Vastlapäeva puhul tuleb teha hernesuppi. Aamen.
Nii siis kraamisingi välja ühe oma reliikviatest ehk siis 1926. aastal välja antud raamatu “Keedu- ja majapidamisjuht”, kus soliidne proua Adeline Tannenbaum jagab õpetussõnu.
Mõtlesin, et vaatan, kuidas meie vanaemad seda suppi tegid.
Tegid üsna samamoodi 🙂
Üllatus tabas mind siis, kui supitegemine lõppes supi sõelast läbiajamisega ning soovitusega, et: “supi juure süüakse praetud saiakuupe”. No kas ei kõla püreesupina millele krutoonid peale saputatud! See hästi unustatud vana siis taaskord.
Lühidalt, tutvusin küll selle valmistuskäiguga, aga eirasin auväärse proua õpetussõnu alates sõelast läbiajamisest. Vastlapäeva supis peavad ikka herned sees olema. Olgu see siis kasvõi nõukaajast pärit kombetus 🙂
Minu töötlus hernesupist sisaldas ca 4 dl Veski Mati rohelisi herneid (tundusid olevat ahvatlevamad kui kollased herned), ca 500 grammi suitsuribi, 2 sibulat, 1 suur porgand, soola, pipart, maitserohelist. Kruupe selle supi sisse ei käi.
Ja tegevuskäik oli järgmine: leotasin herneid umbes 8 tundi vees. Panin suitsuliha külma veega kaetult keema, lisasin mõne aja pärast leotatud herned. Lasin vaiksel tulel podiseda. Samal ajal hautasin võis tükeldatud sibula ja riivitud porgandi. Lisasin supile ka need. Veidi soola ka lisaks (sellega tuleb olla ettevaatlik, kuna suitsuliha on üsna soolane). Kokku podises supipott madalal kuumusel üle 2 tunni. Siis õngitsesin liha välja, lõikasin tükkideks ja eemaldasin kondid. Supi timmisim paraja paksusega supiks, vedelik oli üsna väheseks keenud.
Ja siis pole muud, kui supp taldrikusse, peale tükeldatud liha ja maitseroheline ning vastlad võivadki tulla.
Pikka liugu!
Vasta