Ei oskagi arvata, kas põhjuseks on ealised iseärasused või tõsiasi, et iseseisvusaja jooksul on olnud võimalik väga palju seni kättesaamatuna olnud toite oma hambaga ära maitsta, aga järjest rohkem olen hakanud väärtustama meie igipõliseid toite ja toidust rääkides hakanud üle õla tagasi lapsepõlve vaatama. Vaatama hoopis teise pilguga seda, mida lapsena sõin ja milliseid maitseid kogesin.
 |
|
| Omaaegsete pidulaudade klassika: muna-tomati kärbseseen ja sült |
Kuulun veel sellesse põlvkonda, kel on olnud õnn kogeda kõige ehedamaid lapsepõlvemaitseid suvel maal vanaema juures. Lüpsisoe või siis kaevus jahutatud piim, isesoolatud liha, värskelt püütud kala, paar korda suve jooksul vähipüük. Kanamune käisime ise kanalast otsimas, vanaema küpsetas saia ja sepikut, suveti valmistas imelist punasesõstratarretist, millega tehtud Mamma tumekollase biskviidiga (ikka need kodukanad) keedu-võikreemi tordid olid üle mõistuse maitsvad. Aastavahetusel keedeti sülti, millel umbes sentimeetri jagu rasvakihti peal (seda, tuleb tunnistada, ma küll lapsena jälestasin, kuigi rasva eesmärk oli kuumade kartulitega süües kastmeks sulada) ja pühade puhul ehtis lauda heeringas hapukoore ja sibulaga ning kasukasalat. Ema praadis värsket meretinti või tegi marineeris pesukausi kaupa räimi. Marineeris seeni ja tegi puuviljad kompotiks. Metsas käidi igal aastal ja keegi ei tulnud selle pealegi, et marineeritud kurki või soolaseent kusagilt osta. Punasesõstramahlast tehti jooki, olgu siis nii morsina kui kissellina. Sellised lihtsad ja igiomased maitsed, mis nüüd järjest sagedamini valuliku igatsuse tekitavad.
 |
| Klaasitäis äsjalüpstud piima tundus maailma kõige loomulikuma asjana ja ei ajanud õlgu võdistama ei soe piim ega kerge lehmalõhn. Pigem oli see kuidagi …turvaline ja päris |
Osa nendest maitsetest olen suutnud talletada ja järele aimata, aga osa on läinud koos ajaga kaotsi. Vanaema imeliselt õhulise sepiku tegemise tarkus on läinud koos vanaemaga, kes alati, kui keegi temalt retsepti küsis, rehmas käega, et seal ju ainult pärm, sepikujahu ja vesi. Oma vanaema ehk Mamma igalaupäevaseid võirulle olen ikka vahel teinud ja lõppenud aastal sain üle pika aja taaskord ära proovida kalbedandi ehk ternespiima vormi (tänud Ilsele, kes toorainega varustas).
 |
| Maailma parimad magustoidud valmisid isekorjatud marjadest, millele tuli lisada vaid piima ja suhkrut |
Mõtete mõlgutamine vanaema ja tema köögitarkuste teemal on viinud mind aga hoopis laiemale ringile. Minu Mamma oli käinud kodumajanduskoolis ja saanud oma köögitarkused sealt. Üheks omaaegseks ja just Mamma põlvkonna majakaks kokandusmaailmas oli Adeliine Tannbaumi raamat “Keedu ja majapidamisjuht”, millest minu riiulil on nii 1922. kui ka 1934. aasta täiendatud väljaanne. Hästi põnev on vaadata, mida meie vanaemade kokaraamatutes siis pakuti.
 |
|
| Põnevaid toite on päris palju: saago ahjuroog, pritskoogid, veevullid, Inglis kook, pomat ja vabarnasahvt |
 |
||
| Hästi põnev on näiteks pottjuust ja aiavilja plekktoosi sisse tegemine on ka päris õpetlik lugemine |
 |
|
| Toidud olid peened: vähjasült, toovitud suitsuräimed, pääaju ja põneva nimega roog “tule homme jälle” |
 |
||||
| Proua Adeliina Tannbaum oli soliidne ja usaldusväärse olemisega daam, kes teadis, millest kirjutas |
 |
||
| Omaette väärtusena võib nende vanade raamatute vahelt välja libiseda vanaonu saatmata jäänud kirju tema lapsepõlvest… |
 |
| … või siis aastakümnete vanune väljalõige ajalehest, kus õpetus, kuidas valmistada baromeeter |
 |
| Toortoidu väärtustamine oli aga teemaks juba aastal 1934. |
Ja siis tuli teine ajastu. Kokaraamatud tõid meie pottidesse ja padadesse hoopis teistlaadi road. Heaks võrdluseks sellest, kuidas keerati ette täiesti teine lehekülg, on see 1955. aastal välja antud “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust”. Väga asjalik raamat, kusjuures. Tänud Eilile, kes oma perekonnareliikvia minu kätte usaldas. Aga toidud on seal hoopis teised.
 |
| Vennasrahvaste köök oma täies hiilguses: riis ja tatar, pelmeenid ja tšeburekid |
 |
| Et oleks selge: Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse üheks tähtsamaks ülesandeks on rahva toitlustamise pidev parandamine |
 |
| Sekka tainatooteid ehk vatruškasid, babkasid, kulitšeid ja präänikuid ka |
 |
| Sardiin, moiva, stauriid, putassuu, lihtsaba ja ohooo! tuunikala tulid ahvenale ja haugile seltsiks |
 |
| Liigume Atlandi kala suunas, milleks meile kodumaised kalad?! |
 |
| Tegelikult igati asjalik kalaraamat, kahju ainult, et kodumaistest kaladest nii vähe juttu tehakse |
 |
| Tagaplaanil sama autori ehk L. Remmelgase väga asjalik ja ülikehva kvaliteediga väljanne “Küpsetame ise” |
 |
| Auväärne ja usaldatav |
 |
| Eelnevalt mainitud raamatu muudab minu jaoks eriti väärtuslikuks see, et sinna vahele on talletatud ema retsepte. Leiab kasulikke näpunäiteid nii kurkide kui kalade marineerimise kohta |
 |
| Ma kohe ei teagi, miks ma soolatud räimede ehk kilude retsepti pole taibanud blogisse riputada. Viga tuleb paranadada |
 |
| Kaks aegumatut klassikut, mõlemad mõnusalt kapsaks kasutatud |
kirjeldusi või retsepte (selle eest oleksin eriti tänulik, sest mind
ääretult huvitavad just need käsikirjalised retseptid, mis aaretena
retseptiraamatute vahelt välja pudenevad).
Vasta