Selle koogiga meenuvad mulle alati minu lapsepõlve laupäevased vanniõhtud. Nimelt elasin esimesed 15 aastat oma elust ilma sooja veeta ja vannitoata korteris, mistõttu tehti igal laupäeval köögis vanni. Vanniskäik ei sarnanud mitte mingil moel lõõgastava kümblusega küünlavalgel, roosiõites ja aromaatsete vanniõlide sees. Vastupidi – tegemist oli tõeliselt väsitava higise stressirohke ettevõtmisega – kõigi majas leiduvate õõnsate anumatega soendati pliidil vett, vann oli plekist ja ilmselgelt liiga väike, et seal ennast mõnusalt tunda, iga väiksemagi liigutuse peale plärtsatas lappidega kaetud köögipõrandale vett jne. Ühesõnaga, selline nõukaaegne romantika. Kogu selle tüütu kuid vajaliku protseduuri preemia oli aga “tšudo petškas” (kas keegi äkki mäletab sellist veidrat küpsetusvormi, millele käis elektriga köetav kaas peale) ja selle ahvatlevat lõhna levitava preemia nimi oli hapukoorekook! Varem või hiljem jõudis kätte hetk, kui kõik pereliikmed puhtaks küüritud, köök kuivatatud, potid-kausid oma kohale asetatud ja laupäeva parem osa võiks alata. Koogiga 🙂
Tuhnisin läbi oma emast allesjäänud retseptid, paraku ei suutnud leida täpset retsepti, mille järgi tema seda tegi. Ju siis oli tegemist nii elementaarselt lihtsa küpsetisega, et tütarlaste tööõpetuse ja kodunduse õpetajal ei tulnud pähegi seda üles kirjutama hakata. Igal juhul mäletan seda, et kui ema oma sõbrannadele selle koogi valmimist kirjeldas, siis olid peamisteks komponentideks hapukoor ja muna.
Olen nüüd oma teadmiste ja oskustega aeg-ajalt sama kooki ikka teinud. Siin peitub võlu ülimas lihtsuses. Meelega ei ole hakanud lisama ei sidrunikoort ega marju vahekihile ega midagi muud. Vahel harva on ülimalt nauditav täpselt see mällu talletunud puhas ja õige maitse. Tuleb muidugi nentida, et tõenäoliselt on selle koogi tekkeloos olnud suur roll mängida nõukaaegsel defitsiidil – hapukoort, muna ja suhkrut ikka kätte sai. Aga vahel tuleb puudus kasuks ja see kooslus on küll väga hõrk.
Koogi valmistamise jaoks läheb vaja esmalt suurt-suurt kaussi 🙂 6 vahtulöödud muna koos kilo hapukoorega võtavad üllatavalt palju ruumi.
Küpsedes paisub kook päris korralikult, nii et küpsetusvorm peaks olema paraja varuga 🙂
Tainas on kõige tavalisem muretainas ehk siis:
ca 300 grammi jahu
1 pakk võid
1 dl suhkrut
veidi soola
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit.
Pane jahu kaussi, sega juurde küpsetuspulber, jahu peale tükeldatud külm või, sool ja suhkur ning lahtilöödud muna. Haki algul noaga segamini, hiljem sõtku kätega ühtlaseks tainapalliks, mis tuleks ca 1 tunniks külma panna.
Loomulikult võid kasutada ka valmis muretainast ja siis piisab 500-grammisest pakist.
Võta tainas külmkapist siis kui täidis on valmis ja laota plaadipõhjale ühtlase kihina äärest ääreni.
Täidise jaoks läheb vaja:
6 muna (valged kollastest eraldatud)
1 kilo hapukoort
3-4 dl suhkrut (sõltuvalt sellest, kui suur magusaarmastaja oled)
1 tl vanillisuhkrut (mulle meeldib DanSukkeri naturaalse vanilliga variant, ilusad mustad täpid tuhksuhkrul sees)
3-4 spl kartulitärklist.
VAhusta munakollane suhkruga, lisa vaniljesuhkur, hapukoor ja ettevaatlikult ka tärklis (jälgi, et tükke ei jääks). Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja kalla siis munavalgevaht ülejäänud täidise sisse. Sega hoolikalt läbi ja kalla põhjale.
Küpsetusvorm peaks olema üsna kõrgete äärtega, kuna küpsemise käigus kook paisub päris tublisti. Mina teen neljakandilises vormis plaadikoogina. 28 cm läbimõõduga koogivorm peaks ka sobima, aga eeldus on kõrged ääred.
Küpseta vähemalt 45 minutit 180-200 kraadises ahjus. Kui tundub, et koogi täidis hakkab liiga kiiresti pruunistuma, siis alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et täidis jääb vedel.
Koogi juurde sobib väga hästi mingi hapuskasmagus kaste – näiteks punasesõstra toormoosiga on kook jumalik. Võid panna mingit hapumat moosi või marja ka põhja peale ja täidise alla. Mina eelistasin seekord kõige traditsioonilisemat vannipäeva kooki 🙂
Vasta