Alustama pean sellest, et Olde Hansa restorani teavad vist küll kõik tallinlased, kuid sinna satutakse üsna harva. Samas jääb alati Raekoja platsilt läbi minnes ka Olde Hansa silma ja sageli ka kõrva. Ma ise käisin viimati seal ikka mitmeid aastaid tagasi ja kui nüüd küsida, et miks ma sinna vahepeal läinud ei ole, siis võtab see korraks kukalt kratsima. Ju on põhjuseks see, mingil kummalisel moel tundub see olevat suunatud Tallinna külalistele ehk siis mitte kohalikele. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis päris nii see ei ole ehk siis elamust, põnevat toitu ja nauditavat etendust koos killukese ajalooga saab sealt ka iga kohalik elanik. Seepärast läksingi üle mitme aja põnevusega ja Olde Hansa kutsel nende uut menüüd üle vaatama. Etendust ja elamust sai palju, alates keskaegsetest muusikutest, kiire põike keskaegsete toitude maailma, põnevast toorainest koostatud menüü uurimisest kuni teenindajate poolt lustakalt etendatud etteasteni välja. Kindel on see, et igav ei hakka ja meeldejääv ning teistmoodi elamus on garanteeritud.
Omaette üllatus oli see, et tööpäeva õhtul vanalinnas kõndides tundus, et restoranides eriti palju inimesi ei ole. Seda selle hetkeni, kui astusin sisse Olde Hansast. Ilma liialdamata, kaks korrust oli lihtsalt inimesi täis ja tegemist oleks olnud nagu mingisse ajaloofilmi sattumisega. Pikkade laudade taga istuvad seltskonnad, keskaegsed muusikud mängimas ja selline sundimatu meeleolukas sumin taustaks. Müstika! Tundub, et Olde Hansa sobibki hästi seltskondadele, et siin omaaegsel moel pika laua taga koos sumiseda ja toitu ning jooki nautida. Eriti nüüd, kui menüü on taas uuenenud.
Mainima peab ka seda, et menüü väljatöötamisel on oma käe külge pannud Olde Hansa peakokk Emmanuel Wille, tuntud ka kui Manu, kelle orkestreeritud on kogu Olde Hansa toidupool. Manu kõrgest kokanduskunsti tasemest annab aimu kasvõi see, et ta on treeninud Bocuse d´Oril ehk kokkade olümpial osalenud kokki.
Olde Hansa puhul on põnev see, et läbi toidu on võimalik teha väike põige ajalukku, täpsemalt keskaegsesse toidukultuuri. Manu on võtnud aluseks omaaegsed retseptid ja need töödelnud sellisteks, et autentsus kaduma ei läheks, kuid toidud oleksid kohased ja vastuvõetavad ka tänapäevasele külastajale.
Keskajal oli lihadest põhiline just metsas kasvanud uluk ja siinsamas kasvanud kohalikud viljad. Sama loogikat järgib ka Olde Hansa restoran. Menüüst võib leida lausa seitse erinevat ulukipraadi, kaasa arvatud karuliha. Nii et kui sa ihkad kord elus karuliha proovida, siis tead, kust seda leida võib. Kui aga hindad hõrku maitset, siis põdra sisefilee trühvlikastmes on midagi sellist, mis peaks ka kõige nõudlikuma maitsega gurmaanile sobima. Kui aga soovid midagi põnevat, siis leiab menüüst ka haggise ehk siis lamba siseorganitest tehtud (kuri)kuulsa Šoti pudingu.
Enne lauda istumist tuli läbida rituaal: kõigepealt pesta ära käed, et oleks võimalik käte vahel leiba murda. Väga armas komme! Lauda istudes kanti meile ette valik Olde Hansa eelroogi ja ütleme nii, et kuninglik kohtlemine algas esimestest minutitest. Kuidas muudmoodi nimetada seda, kui sulle kantakse ette kuningkrabi!
Hästi maitsev oli ka ahjus küpsetatud ürdine kadakajuust. Või kes suudaks vastu panna ahjusoojale venivale juustule! Väga meeldisid ka magusa mesise alatooniga Liivimaa krahvi hapukurgid. Lisaks sellele oli eelroogade valikus veel soe leib ja sai. Leib on tõsiselt toitev ja põselihast rammusust saanud ning väga maitsev! Sai on õhuline ürtide ja pähklitega. Ja parim just käte vahel murtult! Et saada aimu, kuivõrd rikkalik on Olde Hansa toiduvalik, kiika nende menüüd SIIT.
Hästi äge on veel see keel ja väljenduslaad, milles menüüs toite on kirjeldatud ja kuidas info kirja pandud. Unustasin ennast tükiks ajaks lugema. Ütleme nii, et menüüst valiku tegemine ei olnud sugugi lihtne ja vaatamata kiusatusele põdra või hirvega maiustada, valisin seekord hoopis taimse menüü. Mul on viimasel ajal nimelt tekkinud sportlik hasart katsetada erinevaid taimetoite, sest aja jooksul on neid parte ja turskasid maitstud küll ning vahel suudavad söögikohad just julge ja uudse lähenemisega üllatada taimetoitude kategoorias.
Minu toidu nimi oli juba iseenesest kütkestav ehk „Leegitsev nauding“. Selle roa kirjelduses oli veel lisaks info, et tegemist on üleöö küpsenud juurikaga, ürdiõliga maitsestatud õrna muskaadiga pastinaagikreemiga, Rickardi juustukoogi, safranispelta ja päikeseliste läätsedega. Kõlab ju ägedalt! Ja serveering oli veel eriti äge ehk siis see üleöö küpsenud juurikas süüdati lauas heleda leegiga põlema, mõne aja pärast leek summutati ja taldrikule serveeriti pikalt pehmeks ja magusaks haudunud kaalikasisu koos siis eelpool loetletud lisanditega. Elamus missugune! Terve restoranitäis inimesi keeras pea, et seda etendust vaadata. Sedavõrd efektset serveerimist ei ole ammu enam kogenud. Toit ise aga oli hästi mitmekesiseid maitseid ja tekstuure koondav maitseküllane ja…väga toitev. Keskajale kohaselt
Keskajale ja Hansalinnale kohaselt on ka Olde Hansas aukohal erinevad eksootilised vürtsid, mida kasutatakse paljude toitude maitsestamiseks. Ei puudu ka vürtside kroonijuveel safran, millega oli maitsestatud ka minu roa juures olnud spelta, lisaks maitsestatakse toite ka kaneeli, kardemoni, ingveri ja mitmete teiste eksootiliste vürtsidega, mida juba keskajal agaralt kasutati.
Igal juhul tasub mainida, et Olde Hansasse minnes on täiesti teistmoodi elamus garanteeritud ja ahhetamist ja ohhetamist peaks jaguma. Ja miks jätta selline teatri mõõtu välja andev toiduelamus ainult turistidele. Tule kasvõi oma töökaaslastega või pea oma sünnipäevapidu keskaegsel moel.
Seda, milliseid erinevaid pidusöömingu ja etendusega kombineeritud üritusi võid Olde Hansasse nautima tulla, võid vaadata SIIT.
Vasta