Selline mõnus möginakategooriasse kuuluva peeditoit jäi mulle silma 1955.aasta “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” lehekülgedelt, kus vastukaaluks eelmise vabariigi aegsetele retseptiraamatutele toodi “maale” kamaluga vennasrahvaste toite. Läänepoolse päritolu toidud kadusid meie kokaraamatutest kui võluväel aastateks.
 |
| Peedi- ja baklažaaniikraa ning muna ja majoneesiga kuumsuitsuskumbria – üsna slaavipärase mõjutusega eelroad |
Aga eks igas asjas on nii halvad kui ka head küljed. Sellestsamast raamatust võib leida hästi toimivaid ja väga maitsvaid toite nagu näiteks bozbaž-supp, šurpa-supp, botvinja kalaga, tšanahhi, krupennik, galuškad jne. Katsetamist ootavad mitmed põnevad toidud, mida propaganda korras meie rahvale nõuka-aja alguses hoogsalt tutvustama asuti.
Aga seesama vana tuttav peet on minu ammune nõrkus ja lemmik. Koheselt sai lemmikuks ka peedist tehtud ikraa. Peeditoitudest on näiteks ka seesama peedi-kitsejuustusalat on juba aastaid meie laual. Tüdimuse märke ei ole täheldada.
 |
| Minu lemmikkooslus ehk peedisalat seekord sinihallitusjuustu lisandiga. Ka täiesti vastupandamatu |
Peediikraa intrigeeris eelkõige oma lihtsusega. Kui valmistamist alustada keedetud peediga, siis kulub ikraa valmistamiseks vaid mõned minutid.
Vaja läheb:
500 gr keedetud peete
2-3 sl mett
0,5 tl soola
2 spl võid
Poole sidruni mahl, soovi korral veidi sidrunikoort
Keedetud ja kooritud peedid purustada saumikseriga või ajada läbi hakklihamasina. Saadud püreele lisada suhkur, või, sidrunimahl, sool ning hautada vaiksel tulel ca 10 minutit segu aeg-ajalt segades, et vältida põhjakõrbemist.
Ja valmis ta ongi. Säilitama peaks seda külmkapis, aga üldiselt ei ole säilitamine probleem, sest otsa kipub see mögin üsna kiirelt saama.
Retsept ilmus 2012. aasta jaanuarikuises ajakirjas Oma Maitse.
Vaata peedist veel:
Peedihummus
Ahjupeedid soolapadjal
Peedipirukas brie-juustuga
Borš
Vasta