Aprikoosimoos on minu talvevarude riiulil juba kümmekond aastat. Alguse sai kõik sellest, kui me mõnda aega perega resideerusime Tšehhis. Seal katsetasin kohalikest aprikoosidest ja virsikutest moosi keetmist ning tuleb tunnistada, et eelpool mainitud viljadest saab väga-väga maitsva keedise.
Maasikamoos jääb muidugi mooside kuningaks, aga auhinnalisele kohale võiks aprikoosimoos kandideerida küll. Eriti praegu kui on võimalik saada väga magusaid, pehmeid, parajalt küpseid aprikoose.
Meenub veel see, et kümmekond aastat tagasi ei olnud Eestis veel liiga hästi levinud tarretava moosisuhkru kasutamine. Aimu selle valmistusviisi mugavusest sain just Praha perioodil – seal pakuti erinevaid variante tarretavatest moosisuhkrutest alates 1:2 (1 kilo marju, 0,5 kilo suhkrut) kuni 1:6 välja. Virsiku puhul on pektiini sisaldava suhkru kasutamine vältimatu, kuna moosikeetmisel eraldub sellest viljast uskumatult palju vedelikku ja ilma tarretava aineta oleks tulemuseks puhas siirup.
Oma aprikoosimoosi tegin nii, et 1 kilo tükeldatud aprikooside kohta võtsin 0,5 kg moosisuhkrut (DanSukker). Pressisin sisse veel 2 sidruni mahla, viskasin keemise ajal potti veel kaneelikangi ja lasin kõigel sellel madalal kuumusel podiseda (aeg-ajalt segades) umbes tund aega. Sidrun ja kaneelikoor võib ka ära jääda, kuid mulle meeldib just nii kõige rohkem.
Kuumutasin purgid ja purgikaaned ning enne purkipanekut võtsin moosist välja kaneelikoore.
Mõned purgitäied talvevarusid jälle riiulil olemas ja talviste pühapäevaste pannkookide seltsiline sai oma hetke ootama viidud.
Vasta