Vahetevahel, kui mul parasjagu on küllalt saanud tänapäevastest värvilistest hoolikalt disainitud ja kauneid pilte pungil meeleolu loovatest kokaraamatutest, haaran kätte vanad ja armsad kokakad. Just needsamad, kust sageli olid pärit minu esimesed katsetused kokkamise-küpsetamise vallas. Raamatud ise on parajalt kapsaks kulunud, kuid üliasjalikku sisu ei kahjusta see tõsisasi küll vähimalgi määral. Ikka kolm kuni kuus retsepti ühel lehel. Ei tulnud keegi selle peale, et kiluleiva valmistamisele topeltlehekülg pühendada koos suure pildi ja meeleolu loova jutukesega. Kui mõnes vanas raamatus ka mõni toidupilt leidub, siis on see nii kehva trükikvaliteediga, et ahvatlemise asemel võib neid vaadates sootuks söögiisu kaduda. Samas, tuleb tunnistada, on need meie oma Julia Child’ide kirjutatud kokaraamatud tõsiselt usaldusväärne kirjandus. Naljalt ühtegi näpukat või ebatäpsust neist ei leia. Seepärast kuuluvad need kergelt kolletunud raamatud minu kuldvara hulka, kust vahel ikka ja jälle mõnd veidi unustatud retsepti või õpetust vaatamas käin. See oli aeg, kui raamatuid kirjutasid vaid asjatundjad. Need, kes lihtsalt oma lõbuks kirjutada armastasid, täitsid oma kladesid käsikirjaliste heietustega ega osanud blogimisest unistadagi 🙂
Omamoodi huvitav on aastal 1990 välja antud Laine Remmelga raamatuduo “Küpsetame ise”. Kaks vihikukest olematu kujundusega ja samas sisuga, mille põhjal võiks praegu välja anda korralikult paksu ja põhjaliku küpsetamisraamatu. Sellest samast küpsetamisteemalisest vihikust on pärit ka Juta õunakook (lisaks sellele on seal veel Marina ja Ilona õunakoogid). See on just selline imelihtne kooslus ja nagu ikka, täiesti toimiv. Isegi minu pidevatest koogitestimistest väsinud pere mehed sõid neid koogitükke ennastunustavalt ja ahnelt. Selline igiomane ja tuttavlik õunakoogiline. Kusjuures need kellegi nimega koogid on tegelikult nii vahvad – ka minu ema retseptiraamatute vahelt leiab Aimede ja Tiiude kooke, mille puhul võib kindel olla, et nutikas perenaine on nõuka-aja kesistele oludele vaatamata suutnud parima võimaliku koosluse välja töötada.
Retsept, nagu lubatud sai, on äärmiselt lihtne. Väikesed parandused sai ka töö käigus tehtud. Toon siin välja algse, raamatus toodud koguse, millest peaks jätkuma tõenäoliselt õhema plaadikoogi küpsetamiseks. Mina tegin poole kogusega ja 26 cm vormis. Sai täpselt parajalt paks ja küpses ilusti läbi ka.
Vaja läheb:
2 muna
3 dl suhkrut (algses retseptis oli 2 klaasi ehk 4 dl, minu maitsele ilmselgelt liiga läila)
2 klaasi jahu (kasutasin Rimi Eco sarja täistera nisu- ja rukkijahu segu)
2 klaasi pannkoogijahu
200 g võid
1 l õunatükke
kaneeli
ca 8 spl hapukoort (seda algses retsepis ei olnud, aga ilma hapukooreta ei moodustunud tainast, vaid jäi puru. Kogust võid sättida täpselt endale parajaks, et tuleks korralikult tihke tainas)
Vahusta munad suhkruga, lisa jahud, kaneel, sulatatud ja veidi jahutatud või ning hapukoor. Sega kõik läbi kuni moodustub ühtane tainas. Sega juurde õunatükid, kalla tainas kas ahjuplaadile või eelnevalt võitatud vormi ning küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit (pealispind peab olema kuldpruun ning tikuga koogi keskelt torgates peaks tikk puhtaks jääma).
Puista peale tuhksuhkrut ning serveeri külma piimaga.
Lihtne, aga toimiv
Vasta