NB! Algul sattusin heietama, kes tahab rabarberi-biskviitkoogi retsepti kiirelt leida, kerigu postituse allosasse 🙂
Mõned asjad on ühist kultuuriruumi jagavatele inimestele märgilise tähendusega. Lisandub veel ühise aja mõiste ja nii tulebki välja, et kodeeritud sõnumid, nagu näiteks “Mis kinni ei jää, saab kinni löödud”, “Ei kommentaari” või ka “Ei ole see aasta see luuletus” tähendavad midagi eelkõige neile, kes tausta teavad.
Täpselt sama “kes teab, see saab aru” tunne tabas mind ühe ajatu klassiku ehk biskviitkattega rabarberikoogi postitust kirja panema asudes. Ei ole vist vähimatki vajadust selgitada, millega on tegemist. Kui leidub mõni eestlane, kes ei ole näinud ega saanud sedasorti kooki (olgu ta siis rabarberi või õunaga), siis olen ma pehmelt öeldes śokeeritud. Kook meenub mulle nii koolisööklatest, pioneerilaagritest, kohvikutest, kodust, sõprade ema valmistatuna, poeriiulilt jne. jne. See rabarberikook on saanud Eesti rahvustoiduks ja rabarberikoogi sümboliks-etaloniks.
 |
| Ma ei tea, kas kõiki kõnetab samal moel see veider totakas kalamehega linik, see tordilabidas ning rabarberikook. Minu jaoks kuuluvad need kõik samasse ajastusse ja sümbolite kategooriasse |
´
Mõeldes tagasi, et mis ajast ma seda rabarberikooki võiksin teada, jõudsin järeldusele, et vist niikaua kui mäletan ka ennast. Ja koos nende meenutustega tulid meelde need sümbolväärtusega asjad, esemed ja sündmused, mis vist meid kõiki kõnetavad.
Nõuka ajal – kuhu langes minu lapsepõlv ja kasvamine – oli tavaline see, et igas kodus oli sarnaseid asju rohkem, kui erinevaid. Sektsioonkapp, Tśehhi keraamika, Estoplasti valgustid, Juveelitehase serveerimisnõud, Tarbeklaasi klaasnõud, Salvo piimakann, Vasara potid, mummulised kuivainetopsid, ühtemoodi köögirätid, laudlinad, vakstud, ranitsad, raadiod, telekad. Võib-olla ongi see põhjus, miks uue aja saabudes tahtsime me niiväga midagi teistsugust ja kogu see nõukaaja tunnuskraam paljuski prügimägedele rändas. Irooniliselt kukkus sageli välja nii, et oma erinevussoovis muutusime jällegi kõik oma euroremonditud ja plastakendega kodudes samamoodi sarnasteks. Seekord omal vabal valikul.
 |
| Korralik keedukakao piimaga (retsept allpool lisatud), pruunikirju kohvikomplekt ning mingi inetu masstoodetud linikute sari UKU käsitöömeistritelt. Kas kõnetab? |
 |
| Vanad käsitsi kirjutatud retseptid on omaette väärtus nagu ka pruunilillelised taldrikud |
Hästi põneva ülevaate minu põlvkonna identiteedist, ühiselt jagatud väärtusväljast ja teadvusest on kirjutanud sotsioloog Raili Nugin, mille kokkuvõte ilmus Postimehes. Seal nimetataks minu põlvkonda siirdeaja lasteks või siis ka “võileiva põlvkonnaks”. Eks see ole vist üsna täpne määratlus: lasteaias käies lehvitasime punalippe Lenini pildi all (täpselt selline foto on mu albumis olemas), koolis käisime kõik veel koolivormi ruuduliste seelikutega ja kui tuli peale isikliku murdumise aeg, tuli üle elada suured ja kõikehaaravad muutused ka ühiskonnas. Meie personaalne iseseisvumine kulges sünkroonis EV isesesvumisega, kes äsjasündinud vasika kombel üritas tasapisi ennast jalgadele püsti upitada. Sai jalad alla meie riik ja ka meie, kuigi valikud olid paljuski ajast tulenevad ja hetkeolukorda arvestavad. Tõenäoliselt veidi rohkem, kui oleks praegusel ajal. Nagu Raili Nugin oma artiklis välja toob, puudusid institutsioonid kellele tugineda ning hakkamasaamine oli eelkõige igaühe individuaalne mure. Valitsevaks mentaliteediks kauboikapitalism põimituna eestlasliku “naabrist parem” tungiga. Ega muidu ei oleks minagi mingil elujärgul tööle sattunud ilusasse, puhtasse, rahalõhnalisse ja ahvatlevalt edasiviivana tundunud asutusse. Palganumber polnud ju paha. Samas ei olnud liiga minu jaoks see edukultusest läbiimbunud ja ennast liiga tõsiselt võtvaid lapsjuhte täis kõrgete lagedega asutus. See kirjeldus kuulub muidugi omasse aega, kui võitjate põlvkond oli omanike ringis ja tööle võeti verinoori ambitsioonisest pulbitsevaid äsja kooli lõpetanud noori. Praeguseks on olukord märkimisväärselt tasakaalustunumaks muutunud.
Õnneks on inimloomus võilille sarnaselt sitke ja varem või hiljem pressib ennast asisest ja pragmaatilisest otsusest läbi see, mis tõeliselt korda läheb. Siin ma nüüd olen, jahvatan toidust ja elan ennast välja küpsetades, katsetades, raamatutest ja veebiavarustesti ideid otsides ning neid siis blogi vahendusel jagades. Ja tunnen end ootamatult häst ning omas elemendis.
Ühiskonnateaduses (mida ma ka õppinud olen) on mind enim intrigeerinud just see, kuidas keskkond mõjutab indiviidi ehk siis kuidas needsamad jagatud väärtused vormivad üksikisiku teadvust. Ma ise olen heaks näiteks – elades oma väikest elu ja tehes vägagi isiklikke otsuseid, olen ma mingil kummalisel moel ikkagi väga tüüpiline oma põlvkonna näide. Kui uurisin statsitikat, siis minuealised naised said oma esimesed lapsed täpselt samavanustena kui mina ehk 24 ja 26. Neid kokkulangevusi oli lisaks veel mitmeid. Kuidas ma ometi nii perfektseks Harju keskmiseks suutsin oma elu planeerida? Või vormub minu teadvus ikkagi selle infovälja mõjul, mille sees ma eksisteerin ja isiklik otsus on ainult tinglik nimetus. Kuivõrd vormis meie teadvust see aeg, milles me kasvasime ja suureks saime koos nende pruunikirjude taldrikute-tassidega, ühetaolisusega, absurdiga ning ilusate hetkede sümboliks oleva rabarberikoogi ja kakaoga?
Miks see vana hea kook mind heietama ja mälestuste lainel purjetama pani, et tea isegi 🙂
 |
| Nõukaaegsete kokaraamatute raskekahurvägi. Puudub Masso “Rahvaste toite” Lisaväärtusena vupsavad iga raamatu vahelt välja veel peotäite kaupa käsikirjalisi retsepte. Toidubloginduse eelkäijad 🙂 |
 |
| Need käsikirjalised perfokaartidel retseptilehed on minu jaoks kulla väärtusega, valdav osa on minu ema kirja pandud kui endalegi üllatuseks leian aeg-ajalt igiammu enda poolt kirjutatud retsepte, mida nüüd on päris lõbus lugeda |
Rääkides aga nüüd asjast ehk rabarberikoogist, sellest kõige klassikalisemast, siis see konkreetne retsept on pärit 1968. aastal välja lastud “Kokaraamatust” (kas saab olla mittemidagiütlevamat nime ühel kokaraamatul?). Olen ise seda kooki korduvalt teinud ja iga kord pigem sisetunde järgi (põhjale muretainas, peale bisviit, mis retsepti sa siin vajad). Retsepti jäädvustamiseks pöördusin aga autoriteetsete allikate poole ja nende järgi läheb koogi jaoks vaja järgmiseid aineid:
põhja jaoks 300 gr jahu, 200 võid, 100 gr suhkrut, 1 muna. Sega kuivaineid, lisa need külmale võile, löö samasse lahti muna ning haki koostisosad läbi kuni ühtlase puru tekkimiseni. Suru tainapuru palliks ning aseta ca 1 tunniks külmkappi. Külmkapist võetud tainas rulli ca 0,5 cm paksuseks või lõika tainast noaga seibid ning kata nendega ahjuplaadi põhi ühtlase kihina. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 10 minutit helepruuniks;
täidise jaoks 500-700 gr rabarberit, mõned supilusikatäied suhkrut, 2 tl kaneeli. Puhasta rabarber, laota eelküpsetatud põhjale, puista peale suhkrur ja kaneel;
katte jaoks 6 muna, 100 gr suhkrut, 120 gr jahu. Vahusta mikseriga munad ja suhkur hästi tugevaks vahuks, sõelu sisse jahu, sega õrnalt läbi ning kalla rabarberitele peale. Küpsetada 180-200 kraadi juures umbes 20 minutit. Kui pealis kipub liiga kiirelt pruunistuma, alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsenud koogi biskviittaina kiht võib muidu tooreks jääda.
Peale raputa tuhksuhkrut.
 |
| Plaaditäis kooki haihtus poegade abil mõne tunniga 🙂 |
 |
| Aasta võiks olla … 1982 🙂 |
Naudi kooki koos korraliku keedetud kakaoga, milleks läheb vaja 200 ml piima, 1 (kuhjaga) tl kakaopulbrit (soovitavalt “Meie Mark”), 2 tl suhkrut. Kastruli põhi niisutada veega, et piimavalk põhja kinni ei hakkaks. Lisada piim, kuumutada keemiseni. Segada kakao ja suhkur eraldi tassis, lisada veidi kuuma piima, segada ühtlaseks ning kallata siis kuuma piima sisse.
Jeerum, kuidas mu Nesquick’i põlvkonna lastele see kakao maitses. Terve nädalavahetuse olen kakaod meisterdanud ja mingil kummalisel moel on hea soe tunne serveerida oma lastele sama jooki, mida ise lapsena armastatud sai :)))
Vasta