Esmalt sellest, miks ma selle hoidise emade ketšupiks olen ristinud.
Nimelt tegi üsna sarnast tomati-sibulahoidist minu ema ja nimetas seda siis ketšupiks. Ma olin lapsena siiralt veendunud, et mu ema on pimedusega löödud. Mul oli kohe kahju oma emast ja tema lihtsameelsusest. Ketšup oli minu jaoks Globuse kaubamärgi all müüdav klaaspudelisse pakendatud magus tomatikaste, mida sai hea vedamise korral meie kodu kõrvalmajas asuvast Kaubandusvalitsuse kohvikust. Defka värk oli see ketšup. Ja oi kui hästi maitses. Kui veel viinerit ka kõrvale sai, siis oli paras pidupäev.
Aga kui see Bulgaaria Globuse ketšup otsa sai, siis ei jäänud vahel muud üle, kui liha juurde salatiks ema “ketšupit” süüa. Viineritega oli ka keeruline, nii tuli sageli pannil praetud sealihaga läbi ajada ja sinna juurde siis tomati-sibulahoidist süüa. No olid ikka hullud ajad, eksole! 🙂
Tea, kas süüdi on nüüd minu enda emaks olemine, ealised iseärasused, poeketšupi kättesaadavus või veel midagi muud, kuid nüüd eelistaksin igal kümnel juhul poeketšupile ikkagi seda mõnusalt magusat ning sibularohket tomatihoidist. Olen veidi ema retsepti ka täiendanud ja nüüd on tegemist meie pere ühe tõelise lemmikuga. Lemmik siiski täiskasvanute seas. Lapsed eelistavad ikka, loomulikult, poeketšupit. Aga ju need mustrid korduvad ja küll nad kunagi ka emade ketšupit söövad.
Tomati-sibulahoidise jaoks läheb vaja:
1 kg tomateid
500 gr sibulaid
1 tšillipipra kaun (võib ka ilma tšillita)
0,5 dl suhkrut
2 spl soola
1 spl 30%-list äädikat
0,5 tl kaneeli
0,5 tl vürtsköömneid
10 tera nelki
paar loorberileht
Haki tomatid, sibulad ja tšillipipar. Sega maitseainetega, lase potis keema tõusta ja keeda vaiksel tulel 20-30 minutit. Keetmise lõpul kontrolli veel maitseid ja soovi korral lisa vajalikke maitseaineid. Korja loorberilehed välja ja soovitavalt ka nelgid (need muutuvad pikemal seismisel veidike kibedaks, aga samas ei juhtu midagi, kui mõni nelgitera hoidise sisse jääb). Tõsta hoidis steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.
Vasta