Indoneesia. Bali saar

Eelmise Indoneesia reisikirja lõpus jõudsin selle magusa hetkeni, kui me istusime Java saarel Yogyakartas lennukisse, et lennata Denpasari, mis teisisõnu tähendab Bali saart.
Meie algsed ambitsioonikad plaanid, et reisime pigem turistipiirkondadest eemal ja külastame vähemtuntud kohti, olid selleks ajaks juba oluliselt kokku tõmbunud. Indoneesia on tegelikult hiiglaslik ning kõik vähem turistikohad tähendavad ka muuhulgas seda, et liikumine on oluliselt vaevalisem ja aeganõudvam. Arvestada tuleb kord päevas sõitvate liinibusside ja vahel olematute teedega jne, mis kõik nõuavad ühest kohast teise jõudmisel päris hulganiselt aega. Esmalt eelkõige ajakriitilisuse tõttu, sai siis Indoneesia kõige turistirohkem paik ehk Bali saar ka reisisihtkohana sisse arvatud ja kohe sinna saabudes jõutud ka tõdemuseni, et see koht on üks nendest, kus tuleb kindlasti ära käia.

Meie elukoha aiake. Imeline koht www.ketutsplace.com

Bali arhitektuur on täiesti omanäoline

Bali tänavad – kõik sissepääsud on tähistatud “draakonisabadega”

Maalilised maastikud igal pool

See on balilaste kodu

Annestuste viimine

Riisipõllud. Imelised vormis

Tõepoolest, turiste on Balil palju ja isegi oktoobrikuisel madalperioodil. Teisalt on Bali nii võrratu koht imelise ja eripärase kultuuriga, maalilise arhitektuuri, ülisõbralike inimeste ning kaunite randadega, et oleks ime, kui see turistidevoolu ei põhjustaks. Nagu vist tuhanded ja tuhanded enne mind, armusin ma Balisse pea esimesest silmapilgust.
Bali saar ei ole väga suur, õigemini on ta üks Indoneesia tuntumatest saartest väiksemaid saari. Elanikke on saarel 3,5 miljonit ning 90% neist on indoneeslased ja valdavat Bali põlisasukad või nende järeltulijad. Bali on taibanud oma saart kaitsta ning väljast tulnud inimesel on üsna keeruline seal maad osta. Abiellumine balilasega ei aita. Tõenäoliselt on see olnud nutikas otsus, sest tegemist on imelise maakohaga, mis oleks praeguseks arvatavasti jagatud paljude rahakate sisserändajate või puhkusekohtade ostjate vahel.
Bali on oma kultuurilt üsna erinev võrreldes muu Indoneesiaga. Kui mujal on valdavaks religiooniks islam, siis balilased toimetavad siiamaani oma traditsiooniliste ja Hinduismist pärit uskumuste järgi, mille kohaselt tuleb näiteks umbes 15 korda päeva jooksul viia altaritele lilli ja suupisteid ning iga majapidamise sissekäigu juures peab lehvima kõrge ja värviline bambuskaunistus, mis sümboliseerib draakoni saba. Draakoni “suu” ehk väike avausega karbike on veidi allpool ja sinna on tark ka mitu korda päevas annetusi viia. Siis kaitseb draakon sind ja sinu peret. See annetustega toimetamine on imearmas komme ja kuna päeva jooksul tuleb muljetavaldav kogus lilli mööda pühasid kohti laiali jagada, on turgudel samaväärselt söödava kraamiga ka lillede müük, muljetavaldavalt kirev ja liigirohke. Värvilised lilled ongi kui üheks Bali sümboliks ja isegi mehed kannavad seal apelsiniõisi kõrva taga. Kui Java saarel oli naisterahvas reeglina pearätti mässitud, siis Bali naised kannavad pitsist pluuse (ja vahel selle all mitte midagi), juustes lilli ja on lihtsalt imekaunid.

Bali mehed oma traditisioonilises rõivastuses

Bali naised, lilled juustes

Turukaup. Palju-palju õisi

Omaette teema on Bali arhitektuur. See on midagi täiesti omalaadset. Esialgu olime täiesti nõutud, sest tundus, et kõik kohad on templeid täis. Hiljem saime aru, et jõukama balilase elamu sarnanebki templiga. Suur müür ümber ja sissekäik on läbi kõrgenduse kitsast uksest ja trepist minnes. Sees on aga mitte üks maja, vaid traditsiooniliselt vähemalt 4 erinevat hoonet, mis on suurelt jaolt lahtised ehk siis katus on sammastel ja väike kambrike on ka lisaks, kus siis magada saab. Kogu elu on tegelikult lahtises varjualuses ehk siis oma tuppa, mis on üsna tillukesed, minnaksegi ainult magama. Fantastiline oli vaadata katusealuseid, kus rikkalikult kaunistusi ja nikerdusi. Lahtise ilma seinteta “maja” keskel on siis suured massiivsed diivanid ja tugitoolid, telekad jne. Väga eriline ja imekaunis.

Väike basseinikene tagaaias

See on ühe balilase elutuba

Tüüpiline sissepääs Bali majja

Pildikesi balilaste kodudest

Elutuba

Bali saarele maandusime Denpasaris. Denpasarist soovitas Lonely Planet eemale hoida – tegemist on tööstuslinnaga, kus midagi kaunist ees ei oota. Taksoga sai lennujaamast sõidetud Seminyaki, mis oli üks kolmest valikust. Teisisõnu, Denpasari maandudes võib otse põigata enam vähem ühel kaugusel asuvatesse väikestesse linnadesse: kas Kutasse, mis on hästi kuulus ja üks tuntumaid rannapuhkuse kohti, Seminyaki, mis pärast selgus, on selline ostlejate ja ilusate inimeste kogunemiskoht koos surfamiseks sobiva rannaga ning Sanuri, mida nägime küll ainult ühel õhtul, aga mis tundus kolmest valikust kõige sümpaatsem olevat. Meie pesitsesime paar päeva Seminyakis imearmsas hotellis Sarinande Beach Inn.

Väike armas hotellike Sarinande kõrvaltänaval

Linna peatänavad on tihedalt täis erinevaid kaubamärke müüvad poode ja rohkem või vähem edevaid söögikohti ja kohvikuid. Linnakeses on ka palju spaasid. Mereääres rulluvad rannale just surfaritele sobivad lained ning surfiharrastajaid on seal hulganiselt. 

Meie rentisime motika ja sõitsime veidi ümberkaudsetes kohtades ringi. Ise liigelda ei ole seal liiga keeruline ja kui kohe õiget teeotsa ei leia, on iga kohalik valmis sulle pikemalt mõtlemata appi tulema. 

Paar valet teeotsa, natuke seiklemist, aga Tanah Lot templisse me lõpuks jõudsime. Imeilus koht nii looduse kui ka arhitektuuri poolest. Tegemist on palverändurite sihtkohaga ning pärit on see 15. sajandist. Imeline paik!

Saar, millele pääseb vaid mõõna ajal

Sellisel piireteta kõrgel kaljul, kus all möllasid hiigellained, oli päris võimas tunne olla

Läheduses asusid ka golfiväljakud, mis on siin pildil näha

Seminyakis käisime söömas ka ühes tõeliselt nauditavas söögikohas Sate Bali, kus peremees, kogenud kokk ning ka kokakoolituste läbiviija, valmistab erinevaid bali-päraseid grillitud toite. Toidu tellimine käib nii, et valid endale sobivad mereannid, liha, sate-vardad või ka köögiviljavardad välja ning need grillitakse sulle siis koheselt ära. Salatid, riis, kastmed ja muu on kõik niisama laualt lisandiks võetav. Kõik, mida maitsesime, oli tõeliselt maitsev ning hästi valmistatud. Eriliseks lemmikuks sai banaanilehes valmistatud part. Ümberringi asuvad toidukohad vaatasid kadedalt pealt, kuidas seal lauad õhtu jooksul kui võluväel täitusid ja kuidas inimesed kannatlikult ootasid, et mõni koht vabaneks. Ümberkaudsed kohad, nimelt, olid otsustanud pakkuda pasta bologneset, pizzat ja hamburgerit. 

Kokk ise toimetamas. Hiljem tõmbas ta kokariided ka selga. Käisin pildistamas varem, kui restoran veel avatud ei olnud, sest avamise ajal oli juba pime

Grilled squid with lemon grass ehk siis sidrunheina varte otsas grillitud kalmaar

Sate vardad (tuntud ka kui satay)

Part banaanilehes

Köögiviljavardad

Need olid vist searibid

Riisi aurutamine toimub nii

Valikut jagus

Kui Seminyaki satute, soovitan kindlasti seal toidukohas ära käia. 

Seminyakist liikusime edasi Ubudi, mis on kindlasit üks “must see” kohtadest Balil. Ubud on ka kunstnike paradiis ning lisaks sellele laotub üle linna mingi sõnulseletamatu aura, mida on keeruline seletada, aga mida olen tundnud veel paaris kohas oma reiside jooksul. Sarnast tunnet olen tajunud India pühas linnas Pushkaris ning Vietnami väikese armsas Hoi Ani linnakeses. Mingi seletamatu puhas ja kerge hingamine saabub neis kohtades. On see mingi kollektiivselt puhastunud aura või hea energia kohaloleku tunnetamine… mine sa võta kinni. Ubud, muide, on see koht, kus pesitses ka “Söö. Palveta. Armasta” raamatu peategelane. 

Esmalt võttis meid kohe hingetuks ööbimiskoht, kuhu oma seljakotid maha panime. Suuremat sorti, kuid siiski kodumajutuseks kvalifitseeruv Ketut´s Place oli üks imelisemaid kodusid, mida ma eales näinud olen. Esmalt roheline aiake erinevate ornamentide, jõekeste, sillakeste, purskkaevude ja basseiniga. Ning siis tuba, mis piltlikult rippus mäeküljel all sügaval voolava jõe kohal. Kõrged palmid koos kookostega olid meie akna all, uinutav veekohin ja vihmametsa hääled mõjusid tõeliselt rahustava ja muinasjutulisena. Peremees ise ehk siis Ketut (mis tähendab “neljas” bali keeles ja mis tähistab sünnijärjekorda, kusjuures ka kaheksas laps saab nimeks Ketut) oli väärikas härrasmees, kes mõnel õhtul ka oma majas kokakursuseid korraldab ning kes kutsus meid Bali traditsioonilist tuletantsu etendust vaatama. Kutsus seepärast, et õhtuti käib ta sama tantsuetenduse meeskooriks. 

Ketuti juures meie imelise vaatega toas

Bali traditsioonilne tuletants ja meeskoor. Üks neis meeskooris lauljatest oi meie hotelli peremees Ketut

Tuletantsu etendus

Tantsuetendus, küll puhtalt turistidele suunatud, oli päris põnev ja meeleolukas. Eelkõige just seepärast, et tegemist oli üsna omapärase seguga erinevatest kultuuridest pärit fragmentidest. Mitmehäälselt mõmisev meeste taustalaul ja vahel ka veidi liikumist ning lauljate keskel liigutuste ja miimikate abil lugu jutustavad tantsijad. Kulminatsiooniks oli tuleskäija väljakargamine, kes korduvalt ja korduvalt kõndis läbi põlevate kookospähkli koorte. Hiljem, kui tuleskõndija eemale talutati, oli näha, et tegemist on korralikult ennast transsi viinud vanaga. Sinna, pilk fookusest väljas, ta meist istuma jäigi. 

Korduvalt ja korduvalt läbi tule

Hiljem oli tuleskäija üsna kontaktivõimetu

Ubudis on hulganiselt hästi põnevaid kohvikuid ja söögikohti. Puhas ja orgaaniline toit on sealkandis väga teema. Üheks absoluutseks lemmikuks sai Clear Cafe. Hästi mõnusalt paigas ja väga selge kontseptsiooniga koht. Viimanegi detail oli suurepäraselt paigas ja kogu tervik oli nauditav. Oleksin kindlasti samalaadse koha lojaalne püsiklient, kui meil vaid selline kohvik oleks. Nautisin seal näiteks iidse retsepti järgi valmistatud Ayurveda jooki. Oli pärast ikka puhas tunne küll 🙂 Kui vähegi kohviku- ja restoraniusku olete, siis vaadake selle koha menüüd. Täielik lemmik!

Ubudis olles käisime ka riisipõldudel. Taaskord motikaga. Kahjuks on küll nii, et kõik ümberkaudsed vaatamisväärsused on seal pehmelt öeldes ülerahvastatud. Tegelikult kipub see pigem väiksemat sorti laulupeo moodi välja nägema. Leidub nii veidraid Jaapani turiste, kes käivad ka riisiterrassidel laiade kübarate ning ülikõrgete platvormidega ning seisavad siis käsi laiutades ja kiljudes riisiterrassi äärtel. Balil liigub ka päris palju vene rahvusest turiste ning hästi sagedasti kohtab nii austraallasi kui ameeriklasi. Riisipõllud ise on muidugi imelised ja kui natuke sihtida, siis leiab ka kaadreid, kus mõni pikalikukkuma hakkav jaapanlanna pildile ei jää. 

Eemalt rahulikult lähenenud tädi oli valmis koheselt kõigile poseerima. Mõõduka tasu eest, loomulikult 🙂

Kohalikud on veendunud, et kui pildistatakse, siis tuleb näpud harali ajada

Tüüpiline Bali tädi. Pitspluus otse paljale ihule

Ubudi söögikohtadest oskan soovitada Cafe Wayani. See on koht, kus õhtuti pakutakse buffet-lauda ja sel moel saab hästi kiire ülevaate Bali rahvusköögist. Teenindus on täiuslik ning soovi korral saab samas kohas ka kokakoolitusel käia. 

Telefoniga sain teha sellest kohas ka pildi. Kvaliteedi eest vabandused!

Kohviku sisemus on väga tüüpiliselt balilik

Buffet-laud on tõsiselt rikkalik

Ubudis olime ühe öö ka kesklinnas asuvad hotellis Sanias House. Selle koha näol oli tegemist hästi uue (ehitus teises nurgas alles käis) ja vägagi hinnasõbraliku kohaga – kahene tuba oli alla 30 euro. Toad olid värsked ja armsad, bassein oli olemas ning esmapilgul tundus see koht hästi tore. Soovitadades tasuks siiski veidi ettevaatlik olla, sest näiteks varastele lahkujatele hommikusööki nad ei suutnud pakkuda, kuigi seda küsisime. Perenaine oli lihtsalt veel turul. Samas tuba ja kogu majutuskoht olid hästi armsad. Vannituba näiteks selline.

See pilt telefoniga tehtud, seepärast veidi kehv kvaliteet

Ubudi sattusime ajal, kui Balil olid üldrahvalikud pidustused. Päris täpselt ei saanudki aru, mida nad tähistasid, aga tegemist oli kohaliku kultuuriga seotud pühadega. Reaalsuses tähendas see siis seda, et paljud kohalike poolt peetavad söögikohad ja poed pandi üsna varakult kinni ja päevade kaupa jooksid linnas ringi poistekambad, kes kolistades erinevaid pille kokku tagusid ja kellest mõned oli draakonikostüümi topitud. Selliseid poistekampasid liikus ringi päris palju, nii et lõpuks ei viitsinud neid enam pildistadagi.Hiljem avastasime, et näiteks ühe hotelliomaniku “elutoas” oligi ühe sellise rituaali jaoks vajaliku draakonikostüümi hoiukoht. 

Sellelt telefoniga tehtud pildilt on näha, kuidas toa tagaseinas on  kahe draakoni hoiukoht

Ubudi ühe peatänava nimi on Monkey Forest road ja see ei ole mitte moepärast, vaid linnakeses on tõeline ahvide mets või õigemini park. Seal käies pead olema valmis selleks, et üsna pealetükkivad ahvid jälgivad sind igal hetkel ning kui sul midagi söödavat või ka paljulubav kott läheduses on, üritavad nad seda sinust eemaldada. Ahve jälgides on hästi selgelt näha nende hierarhia – kui anda banaan väiksemale pärdikule, jookseb üsna pea suurem isasahv ligi ning väike ahv viskab koheselt kiljudes banaani maha ja jookseb eemale. Hiljem, kui banaan on söödud, naaseb väike pärdik ning üritab siis banaanikoortest veel midagi söödavat lutsutada. Tegelikult on nende jälgimine täiesti haarav tegevus ja eelkõige on seda tore teha seepärast, et võrreldes loomaaiaga elavad need ahvid ikkagi üsna vabalt, kuigi inimestega on nad ka ülihästi kohanenud. 

Ahviornamendid

Jah, Ubudist ja Balist võibki rääkima jääda. Eriti tagasivaateliselt on tegemist ikka ühe müstilise paigaga. Koha ja kultuuri erilisusest annab tunnistust kasvõi see, et meie sealoleku ajal oli üks linna jõukama perekonna auväärseid naisi siitilmast lahkunud ja nägime matusetseremoonia ettevalmistusi. See oli tõeliselt muljetavaldav. Bambusest ehitati suurt torni, torni ligipääsuks kaldteed, templi sisemusse ehitati penoplastist draakoneid ja erinevaid vidinaid. Matuste ettevalmistamiseks oli kohale toodud kümnete kaupa ehitusmehi. Kui millestki tõeliselt kahju oli, siis sellest, et meie ärasõidupäev oli just samal päeval, kui kogu tseremoonia aset leidma pidi. 

Sinna torni otsa vinnatakse kirst lahkunuga

Bambus on peamine ehitusmaterjal

Ehitusmehed puhkamas

Kujud tuli kaunistada ja kangastesse mässida

Penoplastist draakonivormimise meistrid

Ubudis olemise ajal käisin veel kokakoolis ning ühtlasi maitsesime ära legendaarse babi gulingi ehk siis tervelt lõkkel küpsetatud sea, mille parim variant oli saadaval just sellesama templi lähedal, mida matusetseremooniaks ette valmistati. Aga sellest juba järgmises postituses pikemalt nagu ka Indoneesia toidust. Ja ootele jäävad veel Lomboki saad ning Gili paradiisisaared.