Suhkrutest ja magusatest valikutest

Esileht / Määramata / Suhkrutest ja magusatest valikutest
Eelmise kuu Oma Maitse ajakirjas ilmus mul pikem lugu suhkrutest. Kuna viimasel ajal on suhkrutest päris palju juttu olnud, siis panen selle loo erinevatest suhkrutest ning suhkru alternatiividest magusamaailmas ka siis blogisse.
Suhkrud ümbritsevad meid igal sammul. Sageli ka seal, kus
esmapilgul seda aimatagi ei oska. Nii läheb näiteks tavalise musta leiva sisse
korralik kogus suhkrut, erinevad marinaadid sisaldavad sageli palju suhkrut
jne. Suhkruta oleks keeruline, kuid kõik on vist nõus, et meie igapäevane
toidulaud sisaldab pahatihti liiga palju suhkrut. Miks siis ikkagi suhkur meile
kurja teeb, maitstes samas nii magusalt? 
Põhjuseks on eelkõige see, et viimase
aastasaja jooksul on meie suhkrutarbimine keskmiselt väga järsult kasvanud. Kui
veel sajand tagasi oli keskmine kogus suhkrut inimese kohta paar kilo aastas,
siis hetkel võib seda lugeda juba kilo nädala-paari peale (2012.aastal tarbis
keskmine eestlane 28 kilo suhkrut aastas). Reeglina on siin peamiseks suhkruks
valge rafineeritud kristallsuhkur, millele assisteerib veel suur hulk teisi
rafineeritud toiduaineid meie laual. Tulemuseks on järsult suurenenud
diabeet, ülekaalulisus ja muud
tervisehädad. Valge rafineeritud suhkur on üks halvimaid võimalikke valikuid,
kuna tegemist on „tühja“ toiduainega, mis annab meile ainult kaloreid.
Töötlemise käigus on valgest suhkrust kadunud kõik vitamiinid, mineraal- ja
toitained. Lisaks sellele kasutatakse rafineerimiseks toksilisi aineid, mille
jäägid on ka lõpptootes. Teisisõnu on tegemist antitoiduainega, mis kurnab
organismi rohkem, kui talle midagi lisaks annab. Samamoodi seostatakse valge
suhkru tarbimisega laste keskendumishäireid ja õpiraskuseid. Rafineeritud valge
suhkur on kõrge glükeemilise indeksiga, mis tõstab kiirelt veresuhkru taset ja
samamoodi kiirelt langeb veresuhkru tase. Tulemuseks on näljasööst, mida rahuldatakse
sageli taas magusa ampsuga, tekitades organismis sel moel jo-jo efekti ja
surnud ringi.
Üldjoontes võib öelda, et suhkru kasulikkus on ikkagi pigem
müüt. Igasugune eraldatud suhkur on reeglina halvem valik, kui toiduaine
tervikuna, milles on olemas juba loomulik suhkur. Mõned suhkrud on lihtsalt
toitainerikkamad ning nendega saab meie organism paremini hakkama.
Samas ilma magusata me ei saa ja mingil moel on vaja maiustused
ja koogid magusaks saada. Väljapääsuks oleks ehk see, kui kriitilise pilguga
oma toidulaud üle vaadata ja proovida leida alternatiive valge rafineeritud
suhkru asemele. Kõige lihtsam viis maiustamiseks on kuivatatud ja ka värskete
puuviljade tarbimine. Need sisaldavad üsna rikkalikult suhkruid, kuid tegemist
on loodusliku ja töötlemata suhkruga. Samamoodi võib küpsetisi magustada
kuivatatud puuviljadega – datlid, rosinad, viigimarjad ja mitmed muud viljad
suudavad peenestatult küpsetistesse lisades selle korralikult magusaks muuta. Rafineeritud
suhkrule võiks eelistada veidi tervislikumaid rafineerimata looduslikke
suhkruid. Kindlasti tasuks ka suhkrukoguseid vähendada. Tihti avastame ka ise,
et isegi poole etteantud suhkrukogusega tehes jääb kook väga maitsev ja täiesti
piisavalt magus. Magusa maitse tundmist on liigse suhkrutarbimisega võimalik
tuimestada ja kui suhkrukogust vähendada, muutuvad ka maitsemeeled tundlikumaks
ning mõne aja pärast võid avastada, et isegi piim võib magusalt maitsta.
Millised siis on need valikud, mis meid magusamaailmas ees
ootavad?
Kõige levinum suhkur on valge
kristallsuhkur
. Valge kristallsuhkur on kõige odavam, kättesaadavam ja
levinum variant, kuid selle kasutamist peaks piirama tema toitainevaesuse tõttu.
Pika tööstusliku protsessi läbinud suhkruroost või suhkrupeedist valmistatud
suhkur on praktiliselt toitainetevaba ning seetõttu ka kõige vähem väärtuslikum
tasakaalustatud ja tervisliku toitumise puhul. Valge suhkru toitainete
puudulikkus tekitab kehas protsessi, mis suhkru omastamiseks peab piltlikult
laenama puuduvaid toitaineid oma kudedest. Valge suhkru baasil võib olla
valmistatud ka pruuni värvusega suhkruid, kuis siin on tegemist siiski
eelnevalt töödeldud rafineeritud tühja suhkruga, mis on lihtsalt melassi vm
ainega tumedamaks värvitud.  Valge suhkru
baasil on valmistatud fariinisuhkur
on küll värvilt tumepruun ja konsistentsilt niiske, kuid tegemist on valge
suhkruga, mis on segatud melassiga ning mis oma toitainetelt liigitub ikka
„tühja“ energiat andvate suhkrute hulka. Fariinisuhkur sobib samas hästi
küpsetisetesse, küpsetatud või grillitud puuviljadele, marinaadidele ja
kastmetele jne karamellise maitse lisamiseks. Suhkrukristallid on tänu
siirupile niisked ja kleepuvad. Fariinisuhkruga saab küpsetistele lisada
karamellist maitset ning küpsetised on ka aromaatsemad. Tuleb arvestada seda,
et fariinisuhkur muudab küpsetised tumedamaks.
Valge suhkru baasil on tehtud ka karamellsuhkur, mida müüakse karamellitükikestena. Tegemist on
aeglaselt kristalliseeritud suhkruga, mida on eelnevalt kõrgel temperatuuri
kuumutatud. Kristallsuhkru jämedad kristallid lahustuvad vedelikes aeglasemalt
kui tavaline suhkur.
Peen kristallsuhkur
on väiksemate kristallidega kui tavaline kristallsuhkur, ta lahustub hästi
kiiresti ning sobib hästi keekside, tortide ja küpsiste valmistamiseks.
Vahustades rasvainet ja suhkrut, moodustab peen kristallsuhkur hästi tiheda
koheva vahu.
Tuhksuhkur on
teisisõnu jahvatatud kristallsuhkur. Tuhksuhkur lahustub kiiresti ning aitab
moodustada tihedat, püsivat vahtu. Sobib väga hästi vahustatavatesse koogi- ja
küpsisetainastesse. Tuhksuhkur sobib ka glasuuride valmistamiseks või ka
magusatele küpsetisele lihtsalt pealesõelumiseks.
Pärlsuhkur on
väiksemateks tükkideks purustatud tükksuhkur. Sobib saiakeste  või küpsistele mõnusa pinna tekitaiseks.
Pärlsuhkru kinnitamiseks oleks vaja küpsetisi enne ahjupanekut ja suhkru
pealepuistamist eelnevalt munaga määrida.
Tume kristallsuhkur on toor-roosuhkrur.
Tegemist on suhkru tootmise vahesaadusega, mis on rafineerimata kristallsuhkur.
See sisaldab vähesel määral aroomi- ja maitseaineid ning mikroelemente. Sobib
kasutada sarnaselt valge kristallsuhkruga, kuid tuleb arvastada, et küpsetised
tulevad veidi tumedamad. Toorsuhkru baasil on valmistatud mitmeid suhkruliike.
Esimesena võib nimetada demerara suhkru,
mis on kuldpruun, kristalliline ning õrna karamellimaitsega suhkur. Kasutada
saab seda nii küpsetistele pealepuistamiseks (küpsetades kristallid ei sula)
kui ka kohvi või tee maitsestamiseks. Tume
muscovado
on tumepruuni värvusega, tugeva melassimaitsega ning ka kergelt
lagritsamaitseline kleepuv suhkur. Tume värv tuleneb suhkruroo mahlast. Sobib
marinaadidesse, küpsetistesse, šokolaadikookidesse. Hele muscovado on meevärvi ning eelmisest veidi nõrgema maitsega
niiske toorsuhkur, mille kristallidel on karamellsuhkru jääke. Sobib hästi
asendama valget suhkrut, aga ka küpsetamiseks, hoidiste jaoks, maiustes
kasutamiseks ja ka jookide magustamiseks. Melassisuhkur
on tumeda värviga niiske suhkur, millel on kõige suurem melassisisaldus. Melass
annab suhkrule värvi, maitse ja ka aroomi ning seda suhkrut sobib kasutada
kookides, marinaadides, kastmetes jne
Suhkrusiirup on
suhkrulahusest valmistatud ning sisaldab lisaks looduslikke värv- ja
mineraalaineid. Piparkoogivalmistamisel on suhkrusiirup asendamatu, kuid
samamoodi saab siirupit kasutada nii saiade, leibade, kuklite jm küpsetiste
valmistamisel. Meil on saada nii hele- kui tume suhkrusiirup.
Fruktoos ehk
puuviljasuhkur
on marjadest ja puuviljadest saadav suhkur, mis on
tavalisest suhkrust magusam. Fruktoos pruunistub kergemini, seepärast peaks
fruktoosi tavasuhkru asemel kasutades veidi ahju küpsetamistemperatuuri
alandama (ca 20 kraadi võrra).
Indiaanisuhkru puhul
on tegemist on täistoor-roosuhkruga, mis on suhkruliikidest kõige vähem
töödeldud. Tänu sellele on selles suhkrus säilinud mineraalid, vitamiinid ning
muud toitained. Indiaanisuhkur on tume, karamellise värvuse ning maitsega.
Valmistatud on suhkur Andide mägedes kasvanud suhkruroost. Teiste
suhkruliikidega võrreldes on tegemist ka oluliselt kallima suhkruga.
Suhkru
alternatiivid
Mesi annab
küpsetistele veidi teistlaadse maitse kui suhkur. Mett võib kasutada suhkru
asendajana kõikides küpsetiste tainastes alates leibades kuni  kookideni välja. Tahket mett tuleks enne
lisamist vedeladada, selleks on vaja mesi lihtsalt veidi üles soojendada.
Kahjuks hävivad kuumutamisel mee kasulikud omadused, seega sobib mesi ainult
põneva maitse andmiseks, mitte aga raviotstarbel kasutamiseks.
Agaavisiirup on
magustaja, mida toodetakse Mehhikos kindlatest agaavikaktuse liikidest, millest
tuntuim on sinine agaav. Asteegid omistasid agaavisiirupile lausa raviomadusi. Agaavisiirup
on madala glükeemilise koormusega magustaja. See sisaldab peamiselt fruktoosi
komplesset vormi inuliini, mis imendub organismi aeglaselt ja ei avalda
veresuhkrule kuigi kiiret mõju. Agaavisiirupit võib kasutada sarnaselt meega ja
see sobib hästi ka veganitele, kes eelistavad meele taimset päritolu agaavisiirupit.
Agaavisiirup lahustub jahedas vees väga hästi, seetõttu sobib ta hästi
külmadele jookidele lisamiseks. Samuti sobib agaavisiirup jookide,
puuviljasalatite, kookide ja erinevate küpsetiste maitsestamiseks.
Vahtrasiirupit
saadakse teatud vahtraliikide (suhkruvaher, punane vaher, must vaher) mahla
kontsentreerimisel. Need puud kasvavad vaid Põhja-Ameerikas, peamiselt Quebeci
provintsis, New Yorgi ja Vermonti osariigis. Ameerika indiaanlaste jaoks on
vahtrasiirupi valmistamine iidne traditsioon, ning vahtrasiirupit kasutati nii
toiduaine kui ka ravimina. Meega võrreldes sisaldab vahtrasiirup vähem
kaloreid, kuid rohkem mineraalaineid. Vahtrasiirupit võib kasutada
magustoitudes suhkruasendajana, samuti sobib vahtrasiirup hästi tee, kohvi ja
kakao maitsestamiseks. Klassikaks on saanud pannkoogid vahtrasiirupiga.
Üldjoontes on vahtrasiirupi kasutamine sama, nagu mee puhul.
Palmisuhkur on
palmi viljadest valmistatud suhkur, mis on suure kiudainesisaldusega. Seda
kasutatakse palju Kagu-Aasias nii soolaste kui magusate toitude
maitsestamiseks. Palmisuhkru on hea tervislikum asendus tavalise suhkru
kasutamisel. Palmisuhkur annab toitudele kergelt karamellise maitse.
Palmisuhkur on madala glükeemilise indeksiga (umbes poole väikesm kui
roosuhkrul) ning sobib hästi neile, kes peavad kontrollima suhkru
glükoosisisaldust. Palmisuhkrul on ka oluliselt suurem toiteväärtus, kui
roosuhkrul.

Kookossuhkur või
ka kookospalmi suhkur on saadud kookospalmi avanemata õienuppudest mahla
kogumisel ja sealt vee välja aurutamisel. Selle tulemuseks on suhkur, mida
müüakse kas graanulite või kristallide kujul. Kookssuhkur on pärit Lõuna- ja
Kagu-Aasiast ning tegemist on madala glükeemilise indeksiga suhkruga. Selle
põhjustajaks peetakse inuliini ehk lahustuvat kiudainet, mis aeglustab glükoosi
imendumist. Kookossuhkru kasutamine on sarnane tavalise suhkru kasutamisele,
kuid ta annab toitudele ka kergelt karamellise lisamaitse. 
Suhkruteemaline lugu ilmus 2014.aasta detsembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Vasta

Sinu e-maili aadressi ei avaldata.