Maksakaste ja kalakotlet, kiluvõi ja
karamellkissell, kartulisalat ja klimbisupp, rosinakissell ja rasvane povidlopirukas – milline ajajärk teile meenub?
karamellkissell, kartulisalat ja klimbisupp, rosinakissell ja rasvane povidlopirukas – milline ajajärk teile meenub?
Umbes aasta tagasi tegi ajakiri Oma Maitse mulle hästi vahva ettepaneku osaleda ühe raamatu koostamisel. Raamat keskendus 1970.- 80. aastate toitudele ja olustikule laiemalt ja välja tuli sellest üks vahva “Söögimosaiik”
Lappasime esimesel koosolekul koos raamatu idee autori Margiti, retseptide koostaja Raili, fotograaf Meeli ja kujundaja Maiga koos tikutopsi etikette, kaarte ja silte tollest ajas ja äratundmisrõõm segatuna isiklike mälestuskildudega ei tahtnud vaibuda.
Hakates meenutama, mida ja kuidas omal ajal tegime ja sõime, kaevus mälu sügavusest hulganiselt vahvaid, naljakaid, nostalgilisi, härdaid, totakaid jne mälupilte. Ja süvenes ka teadmine, et oleme vaikselt jõudnud ikka päris kaugele sellest klimbisupi ja kalakotleti ajastust. Mis on ühest küljest ju tore, sest defitsiiti ega piiratuid valikuid taga nutta oleks küll ülim lollus. Teisalt on midagi olulist ja väärtuslikku samuti kaduma läinud koos turumajanduse pealetungiga ning vahel on tõeliselt kahju, et meie lapsed ei hakka enam kodus ema oodates igavusest vahvleid küpsetama, vaid istuvad suurema tõenäosusega hoopis arvutis.
Selgeks sai ka see, et kuigi igaühe mälestuskillud on kõik veidi erinevad (kasvõi vanaema firmatoitude osas), on suurem osa mälestusi justkui standardiseerimisprotsessi läbinud ning kohati ei ole vahet, kas koolis käidi Võsul või Kärdlas, kas süldipidu peeti Viimsis või Türil, kas seenel käidi Pärnus või Elvas – mingid motiivid tunduvat korduvat üllatava järjekindlusega.
Selgeks sai ka see, et kuigi igaühe mälestuskillud on kõik veidi erinevad (kasvõi vanaema firmatoitude osas), on suurem osa mälestusi justkui standardiseerimisprotsessi läbinud ning kohati ei ole vahet, kas koolis käidi Võsul või Kärdlas, kas süldipidu peeti Viimsis või Türil, kas seenel käidi Pärnus või Elvas – mingid motiivid tunduvat korduvat üllatava järjekindlusega.
Mõned mälestused on traumeerivad – tean inimesi, kes
senini lähevad endast välja köögivilja-piimasupi nimetamise peale.
senini lähevad endast välja köögivilja-piimasupi nimetamise peale.
 |
|
| Vihatud ja armastatud piimasupp. Foto: Meeli Küttim |
Teised mälestused
jälle soojendavad südant – vana head biskviitkattega rabarberikooki armastavad
vist küll kõik ja alati. Selle ajatu hõrgutise retsepti leiad SIIT.
 |
| Ajatu klassik, biskviitkattega rabarberikook. Foto: Meeli Küttim |
Omamoodi elevust tekitas raamatu meeskonnas erinevate ajastutruude nõude ja atribuutide otsing. Uskumatult palju tuli päevavalgele täiesti autentseid söögiriistu, Uku linikuid, alumiiniukahvleid ja Vigriga klaase. Puhas omaaegne disainiklassika. Raamatu piltide puhul oli üks idee hoida võimalikult ajastutruud pildikeelt ja mulle tundub, et see paljuski õnnestus, sest raamatut lehitsenud inimesed on silmnähtavalt elevile läinud tuttavate sümbolite nägemisest-äratundmisest.
Kui aga veel toitudest rääkida, siis oli kindlasti meie toidulaud tol ajal vähem vaheldusrikas, aga samas, tänu defitsiidile, tarvitati palju rohkem isekasvatatud-hoidistatud toitu ja toit oli puhtam ning looduslähedasem. Toidud on maitsvad, lihtsad, ausad ja tervislikud.
Kui kunagi võis igale lapsele hirmuäratav tunduda nii piimasupile tekkinud
piimanahk, vasakule läinud toiduainetest tingitud verevaene sinakas klimp koolisöökla piimasupis, ohtralt
võbelevat pekki sisaldav maitsetu supp või kõrbema läinud piima maitsega
karamellkissell, siis oleks nüüd ehk õige aega anda neile toitudele teine
võimalus. Olles valmistatud ausast toiduainest ja põhimaitseainena armastust
lisades on igal toidul hoopis teine mekk kui suurköögi metalltünnist sadade
portsude kaupa valmistatud toidul.
Kui kunagi võis igale lapsele hirmuäratav tunduda nii piimasupile tekkinud
piimanahk, vasakule läinud toiduainetest tingitud verevaene sinakas klimp koolisöökla piimasupis, ohtralt
võbelevat pekki sisaldav maitsetu supp või kõrbema läinud piima maitsega
karamellkissell, siis oleks nüüd ehk õige aega anda neile toitudele teine
võimalus. Olles valmistatud ausast toiduainest ja põhimaitseainena armastust
lisades on igal toidul hoopis teine mekk kui suurköögi metalltünnist sadade
portsude kaupa valmistatud toidul.
 |
| Karamellkisell. Tegelikult jube hea, kui isekõrvetatud suhkrust teha. Foto: Meeli Küttim |
Proovige, meenutage ja taasavastage – mina
leidsin küll, et isekõrvetatud suhkrust valmistatud karamellkissell ei pääse
poe karamellinimeliste toitude lähedalegi või et kiluvõi koos värske tilliga
krõbeda koorikuga leival on üks paremaid asju maailmas. Ja loomulikult olin ka
mina üks neist lastest, kes ei sallinud kiluvõid silmaotsaski.
leidsin küll, et isekõrvetatud suhkrust valmistatud karamellkissell ei pääse
poe karamellinimeliste toitude lähedalegi või et kiluvõi koos värske tilliga
krõbeda koorikuga leival on üks paremaid asju maailmas. Ja loomulikult olin ka
mina üks neist lastest, kes ei sallinud kiluvõid silmaotsaski.
Tursamaksast saiamääre on samas alati lemmikute nimistus olnud, kuigi suurem osa lapsi seda põlastas.
 |
| Tursamaksa-muna määre. Foto: Meeli Küttim |
Borši armastavad eestlased nüüd ka riigikorrast sõltumata. Omal ajal olid borš ja seljanka kaks suppi, mis alati iga toidukoha menüüs figureerisid ja mille järgi võis hinnata söögikoha taset.
 |
| Sõduripoisi borš. Foto: Meeli Küttim |
Omal ajal tundus, et eksisteeris kaks paralleelset toidumaailma: pidevalt vasakule liikunud tooraine tõttu verevaene kohati kahtlase väärtusega toitu väljastanud ühiskondlik toitlustamine ning teisalt defitsiidile vapralt vastu seisnud kodune küllusesalv, mis oma kogu ilu ja hiilgust näitas süldipidudel. Küll ikka olid lauad lookas, kogu parem kraam räägiti Kaubandusvalitsuse ema sõbranna onupoja naiselt väikeste vastuteenete vastu välja ning tariti ka keldritest sinna talletatud hõrgutised välja. Nii need pasteedisiilid, keeletarrendid, vasikarullid jm šedöövrid lauale sätiti ja pidulaud oli toitudest lookas ikka viimaste pidulisteni välja. Pika laua toidud on selles “Söögimosaiigi” raamatus kohe kahes erinevas peatükis käsitlemist leidnud ehk siis nii esimese kui teise päeva pikk laud on täpsemalt retseptindamist leidnud.
Söögimosaiigi raamat ei ole kindlasti ainult retseptiraamat, vaid
meeleolukas ja positiivne tagasivaade sellesse veidrasse aega, kus möödus
paljudel meist ka lapsepõlv. Luubi alla on võetud üheksa
teemat, mis lahutamatu osana sisustasid nõukaaja inimese päevi erinevatel
eluetappidel. Meenutusi ja toite leiab nii suviselt aiapeolt, külaskäigult
vanaema juurde, rannarahva juurest, pikalauapeo esimeselt ja teiselt päevalt,
seenemetsast, Mustamäe kahetoalise kõigi mugavustega korteri köögist, kooli
söögivahetunnist kui ka sõduripoisi toidulaualt.
meeleolukas ja positiivne tagasivaade sellesse veidrasse aega, kus möödus
paljudel meist ka lapsepõlv. Luubi alla on võetud üheksa
teemat, mis lahutamatu osana sisustasid nõukaaja inimese päevi erinevatel
eluetappidel. Meenutusi ja toite leiab nii suviselt aiapeolt, külaskäigult
vanaema juurde, rannarahva juurest, pikalauapeo esimeselt ja teiselt päevalt,
seenemetsast, Mustamäe kahetoalise kõigi mugavustega korteri köögist, kooli
söögivahetunnist kui ka sõduripoisi toidulaualt.
Erinevadele teemadele annavad meeleoluka
sissejuhatuse veel tuntud inimeste meenutused, mis kohati on vägagi lustlikud.
Nii näiteks meenutab Ave Nahkur, kuidas järgmise päeva pidudel naabrimees
hapuks läinud kartulisalatit praadis, või siis helgema poole pealt on teatrikunstnik
Iir Hermeliini mälestused vanaemast, kes tegi pirukaid ikka nii, et jagus kogu
küla lastele. Lisaks vestavad mälestuspilte veel poliitik Mart Nutt, kirjamees
Jüri Pino, kirjanik Peeter Sauter, maalikunstnik ja muusik Jaak Arro,
filmirežissöör ja karikaturist Heiki Ernits, näitekirjanik ja dramaturg Urmas
Lennuk ja klaasikunstnik Eeva Käsper.
sissejuhatuse veel tuntud inimeste meenutused, mis kohati on vägagi lustlikud.
Nii näiteks meenutab Ave Nahkur, kuidas järgmise päeva pidudel naabrimees
hapuks läinud kartulisalatit praadis, või siis helgema poole pealt on teatrikunstnik
Iir Hermeliini mälestused vanaemast, kes tegi pirukaid ikka nii, et jagus kogu
küla lastele. Lisaks vestavad mälestuspilte veel poliitik Mart Nutt, kirjamees
Jüri Pino, kirjanik Peeter Sauter, maalikunstnik ja muusik Jaak Arro,
filmirežissöör ja karikaturist Heiki Ernits, näitekirjanik ja dramaturg Urmas
Lennuk ja klaasikunstnik Eeva Käsper.
Sekka palju väga tuttavlikke ja rohkem-vähem unustusehõlma vajunud retsepte. Nagu näiteks purukook moosikattega, mis oli tavaline siis, kui oli vaja jälle moosiriiulitele ruumi juurde tekitada.
Aga et minu monoloog liiga pikaks ei läheks, siis kutsuksin üles ka teid jagama oma mälestuskilde nii toidu- kui muust maailmast ajajärgust, mil Vigri ja Pepsi olid tegijad.
Millised toidud ja toitudega seotud mälestused on meelde jäänud sellest ajastust? Mida härdusega meenutada ja mis hingetraumat on tekitanud? Võiks heita põgusa pilgu, väike muie suunurgas, ajastusse, mille keskel me üles kasvasime ja mis nüüd kohati endalegi uskumatu ja parajalt naljakana tundub.
Kõikide vahel, kes viitsivad ja raatsivad oma mälestusi kirja panna, läheb loosi kaks “Söögimosaiigi” raamatut, mille toimetan oma kulu ja kirjadega võitjateni.
Muhedat meenutamist!
Vasta