Kaunist sõbrapäeva kõigile armsatele sõpradele nii reaalses kui ka blogi virtuaalmaailmas!
Eile oli siis see päev, kus minu blogil sai täis kaks aastat ja loendama saab hakata kolmandat. Ühest küljest justkui palju, teisalt on aasta-paar muutunud möödumise kiirust arvestades üsna tühiseks ajajärguks.
Blogipidamise puhul on kaks ikka pigem palju kui vähe. Eriti kui arvestada seda, kuivõrd on blogimise kriteeriumid selle ajajärgu kulgedes muutunud või teisenenud. Kui palju toredaid toidukiiksuga inimesi on tänu blogimisele minu tutvusringkonda tekkinud. Kuidas on ka pildiline keel muutunud (vahel on kohe väga piinlik esimesi fotosid vaadata ja arvestades, et ise hoian fotoaparaati käes alles napp pool aastat, siis luban kindlasti edasi areneda).
 |
| Torti tuleb ikka sünnipäeva puhul süüa (kes heietusi lugeda ei viitsi, leiab tordi – siin pildil siis sidrunikreemiga variant – retsepti postituse lõpust) |
Esialgu alustavad kõik vist blogimist õhina ja tuhinaga. Vaja kirja panna minu lemmikud, minu uued leiud, minu reliikviaretseptid, minu kõige-kõigemad. Kõik mis hingel pakitsenud ja vajab nüüd väljaütlemist. Proovid kogu oma veenmisjõudu appi võttes postitusele lisada neid emotsioone, miks just peaks ja võiks seda retsepti proovima….postitad entusiastlikult ja siis hakkad hingevärinaga ootama, mis nüüd saab. Kas keegi märkas? Jessas, vist märkaski! Kas keegi ka kommenteerib ka? Oh issand, keegi ongi kirjutanud! Kerid erutusest värisevate kätega kommentaariumiruumi ette ja loed. Kui on hästi öeldud, siis loed teist ja kolmandatki korda ise heameelest õhetades. Kui on viidatud mingile ebatäpsusele või näpukale postituses, siis kihutad kiiresti “edit” nuppu vajutama, et piinlikusest lapilisena oma viga parandada.
 |
| Siin sama tort aga mündi-laimi vahekreemiga |
Nii ei märkagi, et vajud vaikselt elustiili, millest sul süütult oma retsepte avalikku ruumi paiskama asudes aimugi polnud. Jalutades või autoga sõites sõnastad oma järgmise postituse sissejuhatust. Raamatuid ja ajakirju sirvides otsid uusi, seni läbiproovimata ideid, millega blogi huvitavamaks muuta. Lappad regulaarselt teisi blogisid, et hoida ennast kursis sellesama elustiili viljelejatega ehk toiduhulludega, kellega nüüd juba mõnda aega sarnast toidukäitumist jagad. Kapid on täis toite, mis ei jõua enne otsa saada, kui juba järgmise pakitseva postituse jaoks uue roa valmis vaaritad (koer on jätkuvalt tänulik selle õnne üle, mis nüüd tema peale langenud on ja hävitab püüdlikult kõik ülejäävad toidukogused). Lapsed heldivad selle peale, kui ema mõni päev “normaalset” toitu teeb, selmet taaskord sundida kõigi maitsemeeli kohanema uute põnevate maitsekooslustega.
Kogu selle rahutuse ja mõneti ka pideva toiduteemalise eneseotsingu taustal (ärge, jumala eest, laske end eksitada sellest kindlast kõneviisist, mida vahel harrastan) olen jätkuvalt üllatanud, et sedasama mitte millelegi pretendeerivat toidublogi külastatakse. Ikka rohkem ja rohkem. Ja see teeb südame soojaks, meele ärevaks ning lisab kogu toidualasest rahutusest alguse saanud eneseväljendusele hoopis teise mõõtme.
Olgu alljärgnev mõttearendus selle väljendus, milleni olen ise paari aasta jooksul kõrvuni blogimises sees olles jõudnud. Kohe kindlasti ei taha manitsev-õpetav positsioonilt jutlust pidada ja näppu viibutada.
Blogimine on ühest küljest vägagi isiklik tegevus. Veebipäevik, kui soovite, kuhu talletad oma vahetud emotsioonid nagu ka lemmikretseptid. Aga mitte ainult. Päevikut ei jäeta reeglina bussijaama ooteruumi või veel vähem ei riputata teadetetahvlile kõigile lugemiseks. Hoitakse ikka rohkem endale ja ollakse seeläbi ka vabad oma mõtteid täpselt nii sõnastama ja jäädvustama kuidas iganes heaks arvatakse.
Blogi ripub avalikus ruumis. Teadetetahvel siis, mingis mõttes. Kõik võivad seisma jääda ja lugeda. Ja see avalikus ruumis tegutsemise nüanss peaks olema midagi sellist, mida ei tohi teadvustamata jätta. Meie, blogijad, oleme kõigile nähtavad ja reeglina rõõmustame ju suurte külastajanumbrite üle. Kas siiski alati tajume me ka seda, et blogist astub läbi päeva jooksul sageli tuhat ja rohkem inimest (hea küll, kõik ei ole unikaalsed külastajad), kelle tausta, elustiili, veendumusi ja tõekspidamisi me ei tea. Me räägime nendega ja meid kuulatakse. Sageli küsitakse ka nõu – tõenäoliselt iga blogija poole pöörduvad tihti blogilugejad soovituse saamiseks, arutlemiseks, abistava info hankimiseks. Ühest küljest võib olla loomulikult selle usalduse eest meelitatud, aga teisalt tuleks tajuda järjest selgemalt, et see usaldus kohustab ka meid olema usaldusväärsed.
Mis muudab meid, blogijaid, usaldusväärseks? Ehk on saabunud aeg ja koht teadvustada, et külastajate arvu vaadates oleme ehk eneselegi ootamatult saanud meediumiks, millel on teatav võim ja võimalus arvamust mõjutada. Ja sellega kaasnev suur vastutus oma sõnade eest.
Järjest rohkem on hakanud toidubloginduse mõjuvõimu tajuma ka reklaamimaailm ja tõenäoliselt on iga vähegi arvestatav toidublogi saanud hulgaliselt huvitavaid ja vahel ka kohe eriti huvitavaid koostööpakkumisi.Toidubloginduse tingimusteta laskumine reklaamimaailma rüppe ja muutumine tema tööriistaks oleks selle toidubloginduse, mida me seni tunneme, surm. Vähemalt ise tajun küll seda vabadust ja võimalust oma ausad eelistused blogi vahendusel välja öelda (telesaate puhul ma teile seda privileegi kahjuks lubada ei saa). Teisalt ei saa ma öelda, et olen mina (nagu ka mitmed teised blogid) reklaamist või tootjate initsiatiivist täiesti puutumata. Enda jaoks olen piiri tõmmanud sellisena, et kohustun märkima alati postitusele juurde, kui selle taga on mõne tootjafirma tellimus või katsetamiseks jagatud tooted ja kohe kindlasti ei räägi musta valgeks ehk siis kui minu tõekspidamistega toode ei sobi, siis ma oma blogisse teda ei luba. Samas jätan endale vabaduse ja õiguse teha vajadusel headele asjadele tasustamata reklaami täpselt nii palju kui soovin.
Mis aga peamine – toidublogijad peaksid ja võiksid olla need, kes kannavad ja annavad edasi kogu meie toidukultuuri ning põlistavad seda ainuomast, mida me siin külma kodumaal koos jagame. Mida muud on emade ja vanaemade retsetpide jagamine ning vanade heade toitude meeldetuletamine ja uuele elule äratamine.
Loodetavasti ei ole see suurushullustus, kuid aiva enam olen hakanud tajuma, et toidublogimine on ehk olulisem kui esmapilgul arvata. Ei ole see pelgalt “täna tegin kana, homme plaanis supp” stiilis veebijäädvustused, vaid kõikide toidublogide koondsummana on tekkinud midagi, millel on arvestatav mõju kogu meie hetke toidukultuurile. Teadvustagem, hoidkem, jagagem siis seda, mis meil on ja kui see kaheaastane blogike kasvõi killukese lisab kogu mosaiiki, siis on midagi olulist siiski sündinud.
Tänud teile, kallid blogi lugejad, kes te olete mu tegevusi toetanud ja innustanud ka ennast paremaks ja põhjalikumaks muuta ning läbi kelle olen kindlasti arenenud rohkem, kui ilma blogi pidamiseta.
Aga et on sünnipäev, siis tuleb torti ka süüa. Tordi idee pärineb viimasest Donna Hay ajakirjast, aga näiteks suhkrukoguse olen ma umbes pooleni vähendanud. Ja jääb ka nii see tort täitsa korralikult magus, uskuge mind.
Retsept on veidi sarnane minu reliikvia ja blogilugejate lemmikretseptiga ehk sidrunikoogiga.
Põhjaks on siinkohal šokolaadine biskiit ning vahekihi tegin kahesuguse: tavapärase sidrunikreemi ning laimi-mündikreemi.
Põhi:
150 gr tumedat šokolaadi
150 gr võid hakituna
1 tl vaniljesuhkrut või -essentsi
2 spl vett
2 suuremat muna
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 spl kakaod
100 gr jahu
Sulata potis madalal kuumusel või, šokolaad, vaniljesuhkur (-essents) ja vesi ning sega kuni ühtlase läikiva massi tekkimiseni.
Vahusta munad suhkruga. Lisa šokolaadisegu ja sega ühtlaseks. Ühenda omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sega muna-šokolaadisegu sisse ka kuivained. Kalla võitatud ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva (22 cm) vormi põhjale ning küpseta 160 kraadi juures vähemalt tund aega. Küpsust kontrolli tikuga. Tõsta koogipõhi ahjust ja lase veidi jahtuda.
Valmista kreem. Toon siin ära nii sidrunikreemi kui mündi-laimikreem retsepti.
Sidrunikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
2 sidruni mahl ja riivitud koor
4 suurema muna kollast
Mündi-laimikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
3 laimi mahl ja riivitud koor
mõned tilgad piparmündiekstrakti (Piprapoe kaup) või värsket münti
4 suurema muna kollast
soovi korral veidi naturaalselt sinist toiduvärvi
Kuumuta kastrulis 2,5 dl piima koos suhkruga kuni suhkur on täielikult lahustunud. Sega klaasis tärklis ülejäänud piimaga. Kalla tärklise-piimasegu kuuma suhkru-piima hulka ning kuumuta kuni segu pakseneb. Alanda kuumust, sega juurde või. Viimasena lisa tsitruseliste mahl ja riivitud koor ning munakollased. Mündikreemi puhul tilguta sisse ka mündiekstrakt. Kuumuta pidevalt segades kuni segu pakseneb. Jahuta.
Kui mündiekstrakti ei õnnestu leida, viska kohe alguses kuuma piima sisse mõned mündivarred. Hiljem eemalda need enne kui kreemi paksendama hakkad. Kui tahad mündikreemile erksat rohekat värvi, siis lisa veidi sinist toiduvärvi.
Uurista eelnevalt küpsetatud ja jahutatud koogipõhjale auk nii, et külgede ja põhja paksus oleks ca 1 cm. Selleks sobib hästi väiksem tordilabidas. Kontuurid saad ette joonistada koogivormist veidi väiksema läbimõõduga ümmarguse taldrikuga. Tekkinud süvendisse kalla kreem Visuaalselt näeb siis protseduur välja selline:
Beseekihi jaoks läheb vaja 4 suurema muna valget, 1-1,5 dl suhkrut, 40 ml vett, 1 tl sidrunimahla.
Kuumuta potis keemiseni suhkrur, vesi ja sidrunimahl kuni suhkur on segunenud. Alanda kuumust ja keeda mõned minutid. Jahuta veidi. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Sega jätkuvalt vahustades suhkrusiirup kuni tugeva ühtlase vahu tekkimiseni. Määri beseevaht kreemikihile. Jahuta.
Kooki lõika noaga, mida tuleks kasta enne iga tüki lõikamist külma vette. Siis jääb lõikepind ilus sile.
Kaunist sõbrapäeva kõigile ja täna juhtus nii, et südamekujulist torti ei teegi 🙂
Vasta