Eelmise postituse ehk jaheruugi (või käändub see hoopis jaherua) kohta infot otsides jäi Silvia Kalviku “Eesti toite” raamatus taaskord vahva nimetusega toit ehk leivavatsk.

Ei see midagi keerulist. Eeldab seda, et leiba küpsetatakse kodus. Leivataina sisse tuleb lihtsalt keerata veidi kartuliputru ja siis ei ole enam leib, vaid leivavatsk. Hästi mõnus suutäis, kusjuures.
Kuna mul oli just leivategu plaanis, siis osa tainast jätsin vatski (või vatska?) tegemiseks.

Tegevuskäik on selline, et eelkääritatud tainas tuleb valmis segada ja tavapärasest vormileivast ikka tükk maad paksem leivatainas segada. Mina tegingi selle vea, et tainas oli tiba liiga vedel ja nii kippus leib vabas vormis kerkima pigem laiusesse kui kõrgusesse. Tainas laota jahusele pinnale nelinurga kujuliselt ja lase kerkida. Kerkinud tainale määri kartuliputru ning keera tainas rulli. Lase veel veidi soojas kerkida ja küpseta nagu tavapärast leiba.
Pärast mõtlesin, et kartulipudrule oleks pidanud peale laotama veel kihi praetud sibulaid, oleks olnud kohe eriti uhke leiva-sibula-kartulivatsk. Aga no jääb järgmiseks korraks see tootearendus.