Tõenäoliselt on kõik, kes vähegi toidublogisid jälgivad, märganud viimasel nädalal kõige populaarsemat teemat. Kõigi meeltes ja keeltel kõlab võimsa akordina Põhjaka. Põhjuseks on esmalt muidugi see, et 14 blogardit (ikka teate ju seda, et toidublogija + õgard = blogard) sättisid end ühel juulikuu õhtul laua äärde ja maitsesid head-paremat, mida Põhjaka poisid meile pakkusid. Teine, ja olulisem põhjus on see, et see mingi müstiline Põhjaka lummus tuli ka meile peale ja muutis meid nii headeks, niiskesilmalisteks, õnnelikeks ja sõbralikeks.Kõik tahtsid oma emotsioone jagada.
Ja sellel kohal on mingi lummus! Eriti hästi avaldub see õhtuvalguses, mis maalib vana maja, põlispuudega õue ja lihtsad armsad ruumid muinasjutuks. Et selles lummuses kindel olla, käisime korra veel lisaks kaemas koos kõige noorema poja ja elukaaslasega. Toimib: ikka on SEE seal olemas.
Süüa saab seal ka nii koduselt ja hästi, et härdus aina süveneb. Lihtsuse võlu ja detailide täpsus. Leib on värske ja lihtsalt imemaitsev. Ei mingeid liigseid trikke aga kõik pakutav on üdini aus ja päris. Joogiks punasesõstramorss või kodukali, söögiks kukeseenekaste või heeringas kartuli ja munaga. Nagu õnneliku ja muretu lapsepõlve kontsentraat.
Blogardite kambaga peale lennates saime veel eriti hõrguks magusroaks pileti kööki kaeda ja see oli elamus omaette. Samas sai selgeks, et SELLISEST köögist tulevadki nii soojad (mitte kraadide mõttes) ja emotsionaalselt laetud road. Toasuurune puupliit, mille nurgal soenemas kukeseenekaste ja kartul, tõi koheselt meelde suved vanaema juures, kus ikka oli ootamatule sisseastujale või külla jäänud lapsele toit sooja jäetud. Mummulised kuivainetopsid riiulitel, ise korjatud-kuivatatud ürdipurgid mille vahel majoneesipurki torgatud suvelilled… Restorani suurköögile viitavaid märke tuleb lausa otsida. Võluv!
Mis ma siin ikka heietan – väega asju ei pane sõnadesse ega vahenda fotodega. Selleks, et lummust ise tajuda, võta üks hetk enda ja oma armsate jaoks, säti ennast Põhjakas valguslaiku ja lase üks rammus nurrumine valla.
Nii nagu Põhjaka üheks sümboliks olev sümpaatne kiisu teeb, kes sel ajal, kui aktiivsed fotoaparaatidega varustatud blogardid kööki ründavad, ennast elegantse iseenesestmõistetavusega ühele meie toolile sättis ja lihtsalt oli. Mõnuga ja põhjalikult.
Tema stressi ei põe, ta on Põhjakalt.
Minu kummardus teile, Põhjaka rahvas. Hingega koht on teil.
Olgu igaks juhuks mainitud, et Põhjakale läksid kõik blogijad omal siiral soovil ja kõik seal tarbitu maksime ka ise kinni. Tegemist ei ole PR üritusega 🙂
Vasta