kapsaroheline täiesti töökorras mosse |
Meie viimaseks elamuseks Peipsiveerel jäi Apollo Belvedere nimeline söögikoht. Sellest, kust ja miks selline nimi, saab lugeda Mari-Liis muljetest. Kolkja kala- ja sibularestorani ei ole me enam viimastel aastatel viitsinud ka minna just neil samadel põhjustel, millest Mari-Liis räägib. Lahke võõrustaja Naša, kelle katuse all me elasime, toidab meid lihtsalt kordades paremini. Aga uue koha tahtsime üle vaadata küll.
 |
| Peipsi kalasupp on lihtsalt võrratu! |
 |
| Ahven veinikastmes |
 |
| Praetud koha |
 |
| Seafilee |
 |
| Kamavaht – väga maitsev! |
Kokkuvõtteks võib öelda, et Peipsiäär või siis ka Sibulatee on üks tore kant, kuhu tasub ikka põigata. Asub täpselt nii kaugel, et soovi korral saab ka ühe-kahepäevase ringreisiga hakkama ja palju positiivseid emotsioone on garanteeritud. Sügisel tasub kasvõi talvesibul sealt ära tuua.
Vasta