Esmalt algusest – Valio saatis testimiseks Mustapekka toorjuustusid. Tegemist on üsna omalaadsete juustudega ja mitte ainult seepärast, et neid valmistatakse käsitsi, vaid et kogu toote idee on hetkel siinmail üsna unikaalne.

Lahti seletatuna on Mustapekka juustu puhul rammus ja rikkalik (rasvasisaldus on päris kobe) toorjuustupallike erinevate maitsesegude sees veeretatud. Valikus on magus tšilli, pipar ja küüslauk. Tuleb tunnistada, et niisama näksimiseks on need juustud ehk isegi liiga rammusad, tekstuurilt või ja toorjuustu vahepeale paigutuvad. Mulle isiklikult meeldiks neid pigem kas mõnusa röstsaia või suupisteleiva peale sättida. Või siis ka puuviljade-köögviljadega sobitada. Tundub, et näiteks röstpeediviilule sobituks üks küüslaugune tükk seda toorjuustu või siis ahjukõrvitsale laotada tšilline kreemjas juust on katsetamist väärt idee. Võib vist olla üsna kindel, et need kooslused on vägagi toimivad.
Ise katsetasin ahjust läbi käinud krõbesaiaga ja kuumutades muutuvad need juustud ootamatult kreemjaks. Kulunud ja üleekspluateeritud väljend “suussulav” on ehk kõige täpsemalt seda mutatsiooni kirjeldav.

Rääkides aga täpsemalt neist krõbeleibadest, siis röstisin esmalt õhukese ciabatta viilu oliiviõliga. Sinna peale asetasin värske viigimarja viilu (siiani leiab parematest poodidest, minu omad olid Prismast pärit), pealmiseks kihiks viil magusa tšilliga juustu ning siis kuuma ahju. Piisab mõnest minutist, et juustu võine struktuur kreemiks muutuks. Ahjust välja võttes niristasin peale üht oma lemmikut ehk viigimarjamaitselist balsamico-kreemi, kaunistasin tüümianioksaga, paar keerdu pipart ka lisaks ja … voila! Ise sain maitsta täpselt ühe suutäie, sest kõige vanem laps oma teismelise hundiisuga hävitas kogu ahjuplaaditäie loetud minutite jooksul.