Tõenäoliselt on kõik,kel lapsed, pidanud aeg-ajalt tulutult võitlust krõpsudega. Teoorias on lapsed justkui nõus sellega, et kartulikrõpsud ei ole liiga tore toit. Koju ei osta me neid omal algatusel pea kunagi. Lapsed ei küsi ka. Samas on piisavalt lapsevanemaid, kes lapse sünnipäevadel laotavad laste sünnipäevalauale ohtralt XL suurusega kartulikrõpsude kotte ja loomulikult kleepuvad ka minu lapsed siis kusagile sinnakanti, kus kartulikrõpsuvaagen mugavalt käeulatuses. Ega ma tegelikult sellest liiga suurt probleemi teegi, lihtsalt vahel teeb veidi meele mõruks see lihtsama vastupanu teed minemine. Kiire, lihtne ja odav moodus lastele pidulaua katmiseks. Ja lastele jääb mulje, nagu oleks tegemist mingi erakordselt hea toiduga, mida pidupäevadel lauale sätitakse. Ühel korral olin küll eriti kurb. Ühel mu poegadest oli koolis mingi klassiüritus, kuhu igaüks pidi midagi lauale tooma. Küpsetasin vahetult enne (et oleksid soojad ja võimalikult värsked) singi-juustumuffineid. Peale pidu naases laps koju pea sama koguse muffinitega, mis talle sai minnes kaasa pandud. Kõik teised olid toonud kartulikrõpse ja siis nii labast toitu, nagu kodused muffinid, loomulikult keegi ei proovinudki. Sel korral olin küll pisarateni õnnetu ja tundus, et minu ettevõtmine on tuuleveskitega võitlemise kategooriast.
Aga krõpsude juurde tagasi. Kui ikka krõpsud peavad kindlasti laual olema, siis võib neid ju ka lõppkokkuvõttes ise teha. Seda enam, et nende valmistamises ei ole midagi keerulist. Ja siis tead täpselt, mis sinna sisse läks. Lisaks sellele saab krõpsude kujule viiduna lastele üsna edukalt ka erinevaid köögivilju serveerida. Efekt on sama, nagu lambaliha burksi vahel serveerides. Laste endi sotsiaalses grupis heakskiidetud kujule viiduna langevad paljudelt muidu üsna kahtlastelt toitudelt nii mõnigi kord barjäärid ja eelhoiakud. Ja no tegelikult võib nendest krõbedadest köögiviljaviiludest ka ise üsna kergelt sõltuvusse sättida.
Krõbedate krõpsude valmistamisel on üldjoontes kolm tingimust. Viilud peavad olema õhukesed, neid tuleb piisavalt õliga piserdada ja küpsemise-jahtumise ajal peab olema tagatud õhu juurdepääs. Seepärast ei tohi ahjuplaati viilutatud köögiviljadega üle kuhjata, vaid pigem tuleks neid jaokaupa teha. Muidu on tulemuseks küll maitsvad, aga nätsked viilud.
Tooreid kartuleid, koorituna ja hästi õhukeste viiludena
Väiksemaid tooreid peete, koorituna ja hästi õhukesete viiludena
oliiviõli
meresoola
soovi korral kuivatatud ürte
(sobib kasutada ka bataati, pastinaaki, porgandit, maapirni jt köögivilju)
Koori ja viiluta köögiviljad võimalikult õhukesteks viiludeks. Kui sul on kodus mandoliini nimeline köögiabiline, siis kasuta seda. Proovida võib ka köögiviljakoorimisnoaga õhukesi laaste tõmmata. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber ja piserda seda oliivõliga. Laota köögiviljalaastud küpsetuspaberile ja piserda täiendava oliiviõliga ning meresoolaga. Sega käte abi köögivilju nii, et nad oleksid kõik õliga kaetud. Laota köögiviljalaastud ahjuplaadile nii,et nad ei oleks üksteise peal. Vajadusel küpseta köögivilju mitmes osas. Küpseta 170-180 kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni viljad on krõbedad ja kergelt pruunistunud. NB! Jälgi küpsemise ajal hoolikalt köögivilju, õhukeste viilude puhul võib üleküpsemine toimuda loetud minutite jooksul. Tõsta valmis plaaditäis ahjust välja, sega veel läbi ja jäta plaadile jahtuma. Köögiviljad muutuvad õhu käes jahtudes veel krõbedamaks. Säilita õhu käes, mitte suletud purgis. Juurde sobib pakkuda erinevaid dipikastmeid, kuigi ka niisama süües on sellised kodused krõpsud väga maitsvad.
Vasta