Blogarditel (blogija + õgard = blogard) on saanud traditsiooniks aeg-ajalt mõnd toidukohta rünnata ja kambaga peale lennata. Et testida kööki, kokka ja menüüd. Kristalse tõe huvides peaksime muidugi käima ühekaupa ja nägu varjates kehastuma tavakliendiks, aga ega kaua oma palet ei peida, eriti kui fotoaparaat saab välja tõmmatud, et kõik road pildile jäädvustada.
Viimati sai blogarditega Moonis käidud, mille kohta – endalegi üllatuseks – sai kasutatud terminit “vana hea”. See nn. vana koht on küll veidi ainult üle kahe aasta vana, aga uute üllatustulijate taustal tundub Moon oma tuntud headuses olevat kui kindel ja turvaline sadam, kuhu vahel ikka tahaks sisse põigata, et lasta kõhule pai teha. Mooni muljetest ja mõnusast viinalõhest on kirjutanud oma blogis ka Mari-Liis.
Väike pildiline läbilõige kõigest sellest, millega meid tol õhtul hellitati (oehh, kui vaid pilti suudaks kõiki neid maitseid edasi anda!) on toodud allpool. Pea iga toidu juures tahaks emotsionaalseks muutuda, sest kõikide roogade puhul on oskuslikult põimitud näiline lihtsus ja teisalt vaid läbi köögikogemuse ja toidutunnetuse lisanduv “x” faktor, mis seda faktorit omava inimese käe alt tulnud road muudab alati tõeliseks elamuseks. Mooni Roman kuulub kindlasti talentide hulka, kes suudab köögiklassikuid alati omapoolse kauni käekirja lisamisega sündmuseks omaette muuta. Samas jäävad toidud sageli üllatavalt lihtsaks ja igiomaseks, kuid nii lambakotlet, pelmeenid, kanamaksapasteet või ka pliinid siiamarjaga maitsevad etaloniloovalt.
Seda paid kõhule saime me ikka korralikult. Lahke pererahva soe ja siiras vastuvõtt väärib eraldi äramärkimist ja selle eest hoolitses võrratult armas Jana, kes aitas meil ka veine toidu juurde valida. Eraldi üllatuse valmistasid nii tervitusjook (isetehtud ingverisiirupiga ja vahuveiniga) kui ka digestiivina pakutud kodumaistest arooniatest marjanaps.
Maitsta õnnestus meil pea kogu menüüd. Blogardite söögikombed on, muide,
üsna omapärased. Nimelt tellime sageli lauda igast roast ühe eksemplari,
mida siis ringi lastakse käia, mekutatakse ja maitstakse. Nii ka seekord
õnnestus Mooni uuemad ja vanemad toidud läbi proovida ja õndsalt ohates veenduda, et kõik on täpselt sama hea või paremgi veel kui enne.
Moonis pakutud siidise olemisega ja õhkamapaneva konsistentsiga kanamaksapasteet paitas kõhtu ja suulage nii mõnusalt, et koju jõudes sai Romani ja Igori “Vene köögi” raamat välja kraamitud ja koheselt katsetatud, kas ma oma koduses köögis suudan ligilähedalegi oma mösserdamistega jõuda.
Katsetuse tulemus oli täpselt selline “originaal-koopia” stiilis ehk vaid naaatukene sarnanev pakutud täiusele, kuid sellegipoolest väga maitsev. Tõenäoliselt tuleks veel tugevalt tehnoloogia kallal nikerdada kodukatsetuse puhul (no ei olnud nii kreemjas ja pehme, kas siin äkki mingi 35%-lise koore lisamise nipp?), aga maitse sai sel kodusel pasteediteol küll selline, et sööjad ei pidanud vaevaks minu eemalolemise ajal mulle SMS-ida, kui hea see pasteet ikka on 🙂 Hoidsin pasteeti tehes ennast ka teadlikult tagasi, et jäädagi nende lihtsate komponentide juurde ja võikogust tuleb ka ilma koonerdamata lisada. Kui tavaliselt lisan pasteedile ürte ja/või maitseköögivilju ja -vürtse, siis sellel variandil on koostisainete loetelu pigem tagasihoidlik.
300 gr võid
0,5 kg jahutatud kanamaksa (kelmetest ja kiledest puhastatuna)
3 sl konjakit
1-2 sl (pruuni) suhkrut
1 sl õunaäädikat
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Alusta sellest, et lase võil toatemperatuuril pehmeneda. Võta puhastatud kanamaks ning prae kuumal pannil ca 50 gr või sees kanamaks kiirelt läbi. Lisa pannile konjak, sool, suhkur, jahvata peale veidi pipart ning prae mõned minutid, kuid väldi üleküpsetamist. Kalla praetud maks kaussi ning lase mõned minutid taheneda.
Püreesta maks köögikombainis või purustajas ning suru läbi sõela. Viimane protseduur on üsna tüütu, kuid siidise ühtlase lõpptulemuse jaoks vältimatu. Lisa toasoe või ja äädikas. Maitsesta lõplikult, vala vormidesse ja aseta jahtuma. Kuna pasteet sisaldab ohtralt võid, on soovitav enne võileivale määrimist pasteet toatemperatuurile tõsta, et ta veidi soojeneks.
Sibulamoos
2 punast sibulat
2 sl (pruuni) suhkrut
2 sl balsamico äädikat
veidi soola
Koori sibul ja lõika poolratasteks. Kalla potti ja hauta vaiksel kuumusel koos suhkruga ca 30 minutit. Lisa äädikas ning näpuotsaga soola ning lase jahtuda. Parim järgmisel päeval, kui maitsed on jõudnud seguneda.
Vasta