Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde.
Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja juba neis kommentaarides sisalduva info põhjal julgen kinnitada, et tegelikult oleme “päris” toidule veel lähemal kui vahel supermarketites ringi jalutades tundub. Kõige paremas mõttes on eestlased üks mõnus popsirahvas, kes haukab koduleiba ja sätib leivale peale kilu ning kõrvale rüüpab kama. Või no peaaegu nii, sest oma traditsioonilisest toidust oleme me ehk siiski vähem kaugenenud kui suurem osa nn “arenenud” maailmast. Ja see on ainult tore! Praegu on ju liikumine ikka ainult õiges suunas ja pigem mõistusliku ja puhtama toidu juurde.
Lapsepõlv ja lapsepõlve maitsed on kummaline nähtus – ühest küljest puhas ja rikkumata ning teisalt kohati ka üsna arusaamatu. Mina olen näiteks toorest kartulit lapsena krõmpsutanud ja eriliselt hõrk oli kergelt külmavõetud magusa maitsega toores kartul.
Lugedes aga külastajate jäetud kommentaare, tahaks kohe mõned lõigud välja tuua. Need olid lihtsalt NII ilusad. Kaidi kirjeldatud tühjas kilukarbis sütel küpsetatud kartul soolahelvestega tundub praegustes oludes lausa gurmee-kategooriast toiduna. Mõned näited armsatest mälestusest on allpool toodud:
– Totult: Minu hitiks on kasukasalat, mille retsept pärineb minu vanaemalt.
Koostisained on enamasti samad, mis ikka kasukasse pannakse. Eriliseks
teeb selle ehk valmistamise viis – kõik koostisained peale heeringa ja
sibula riivitakse. Kihid jäävad tänu sellele õhulised ja läbipaistvas
kausis serveerituna jääb salat väga efektne. Ja kindlasti tuleb selles
salatis kasutada isepuhastatud erisoola heeringat. Uskuge mind, heeringa
puhastamise vaev tasub end kuhjaga ära. Ilma “kasukata” ei tule meie peres ükski uus aasta ja seda juba ajast, mil ma ise alles sipukates olin.
– Ilselt: Lapsepõlve mälupildid vannitoas vannis ujuvatest angerjatest, kust minul
oli au neid püüda ja kööki toimetada:) Või võrumaal paadiga väikesele
järvesaarele vanaisa ja isaga kajakamune korjama sõites… Meie peolaua traditsioon on minu kodust vasikarull ja seda mäletavda
lapsed juba vanaisa laualt. Ja on veel neid kindlaid toite, mille
puudumisel kergitatakse kulmu, et kuidas nüüd siis nii, sülti ei olegi
või:)
– Luizelt: Väga palju lapsepõlvemälestusi seostub minul ema köögikatsetustega, mida
on nii vahva meenutada. Kui ma sain 2-aastaseks, siis tegi ema uhke
Pavlova tordi, mis küll tema sõnul välja ei tulnud, aga mina olla
öelnud, et tahan uuesti 2-aastaseks saada 🙂
– Sabinelt: Mina ikka meenutan aeg-ajalt, kuidas vanaema juures sai tihti metsas
käidud (oli ju vaja ainult paar sammu maamajast eemale kõndida) ja
tundide viisi kõrte otsa mustikaid korjatud. Ükskõik kui palju neid
lõpuks oli, ikka sõime kõik suhkru ja piimaga ära – lihtsalt ei läbenud
oodata, kuni neist midagi muud valmida võiks.
– Signelt: Meenub pehme saiaviil, selle peale tuli panna hapukoort ja see omakorda
raputada üle suhkruga.- ja söömiseks valmis. Maitseb ka minu lastele.
Teine lemmik on sellest ajast, kui meie maale ilmusid rösterid- tuli
saiaviil rösterisse panna, määrida võiga ja kõige peale mesi.- soe või
ja meesai- seda syyes ei saa pidama.
– Leoolalt: Koos meenutuse tulemusena tulid meelde: munavõi, marineeritud praetud
räimed, marineeritud seened, praetud kaelakarbonaadi viilud,
pugu-südamekaste, liharullid, kanakaeltest supp, ahjujuustusaiad, isa
tehtud sašlõkk (mida kahjuks me enam ei saa), rabarberikissell,
mannavaht, suvel purustatud maasikad piimaga ja vanaema juures tehtud
kohupiimapallid.
– Pikatoalt: Metsas, järvekaldal valminud uhhaa. Isal oli alati loorber ja pipraterad landikarbiga kaasa.Vanaema tehtud lihapirukad (muna ja riisiga), neid valmistati juubeliks puljongi kõrvale ikka sadade kaupa. Porgandipirukas, väljast nagu suur saiapäts, seest mahlane (lahtilõigatult nägi välja nagu rullbiskviit – siiruviiruline)
– Kertult: Ema hitiks oli keedukreemiga kook biskviit põhjadel.
– Anonüümselt: kosmos ja põltsamaa õunamarmelaad, ahh- mäletan, et sõime neid õues jalga kõlgutades kõrsikutega, küll oli hea.
– Anult: toit, milleta elu oleks kurvem, ning mis samal ajal ka lapsepõlve
meenutab, on mu jaoks kartulisalat. aga samas ka maavanaema varamust
hapendatud seened. ja linnavanaemalt klimbisupp.
– Katrinilt: Vanatädi jäävad meenutama puupliidil pikalt keedetud seasabad – et kodus
neid ei tehtud, maitsesid need lapsena kuidagi eriti hõrgult – ja nii
neid söödigi – kuhi sabasid taldrikul ja leiba kõrvale.
– EppS-lt: Soe lehmapiim, värske kartul, seenekaste – klassika. Kui ahju köeti, sai
ahjusaia – kuldkollast. Vobla – sööga alla ja söögi peale, kümnete
kaupa.
– Lizzy’lt: Teine vanaema trump on lihapirukad. Põsest ja maksast tehtud hakkliha,
hääd ja paremat juurde ja pärmitaignasse.. Hirmus rammus, aga jube head.
– Karimakeselt: Ka toit oli mõnus ehtne talutoit, soe lüpsipiim, mis me ise ka
lüpsime, pidime ka ise void tegema 3 l purgis seda raputam aniikaua kuni
tekkis voi jne. Kõige hullem sook oli pekikaste: ma mäletan, see
keerles mul pidevalt suus ringi ja munakaste.Veel mis maalt meeles on
kaisime pea iga paev Harju risti poodi jala Põltsamaa marmelaadi järele
🙂 selle juurde ostsime alati 1 kirdesaia ja nii me siis tagasi koju
laksime kaes sai, kõrsikud ja suu peal Põltsamaa marmelaadituub 🙂 Kuna mu vanaema on parit Viljandist siis on siiani peretraditsiooniks sealt parit riivikook kartulitest, mida me soome siis pohlamoosiga 😀
– Andralt: Eriti eredalt on meeles vanaema saiavorm ja roosa mannavaht, mida söödi
reeglina külma piimaga; ja veidi liiga pruunid ja veidi liiga õlised,
aga ikka oh kui maitsvad pannkoogid maasika -ja õunamoosiga.
– Profalt: veel üks liik lapsepõlvemaitseid – tolleaegseid toidupoest saadud
maitseid. Põltsamaa tuubimarmelaad, Kosmos, kõrsikud, maisipulgad. Ka
need olid head maitsed. Turisti eine kus oli korralikult liha, sprotid
õlis sünnipäevalaual näitas et omatakse mõjukaid tutvusi, keeduvorst
milles oli korralikult liha ja maitses ka praetuna hästi. Lehmakommid,
naturaalsed mahlad kolmeliitristes purkides, elusad õlled, jne
– Katrinilt: Kaks muhulasest vanaemalt pärit küpsetist, millega mina olen laineid
löönud, on kodune sai ning nähtus nimega makileib – kartuli, singi/peki
ja ohtra sibulaga küpsetatav karaskilaadne tegelane. Lõpuks aga meenuvad veel pisikese iseenda valmistatud maiused, milleks
olid hapukoor suhkru ja kollaste nurmenukuõitega ning võiga suhkrusai.
– Voisulalt: Kuigi minu ema oli ôppinud kokaks, oli ta saanud oma emalt
toidutegemise, lauakatmise ja serveerimise oskuse juba enne kokakursust.
Minu vanaema (ema ema) oli saanud selle oma emalt jne. Vôib ainult
imetleda seda vana eesti majapidamise kôrget taset. Mäletan meie
suguvôsa suuri pidusid ja juubeleid, kus minu ema oli peakokk. Ilus oli
tema liigutusi jälgida.
H-lt: pidulaual olnud hakklihapallidest sinna juurde kuuluva valge külma kastmega ei saa üle ega ümber. Ja no muidugi keel!
– Sandralt: lisaks veel kindlasti hapukapasasupi, mis on minu lemmiksupp siiamaani.
Juba natuke hilisem lapsepõlv seostub mulle aga kodujuustuga, mida sööks
koduse keedukartuliga kasvõi iga päev. Üks kummaline kaste, mille
juured on vist Ida-Virumaal (meie kutsumegi seda Viru toiduks), on õli
ja äädika segu, mille sees on tükeldatud sibul. Vaese aja toit, mis
maitseb nii hää.
– Maielt: Kodus tegi vanaema alati kaerakiislat. Olen mitu korda proovinud, aga
pole sellist saavutanud ja mõtlen, et las jäädagi sinna lapsepõlve
mälestustesse. Kodus tehti väga palju ahjutoite. Alati kasutati ahjusoe
ära. Eriti head olid lihad, mis küpsetatud hapukapsa sees. Värske kapsas
valmistati nii, et pea ainult poolitati või siis suuremad ka neljaks.
Teen ka praegu ühepajatoitu nii, et köögiviljad on võimalikult suurte
tükkidena.
Liha küpsetas vanaema aeglaselt ja nö omas mahlas ja säilitati siis rasvakaane all (tänapäevane rillette).
– Anonüümselt: Suppi tehti nii nõgestest kui oblikatest, sees olid nii kruubid, klimbid kui kartulid.
Kasemahl
oli meite lemmikjook. Hapendati seda koos leiva, mustsõstraokste ja
meega, aga meile meeldis vaid värske. Igakevadine söök oli murulauk või
sibulapealsed hapukoore ja soolaga, seda määriti ohtralt leivale või
söödi koos kohupiimaga keedetud kartulite kõrvale. Piima-klimbi supi
kõrvale sõime alati silgu- või singileiba. Tikripommide tegemine oli meile suur lust. Muretaignasse peitsime tikri
ja veeretasime sellst kuulikesed. Need pommid on tõeline nostalgiaroog. Ja üks salasöömine oli meil ka. Ema-isa vist ei teadnudki sellest, ent
mamma lubas meil loomadele kuivama pandud leiva selles tünnis, kus piim
voolava vee abil jahtus, märjaks kasta ning siis me läksime üle õue
aita, märg leivatükk käes ning pistsime selle suurde soolavakka, peale
jõime piima.
– Moonikalt: Esimeste värskete kartulite juurde tehti alati vedelat sorti
suitsukalasalatit. Hakitud mugulsibul, keedetud muna, suitsukala ja vist
ka värske kurk ning ohtralt vedelat hapukoort, tilli ka. Hapukurgipang
oli suviti ka alati käepärast. Mamma oli enne sõda Peipsi taga ning meenutas sageli, kuis kisla nad
rasketel aegadel ära päästis. Ta tegi seda aeg-ajalt ning me lapsed
sõime seda viisakusest. Kallasime nii palju hapukoorega üle, et oli vaid
koore maitse tunda.Talviti oli sahvris alati suuremat sorti kauss,
kus oli sees hapukapsa, toore sibula, vee segu. See olla mamma
lapsepõlvest saati talvevitamiin olnud. Ning mammast on meeles, et
sahvris oli alati 1 liitrine purk, kus oli äädikamarinaadi sees
heeringas, hulgas ka sibul.
– Kaidilt: Kui ma teinekord peale kooli vanaema poole läksin, siis olid alati ootamas
puupliidil suurel malmpannil valminud praekartulid ta teadis et ma
võiksin ennast nendest kasvõi lõhki süüa ja ainult neist toituda :), või
teinekord ka talvel kui oli ahju küdema pannud ja kui hakkas ahju kinni
panema siis nendele kuumadele sütele asetas tühja suure vürtsikilu
karbi sisse kartulid ja pistis ahju ja pärast raputas jämedat soola
peale ja siis ma sõin neid hapukoorega ja uskuge ma pole eales enam
kartulist tehtuna maitsvamat toitu saanud ja kui lihtne. Või siis kui
vanaisa oli jälle kellelgi seatapul abiks käinud ja sai ka alati ise
värsket liha kaasa, siis see värske liha praetuna oli ka lausa jumalik,
sellel samal malmpannil ja puupliidi peal ja pärast ma leivatükiga veel
puhastasin selle panni praadimisel jäänud rasvast puhtaks, mmmm võrratu.
Siis ta tegi mulle vahest pudru, ise nimetas ta seda jahupudruks aga
mul pole aimugi mis jahust või kuidas, igatahes see soe pudru võisilmaga
oli väga maitsev
– EppK-lt: Alati, absoluutselt igal hommikul praadis vanaema meile puupliidil
rasvaleiba. See oli sel hetkel maailma parim asi mida hommikuks tahta.
Siiamaani kui ma suviti vanaemal maal külas käin teeb ta alati minu
rõõmuks hommikuti rasvaleiba.
– Janetilt: Hommikusöögid on meil nädalavahetustel rikkalikud, laual on alati
omlett/keedumuna, 3-4 erinevat võileivakatet(ilusamatel hommikutel veel
soolalõhe) saia/leivaga ning vahest kellele lisaks
puuvilju/jogurtit/pähkleid vms.
– Vivianilt: Päris tihti tehti meil rasvas küpsetatud liha ja moosipirukad. Moosid ja
mahlad tehti muidugi kõik ise sisse. Oh, peaaegu oleks meelest läinud,
ka lihakonserve tehti meil mõnda aega ja need olid küll superhead!
Nüüd aga väljalubatud auhinnad. Kõige parema meelega jagaksin ma kõigile teile, armsad kommenteerijad, kõike head ja ilusat. Paraku tuleb siiski piiratud auhindade hulga tõttu fortuuna hoolde otsustamine jätta ning juhuslikult valitud numbrite järgi (jällegi kasutades pere abi) jaotusid kingitused nii:
Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu saab Katrin, kes jättis kommentaari 15.jaanuaril
Noa- ja kahvlikujulised Misu kõrvarõngad saab Totu, kes jättis kommentaari 15. jaanuaril
Purgitäie tšillimoosi saavad endale Katrin (kommentaar 16.jaanuaril) ja EppK (kommentaar jäetud 17. jaanuaril). Palju õnne kõigile võitjatele!
Auhinna kättesaamiseks saatke palun mulle sõnum oma aadressiga kas FB vahendusel või siis meilitsi tuulimathisen@hotmail.com.
Tänud kõigile, kes aitasid nostalgiaradadel uidata ja mõnusaid lapsepõlvemaitseid meelde tuletada!
Vasta