Seda postitust kirjutama hakates hoiatan kohe ette, et asjalikult ja erapooletult ma selle postitusega kardetavasti maha ei saa. Tegemist on Kihnu saiaga, mis oma kohevuselt ja krõbeduselt on klass omaette ja mis meenutab mulle kõige enam seda saia, mida omal ajal küpsetas minu vanaema Mamma. Mamma juurde sai mindud tavaliselt reede õhtul poole neljase bussiga, siis tuli poolteist kilomeetrit metsa äärt mööda sammuda ja olidki kohal. Üsna kindel võis olla selle peale, et laual olid nii Mamma sepik (vanaema kasutas mitte valget, vaid sepikujahu) ja Mamma võirullid. Need on hetked ja toidud, mis on tagantjärele omandanud minu jaoks tähenduse, mida alles hiljem olen vääriliselt hindama õppinud. Mamma sai oli selline seest hästi kohevaks kerkinud ja krõbeda koorikuga, mis maitses kõige paremini või ja soolaga või siis tomatihooajal koos äsja kasvuhoonest toodud peaaegu üleküpsenud paksude tomativiiludega. Tavaliselt sai Mamma sai kohe samal päeval otsa ja seda ei tehtudki ülenädala söömiseks. Argipäeval kõlbas ka poesai. Värskel Mamma saial oli nädalavahetuse mekk ja nägu.
Põhjus, miks selle heietuse ette võtsin on selles, et olen hetkel seotud hästi põneva ja toreda projektiga, mille koondnimetus on koolitoit. Nimelt olen tegelemas raamatuga, millesse koondatakse üle Eesti tublide koolikokkade retsepte. Tegemist on põneva materjaliga. Pea olematu eelarve, armastus toidu ja toiduvalmistamise vastu ja hästi palju entusiasmi ning idealismi koondub neisse retseptidesse. Samast komplektist, Kihnu kooli retseptide seast leidsin ka Kihnu saia retsepti. Pean tunnistama, et kibelesin seda saia läbi proovima – Kihnu saiast olen kuulnud ka legende ja tegemist on millegi sellisega, millelaadset supermarketist otsima ei ole mõtet minna.
Saiategu läbi tehes ja esimest tegu maitsedes saabus üllatav äratundmine. See on samalaadne sai, mida tegi minu armas Mamma ja mille uskusin olevat ajalukku läinud koos juba aastaid meie seast lahkunud Mammaga. Mu ema oli kunagi isegi proovinud seda retsetpi Mammalt kätte saada ent lõppes kõik sellega, et saiaküpsetaja rehmas käega, ütles, et ei tema tea, palju ta midagi paneb või mis temperatuuril küpsetab, tule lihtsalt vaata, kuidas seda teha. Vanaema tegi saia täiesti tunde järgi, üsna vedelast tainast ja küpstas seda puuahjus. Ema tegi küll märkmeid, kuid nende järgi tema saiategu ei õnnestunud ja sinnapaika see üritus jäigi.
Nüüd, tänu Kihnu kooli kokkadele, on siis midagi samalaadset siiski õnnestunud leida ja sellevõrra suurem oli liigutus, kui soojale saiale võid sai määritud ja esimene suutäis haugatud. Otseühendus sellesse aega, kui majad ja puud olid hirmus kõrged ja meel oli lapselikult lihtne.
Sellisele saiale on kõige sobivam lisand kindlasti lihtsalt toasoe või, mis sulab juba määrides. Teen saia juba mitmendat korda ja ikka kipub olema samamood nagu Mamma saiagagi, et vähemalt pool saia saab kohe otsa. Aga sel moel on see sai lihtsalt kõige parem, kui või lihtsalt kuuma saia sisse sulab enne kui hammustadagi jõuad!
Saiategu ise aga ei ole midagi keerulist. Kehtivad kõik samad reeglid, nagu klassikalise eelkergitusega pärmitaina puhul – toiduained peaksid olema soojad, liiga kuumaks ei tohi taina komponente ajada (käesoojus las olla mõõdikuks), sai vajab kerkmiseks aega ja natuke hellust (pärmitainast ei tasu väga järsult kohelda, pigem ikka vaikselt). Kihnu saia tainas on võib-olla esmapilgul harjumatult vedel, mistõttu teda väga vormida ei anna. Tainast tuleb ühest nõust teisse kallata. Samamoodi veidi harjumatu on pikka küpsemisaeg ehk siis tervelt tund aega. See annab tulemuseks mõnsalt krõbeda kooriku, mis saiaviilu haugates ootamatult häälekalt murdub. Mõnus!
Vaja läheb:
400 g jahu
20 g värsket pärmi (siinkohal soovitaksin küll värsket pärmi kuivpärmile eelistada)
3 dl piima
100 g võid
1 muna
2 sl suhkrut
1 tl soola
Lahusta pärm väheses koguses käesoojas vees. Kuumuta piim peaaegu keemiseni ning lisa siis piima sisse suhkur, sool ja või. Lase piimasegul jahtuda kuni käesoojani ning lisa siis lahtiklopitud muna. Sega omavahel kokku pärm ja piimasegu ning sõelu siis vedeliku sisse jahu.
Soovitan kindlasti jahu läbi sõeluda. Ka see on üks koheva ja ühtlase saia võtmetingimusi. Sõtku tainas läbi. Siinkohal tuleb mulle alati appi asendamatu sõber KitchenAid, kes muidu üsna kleepuva ja vedela pärmitaina asjalikult urisedes ilusaks läikivaks tainaks aitab vormida. Hoiatan kohe ette: tainas peabki jääma üsna vedel. Umbes selline nagu pildilt näha.
Järgmisena jäta tainas sooja kohta köögirätiku või toidukilega kaetud kausis kerkima. Tainas peaks kerkima vähemalt kahekordseks või siis umbes tund aega. Mina pidin vahepeal ära käima ja tainas kerkis kokku umbes 1,5 tundi ning tulemus oli selline ülekerkinud, nagu pildilt näha.
Tegelikult võiks järgmise etapiga tegelema hakata juba veidi varem. Kerkinud tainal on küll näha ilusad suured kerkmisaugud, aga samas on tainas hakanud juba alla kukkuma. Õnneks saia enda kvaliteet selle all küll vähimalgi määral ei kannatanud.
Järgmiseks tõsta tainas võiga määritud vormi. Soovitan kasutada kindlasti võid, sest õliga määritud vormi puhul kipub juhtuma see, et kerkiv tainas lükkab õli vormi pinnalt ära ning küpsetis jääb ikkagi vormi seinte külge kinni.
Lase ka vormis veidi aega (ca 20 minutit) soojas kohas tainal kerkida. Samal ajal kuumuta ahi 200 kraadini.
Küpseta eelkuumutatud ahjus saia umbes tund aega. Mina olen poole küpsetamise pealt ahju temperatuur ca 180 kraadini alandanud.
Kummuta sai vormist välja ja soovitav oleks sai asetada restile, et see ka altpoolt krõbeduse säilitaks. Vormis hoides tekib saia pinnale kondensvesi, mis muudab kooriku nätskeks.
Valmis saia pinnale võib määrida võid, et koorik veel krõbedam ja maitsvam oleks.
Serveeri sooja saia külma piima, või ja moosiga.
Vasta