Hõissa, vastlad! Oasupp ja vastlakuklid

Esileht / Määramata / Hõissa, vastlad! Oasupp ja vastlakuklid


Kuna sel aastal on vastlapäev nädala sees ja naistepäevaga ühel päeval, siis oma perega lasime vastlaliud juba nädalavahetusel ära.
Ja kui põsed punased, kindad märjad ja nina veidi lurisemas, siis oli aeg mäe pealt tuppa tulla. Pliidil ootas potitäis oasuppi ja vaagnal hunnikus vastlakukleid. 

Oasupp on vähemalt samal määral vastlatavandite juurde kuuluv toit kui hernesupp. Millegipärast on enim levinud siiski hernesupp. Samas minu vanaema tegi oasuppi oluliselt sagedamini kui hernesuppi.
Vastlad üldisemalt ongi viimane rikkalikuma söömaga püha enne paastuaega, mis kestab kuni lihavõteteni. Seetõttu ei tasu koonerdada ei liha ega vahukoorega.

Kui eelistad vastlate puhul hernesuppi, siis eelmisel aasta vastlapäevaks tehtud 1926. aasta “Keedu ja majapidamisjuhist” pärit hernesupi retsepti leiad SIIT.

Sel aastal tegime minu lemmikut oasuppi seajalgadest, suitsuribist, põldubadest ja odratangust. Väga maitsev supp sai!
Oasupi valmistamise eelmisel õhtul panin umbes klaasitäie põldube (neid suuri musta suuga naeratavaid ube, mida kõige sagedamini õlle kõrvale pakutakse) ja pool klaasitäit kruupe veega likku. Keetsin  valmis ka supileeme:  selleks võtsin ca 1 kg seajalgu, 300 gr suitsuribi. Kallasin külma vee peale ja lasin keema tõusta. Siis kallasin vee ära (sinna sisse keevad kõik ainevahetuse jäägid, mis muidu riisutakse vahuna ära). Kallasin uuesti vee peale, lisasin 1 porgandi, 1 pooleks lõigatud sibula, porrut, 5 kuivatatud kadakamarja, 5 tera vürtsi, paar lehte loorberit ja mõned sellerivarred. Meresoola ka paar teelusikatäit.

Siis lasin vaikselt võbeledes keeda 5 tundi. Nii pikalt ei pruugi alati suppi hautada, aga julgen lubada, et maitsete intensiivsus ja sügavus muutuvad tund-tunnilt nauditavamaks.Ja seajalad annavad just sellist veidi kleepuvat liimist mõnusat maitset, mis minu jaoks seondub vastlapäeva supiga. Igal juhul oli valmis leem juba iseenesest nii hea, et enne külma tõstmist ei suutnud vastu panna ja käisin lusikaga limpsimas.Lõpuks kurna leem läbi sõela. Seajalgadelt ja -ribidelt võid nokkida lihapalad ja need hiljem hakituna supile lisada.
Järgmisel päeval oli asi juba lihtne ja (suhteliselt kiire). Võta valmis leem, puista sinna sisse leotatud ja kurnatud oad ja kruubid. Lase vaiksel tulel keeda. Samal ajal riivi üks suurem porgand ja haki suurem sibula. Hauta sibulat ja porgandit või ja õli segus keskmisel kuumusel pannil, lõpuks lisa veel veidi tomatipastat ja kuumuta ka see läbi (see viimane komponent annab mõnusa lisanüansi supi maitsele, ilusast värvist rääkimata). Sibul ja porgand tuleks supile veidi aega (ca 10 minutit) enne keemise lõppu lisada. Kokku vajab see supp keemiseks umbes 45 minutit kuni 1 tunni ehk seni, kuni kruubid ja oad on pehmeks keenus. Valmis supile puista peale maitserohelist. Naudi õuest kelgumäelt tulles. Maitseb jumalikult ja soojendab täiuslikult.

Võid teha ka lihtsama variandi – siis lase liha külma veega keema, riisu vaht, lisa oad ja kruubid ning keeda koos lihaga kõik koos pehmeks. Sibula ja porgandi hautad ikka pannil samamoodi ja lisad enne supi valmimist. Maitsestad ikka soola ja pipraga ning liha võta enne serveerimist välja, et teda veidi väiksemaks töödelda.

Ja mis vastlad need ilma kukliteta ikka on. Eriti peres, kus kolm mehepoega kasvamas. Olin juba mõned korrad poest toonud kukleid, aga kindlasti kuulub meie pere traditsioonide juurde ka vähemalt kord aastas ise vastlakuklite valmistamine.
Kuklite taina põhiretsept on pärit Ida Savi aegumatust raamatust “Saiad.Pirukad.Koogid”. Sel aastal lisasin esimest korda tainale ka riivitud sidrunikoort ja see muutis muidu veidi läägeks kippuva koosluse – sai vahukoorega – uskumatult mõnusaks.

Selliste nostalgiaküpsetiste puhul kasutan mina sageli vana head presspärmi ehk seda pärmi, mida saab näiteks Prismast piimaletist osta. Kusjuures tuleb nentida, et aegade jooksul on presspärmi kasutamise tehnoloogia muutunud – kui veel Ida Savi raamatus (nagu ka minu ema õpetuse järgi) tuleb pärm suhkruga vedeldada ja siis lisada käesoe vedelik, siis Teeninduskooli küpsetamise tunnis väideti, et otsene kokkupuude suhkruga pärsib pärmirakkude tegevust ja pärm tuleks seetõttu lahustada soojas vedelikus. Suhkur, või, rasvaine ja muud kerkmist raskendavad ained tuleb lisada peale eelkergitust, kui pärm on juba “käivitatud”.
Kukliretsepti koostisained on järgmised:
2,5 dl käesooja piima
30 gr pärmi
500 gr nisujahu (vastab umbes 6 – 7 dl jahule)
1 dl suhkrut
1 muna
75 gr võid
riivitud sidrunikoort, jahvatatud kardemoni, lusikaotsatäis soola.
Määrimiseks munavalget.
Igal juhul muutsin ma uute teadmiste valguses veidi algset retsepti ja panin esmalt eelkerkima 250 ml käesooja piima, milles lahustasin 30 gr pärmi ja kuhu segasin juurde 250 gr jahu. Suhkru lisasin alles hiljem. Jätsin taina sooja kohta rätiga kaetult ca 30 minutiks kerkima.
Kerkis ja kuidas veel.

Kui nüüd oleks veel pilt “enne”, siis oleks näha, kuidas eelkerkima pandud tainas kerkis tunnikesega vähemalt kolme-neljakordseks

Eelkerkinud tainale segasin juurde kõik ülejäänud komponendid (tõsta need aegsasti toasooja, et tainast mitte külmkapi külmaga “ehmatada”). Või võid sulatada, kuid jälgi, et liiga kuuma võid tainale ei lisa – kuumus tapab pärmiseened ja siis ei kerki tainas enam üldse. Sõtkusin kõik ained taina sisse ja tainast senikaua, kuni see oli läikiv ja ühtlane mass. Raputasin tainapallile peale veidi jahu ja jätsin kaussi veel rätiga kaetult ca 1 tunniks kerkima. Siis vajutasin tainast üleliigse õhu välja, asetasin jahusele tööpinnale, vormisin tainast suure vorsti ja lõikasin parasjagu peopessa mahtuva suurusega tainatükid, millest veeretasin pallikesed. Tainapalle tuleks veeretada veidi jahusel pinnal  või käte vahel senikaua, kuni suuremad konarused on kõik ühtlustunud ja tulemuseks on ilus sile tainapallike.

Tainapallid tuleks laduda küpsetusplaadile ja lasta seal korra veel õhuliseks kerkida ca 15-30 minuti jooksul.
Siis pintseldada munavalgega üle, 200-220 kraadi juurde ahju (võid kasutada pöördõhku) ja lasta küpseda kuni pealispind on kuldpruun.
Lase veidi jahtuda ja lõika kuklilt mütsike pealt ära. Kui tahad kuklisse eriti ohtralt moosi ja vahukoort peita,  siis uurista väike süvend kukli sisse. Sinna paras lusikatäis moosi. Meie eksperimenteerisime pohla-, muraka- ja vaarika toormoosiga. Esimene ja viimane variant olid võrdselt head, murakas jäi liiga vähe hapuks.

Toodud saiakogusele oleks vaja vahustada vähemalt 200 gr vahukoort, aga kui tahad ikka korralikult vahukooreseid kukleid, siis otsusta pigem suurema koguse kasuks.
Vahukoorekuhi moosile lisaks, mütsike kuklile pähe, tuhksuhkruga veel väike viimistlus ja hambad kuklisse!

Selleaastane kohustulik vastlarituaal on jälle sooritatud. Eks siis vaatab, kas õigel päeval keskendume naistepäeva valguses kreemitordile ja nelkidele või võtame vasteldamise veel kord ette.

Siin sai laste tungival soovil tehtud veel moos-vahukoor-moos täidist. Mida rohkem, seda uhkem 🙂



Pikka liugu ja kohevaid kukleid!

Vasta

Sinu e-maili aadressi ei avaldata.