Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kogu selle järgneva õhkamise taga on kaks peamist süüdlast.
Sadamaturg, kus pakutakse püsivalt tallkeelt ja Piret oma blogipostitusega, mis niitis mu täiesti jalust.
Oma veidrast kirest keeleliste vastu olen pajatanud SIIN. Aga no kuulge! Mis on suur jurakas sea või veisekeel ühe mahlase, õrna tallekeele kõrval (ja siinkohal matan maha kõik süümekad ja ebamugavustunded, mis ka mind, tuleb tunnistada, hetkeks tabasid, kui nägin nende delikatesside suurust). Karmavõlaga riskides andsin oma kirgele järgi ja tõin kotitäie ehk poole kilo jagu tallekeeli turult ära.
 |
| No kas ei niida jalust! |
Ega siin edasi mingit kosmoseteadust polnudki. Esmalt tuli vaigistada erutusest värisevaid käsi ja kärsitusest kiiremaks muutunud hingamist. Tegevuskäik oli lihtsamast lihtsam: potti poolekslõigatud koorega sibul, üks pisem porgand, veidi pastinaaki, üks sellerivars, igasugu ürtide jääke (mina ei viska kunagi peterselli, tüümiani või tillivarsi ära, need kuluvad hädasti ära leeme keetmisel), 5 tera vürtsi, 5 tera valget pipart, paar loorberilehte, veidi meresoola, tallekeeled, külm vesi, et keeled oleksid kaetud ja tulele.
Kui keema hakkab, tuleb tuli nii väikeseks keerata, et potis puljong vaevu-vaevu võbeleb. Riisu ära ka pinnale tekkinud vaht.
Keetsin 1 tunni, oleks ehk isegi veidi väiksemast ajast piisanud ja kui sõrmed juba kannatasid, koorisin keele ära.
Siis viil iseküpsetatud rukkileiba, peale päris võid, sinna ohtralt keelest lõigatud viile, keelele sätrsu andmiseks purgist mädarõika kreemjat kastet ning pipraveskist värskelt jahvatatud pipart…
Uskumatu, kuivõrd pehmelt, mahlaselt ja hõrgult maitseb üks tallekeel! Parem kui mistahes gurmee või ööbikukeel.
Vasta