Potipõllumajanduse võimalikkusest aknalaual aastaringselt. Fiskarsi KitchenGarden

Esileht / Määramata / Potipõllumajanduse võimalikkusest aknalaual aastaringselt. Fiskarsi KitchenGarden

Selle postituse algus ja põhjus johtus sellest, et Fiskars pakkus mulle mõned kuud tagasi, just siis kui kõige pimedam aeg meie akende taha laotus, oma KitchenGarden ürdiaeda katsetamiseks. Ma ei oskagi öelda, kas oleksin oma tarkusega seda taibanud ise otsima või nõutama minna. Uusi tooteid katsetada on aga alati põnev. Samas on taustsüsteem selline, et ürte kasutan aastaringselt ja olin üldjoontes leppinud sellega, et talvisel ajal on ürdipottide kestvusaeg aknalaual mõned päevad. Üsna peatselt hakkab ilus roheline taim närtsima, mädanema, kuivama jne ehk siis muutub kiirelt kasutuskõlbatuks ja leiab kiirelt tee prügikasti. Ei aita veega ega valgusega katsetamine. Talv ei ole ürdiaia potipõllundaja jaoks kuldaeg. Sel aastal aga läks kõik teisiti.

Kasvukiiruse kategoorias oli kindel võitja pott hernevõrsetega. Kiirelt hakkas kasv poti piirest välja tükkima

Salatilehti annab mõnusalt külje pealt näpistada, keskelt kasvab salat samas jõudsalt edasi nii kõrgusesse kui laiusesse.

Hernevõrsed otsustasid kunstpäikese toel lausa õitsema minna

Tunnistan ausalt, et esmalt ei osanud oma uuest köögi aknalaual oma koha leidnud LED-valgusega agregaadist suurt midagi arvata. Uudishimu oli aga suur ja katsetamishimu liikumapanevaks jõuks. Nüüdseks olen oma kunstpäikesega juba sõbralikult mitmeid-mitmeid kuid koos kulgenud ja olen väga rahul köögi aknalaual lokkava rohelusega. Esmalt võib ehk häirida LED-lambi terav ja üsna ebaloomulik sinakas valgus. Selle vastu aitab hästi see, kui toa või köögi poole sättida lambi ette mingi lopsakam taim. Selleks on mul tavaliselt basiilik, mis on väga hästi alluv kunstpäikese poolt pakutavale päikese peibutusele. Lokkab ennastunustavalt ja kestab nädalaid.

See on nüüd basiilik, mis on mitmeid nädalaid Fiskarsi potti nautinud ja aina reipamaks muutub

Salatilehed lokkavad potis ka mõnuga

Siiski on taimi, mis väga hästi kunstpäikesega ei kohane. Tüümian kipub millegipärast seal käest ära minema. Väga hästi ei tundunud ennast ka salvei, kuigi tema eluiga pikenes selles potis siiski märgatavalt. Lihtsalt juurdekasv oli verevaene ja kidur. Samas on väga reipad jällegi koriander, estragon, murulauk, petersell jm. Üldjoontes tundubki, et lopsakad ja rohkelt vett tarbivad taimed tunduvad selle potiga paremini kohanevat.
Kastmine on sel potil väga lihtne ja taimed ise reguleerivad oma veetarbimist, kuna poti põhjas on renn, kust iga taim võtab vildist aluse kaudu täpselt paraja koguse vett. Seega ei saa neid taimi naljalt üle kasta. Pigem on oht vahel unustada vett lisamast, kuigi lopsakamad taimed annavad sellest kohe oma kehakeelega märku, muutudes veepuudusel koheselt longusleheliseks.

Taimi saab noppida siinidel liikuva klaaskuplis oleva “ukse” nihutamisel vajalikku kohta

Sel varakevadel rõõmustas tubane ürdiaed meid õitsema läinud hernevõrsetega.Oli ikka armas küll!

Kokkuvõtteks võin öelda, et julgen sellele Fiskarsi kunstpäikesega potile kiidusõna jagada käsi südamel. Kõik need, kes peavad lugu värsketest ürtidest, saavad seda nüüd aastaringselt nautida ja potis kasvatavate ürtide eluiga pikeneb märkimisväärselt. Eriti puudutab see meie sügis-talviseid kuid, kui päikest napib ja kõik taimed kipuvad valgusepuudusel lihtsalt õnnetult elust lahkuma.
Minu ürdiaed oli sel talvel rikkalikum kui kunagi varem ja kindlasti kasutan kunstpäikese teenuseid ka edaspidi. Siis kui kevadine ja suvine päike jälle madalamaid kaari hakkavaid võtma.
Lisaks sellele on roheline aknalaud ka lihtsalt ilus 🙂

Vasta

Sinu e-maili aadressi ei avaldata.