Igaks juhuks esmalt selgituseks – vanill = vanilje ja on looduslik. Vanilliin on sünteetiline järeleaimatud vaniljemaitseline aine.
Ma ei mäleta, kust kunagi selle nipi kõrva taha panin, aga ülimalt nutikas on see lihtne tegevuskäik küll. Igal juhul on mul sellest ajast alates kapis ka purgike isetehtud vanillisuhkruga.
Kes saanud kunagi maitsta naturaalse vanilli maitset, see teab, et igasugused sünteetilised ja vähekvaliteetsed vaniljesuhkru asendajad on õige asja hale vari. Poest ostes tuleks vaadata, et vanillisuhkur oleks kindlasti naturaalsest vanillist ning tasub hinnata tumedate täppidega suhkrut. NB! Vanilliini nimeline aine on sünteetiline ja kui on vähegi võimalust, siis soovitan eelistada naturaalset maitsestajat.
TEisalt on naturaalne vanillikaun üsna kallis, seemnete kraapimine piisavalt tüütu. Olen isegi vahel kergema vastupanu teed läinud ja seemnete kraapimise asemel vanillisuhkrut kasutanud.
Samas on võimalik toimida ka nii, et võtta üks terve vanillikaun, 1 dl suhkrut ja lasta purustajas kõik korraga peeneks. Tulemuseks on väga naturaalse maitsega tõeline magustoitude, vanillikreemide ja -kastete ning jäätiste kroon. Doseerida tuleks nagu tavalist vanillisuhkrut, kuid maitsevahe on täiesti tuntav. Mustad täpikesed ka ilusti sees.
Üks võimalus on veel – võta vanillikaun, pane see suhkru sisse, raputa aega ajalt purki ja vanillimaitseline suhkur valmib ilma igasuguse pingutuseta. Selle meetodi puhul jääb maitse küll vähem intensiivsem kui eelmise variandi puhul.
Vasta