Meil oli õnn omada üht Eesti veinimeistrite legendaarset veini oma veinikapis. Räägin siis Põltsamaa Kuldse eelmisest suurepäraselt õnnestunud õunaveinist ehk palju kuulsust ja au pälvinud 1992. aasta veiniteost.
 |
| Vanameister ise – väärikas, tark, arenenud ja küps |
Asjatundjatelt veidi uurinud selgus, et selle veini küpsemisiga peaks olema kas tipus või siis juba kergelt langev. Hoole ja armastusega aastaid hoitud veini puhul oleks tõeliselt rumal lasta tal pudelis ära närtsida, ilma tema ilu ja headusega tutvust tegemata.
Seetõttu ei tundunud olevat paremat hetke, kui Eesti Vabariigi aastapäev 20. taasiseseisvumise aastal.
Ja ei ole paremat seltskonda selle piduliku sündmuse tähistamiseks, kui parimad sõbrad.
Saigi seekord siis tehtud nii, et kogunesime meie juurde ja lisategevusena tegelesime ka veidi näputööga ehk joonistasime valmis mõned martsipanikatted tortidele Eesti Vabariigi aastapäevaks.
Endalegi üllatuseks avastasin väga kummalise leksikaalse tõrke oma keelepruugis – nimelt ei saa ma siiamaani nimetada 24. veebruari kodumaa sünnipäevaks. Minu jaoks on see Eesti Vabariigi sünnipäev või – aastapäev. Ju on siin tegemist traumaatiliste kogemustega propaganda tööriistaks olemisest minu lapsepõlves, kui kodumaa sünnipäevade puhul aeti meid punaste värvidega dekoreeritud saali lehvitama viisnurkadega kaunistatud lippe ja laulma ülistuslaule kodumaale (kodumaa = rodina) ja selle suurtele juhtidele. Kuna ma olin aktiivne ja viisipidaja laps, kellel esinemisnärviga probleeme ei olnud, sain nendel kodumaa sünnipäevadel väga sageli laulda, luuletust lugeda, tantsida jne. Mitte et ma tol alal seda palagani liialt mõtestanud oleksin, see oli lihtsalt minu lapsepõlv ja kuna täiskasvanud nii käskisid, siis oli see lihtsalt tollane reaalsus.
Sügavast austusest meie sini-must-valge ja paljukannatanud maa vastu, vajan ma tõenäoliselt veel veidi aega, et vabaneda mineviku taagast ja ühest ebaõiglaselt ärasolgitud terminist.
Taas meie väärika külalise juurde pidulaual.
 |
| Tordid esiplaanil ja aukülaline tagasihoidlikult taustal. Kookidest sai tehtud pohlamoosise vahekihiga toorjuustukooki, šokolaadikooki ja kõrvitsa-ingverikooki |
Enne veinipudeli avamist sai korra mõeldud ka sellele, mida siis on mäletada 1992. aastast.
Sünnipäevalapse ehk Eesti Vabariigi seisukohalt oli see väga oluline aasta – sel aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus ja sel aastal saime me, vähemalt minu jaoks presidentide etaloniks asetunud Lennart Meri. Ehk siis tegelikult oli riik alles tekkimise järgus.
Tagasivaatena tundub mulle, et kodanikkond oli tol ajal väikeses segaduses. Me olime eufooriliselt Eesti riigi vabaks laulnud, nüüd oli saabunud argipäev ja meil ei olnud veel väga täpset arusaama, mis see oma riik ja eestlaseks olemine täpsemalt tähendab. Toimetulekumured ka kõik üle pea. Tol ajal hakkas sini-must-valge ja patriootlik suhtumine Eestisse kuidagi veidi häbenetavaks muutuma, pigem oldi vastuvõtlikud kõigele välismaisele ja värvilisele ja oma ugri-mugri asja kiputi häbenema. Ei teadnud meie täpselt, kuidas see vaba rahva elu ikka käima peaks. Võttis veel mõned head aastad aega, kui vabaks saamise pohmelusest üle saime.
Isiklikus plaanis elasin mina sel ajal veel Pärnus, tõenäoliselt siplesin üsna kesistes oludes (nagu suurem osa Eesti elanikest) ja unistasin vahel sellest, et võiks süüa jogurtit kohe iga päev. Natuke liiga kallis oli see jogurt igapäevaseks söömiseks. Loomulikult ei olnud see mu ainuke unistus 🙂
Järgmisel aastal sain tuttavaks T.-ga, kellega kokkusaamine on kõige rohkem mu elu muutnud (ühine elu ja kolm poega). Järgmisel aastal tulin ka Tallinnasse, üürisin Lasnamäel toa ja asusin tööle Kuku raadiosse. Esimese lapse sünnini oli veel 5 aastat.
Selline tagasivaade andis veidi aimu sellest, kui hästi meil kõigil tegelikult läinud on ja kui iseenesestmõistetavalt me oleme hakanud normaalsesse elusse suhtuma. Minu laste jaoks on jutt tollastest oludest muinasjutu kategooriast.
Vähemalt mina (ja arvan, et paljud teist) ei osanud tollal praeguses elust isegi unistada. Me oleme elanud huvitaval ajal ja meil on tegelikult väga vedanud, et on olemas väike riik, mille suhtes me oleme kohati nii kirglikud ja kriitilised. Tehkem siis vahel talle pai. Ta on siiski ainuke, mis meil on.
Tagasi meenutusi põhjustanud Põltsamaa Kuldse juurde.Vein ise oli sarnaselt meie riigiga saanud väga korralikult täiskasvanuks ja nime vääriliselt kuldne, kergelt punaka vaskse värvi omandanud mõnusalt liköörse olemisega. Meenutas veidi madeirat oma aroomis. Mesine, küps, täidlane, kergelt õunakoore ja kõrvetatud suhkru mõrkjas. Vanaema karamelliks keedetud suhkruga õunamoos ja veidi rosinaid lisaks. Ilus! Kummardus siinkohal Põltsamaa veinimeistritele.
Ja veel asisemate teemade ehk pidulaua juurde. Eesti Vabariigi sünnipävalaual on minu jaoks mõned kohustuslikud elemendid – kiluleivad, must leib, täidetud munad.
Tallesüdamega suupiste leivad mädarõika kastmega.
Uus lemmik heeringa leib praesibula ja -seentega. Seekord läks heeringale külje alla peedi-mädarõika kaste, mille idee on pärit Nami-namist.
Suupisted haugimarjaga.
Minu ja kogu seltskonna suur lemmik kauaotsitud-oodatud piprahärg.
Sooja toiduna pakkusin kummardusena (loodetavasti) pea lahkuvale talvele õuna-sinepi marinaadis seakülge ja uues Saku Cream of Dublinis ja õunamoosiga hautatud hapukapsaid. Õuna-sinepiliha oli väga maitsev ja selle retsepti eest pean samuti tänulik olema imelisele K-le, kes mulle ka piprahärja retsepti jagas. Kuna tegemist on nii hõrgu lihaga, siis sellel peatun lähitulevikus pikemalt. Ja Saku uus iiri-tüüpi õlu sobib kapsaste hautamiseks ideaalselt – magus, karamelline, sügava maitsega. Nii liha kui kapsa puhul kasutatud õunakaste ühendas need ideaalseks tervikuks ja kui kokkukeedetud praeleemele lisasin veel sortsu õlu, siis moodustud absoluutselt täiuslikult kokkukõlav trio.
Oli igati tähtpäeva vääriline korralik eesti sugemetega taldrikutäis enne hõrke hetki Põltsamaa Kuldsega.
 |
| See suurepärane pilt võtab kõige paremini kokku soovituse – austagem ja imetlegem seda, mis meil on, kuid ärgem ennast liiga tõsiselt ka nii isiklikus plaanis kui ka Eesti asjas võtame. Väike kogus (ense)irooniat tuleb alati kasuks. Pildil on Presidendi vastuvõtu raudselt parim jalatsivalik 🙂 |
Lohutuseks neile, kellel puudub võimalus legendaarset 1992. aasta jooki mekkida – Põltsamaalt on suurepäraseid jooke tulnud üle mitmete aastate nüüd lausa kaks järjest. Kindlasti tasub ära proovida Põltsamaa Tõmmu 2002 ja Põltsamaa Kuldne 2005.
Vasta