Mahlase täidisega köögiviljapirukas ja natuke muljeid külaskäigust Emile Henry tehasesse

Esileht / Määramata / Mahlase täidisega köögiviljapirukas ja natuke muljeid külaskäigust Emile Henry tehasesse

Pean esmalt alustama sellest, et septembrikuu alguses oli mul suur õnn külastada Emile Henry tehast Prantsumaal Burgundias Marcigny´s. Olen juba aastaid olnud veendunud ja vaimustunud Emile Henry savinõude tarbija. Põhjuseks on nii usaldusväärne kvaliteet kui ka lihtsalt väga ilus välimus ja suur valik. Hakkasin mõtlema, et ka juba vähemalt kümme aastat tagasi soetatud Emile Henry nõud on mul kõik väga heas töökorras, seega on tegemist igati vastupidavate nõudega.
Viimastel aastatel olen nende Eesti esindajatega ka koostööd teinud, kuid samas on mul heameel tunnistada, et minu köögikappides leidus ka enne koostöö algust üsna muljetavaldavates kogustes EH nõusid. Seetõttu olin ka koheselt valmis EH-ga koostööd tegema, kuna olin juba eelnevalt piltlikult nende toodete usku. Ei pea vist lisama, et usk on senini kõigutamatu.
Nüüd, kohapeal käies, sain oma usule ja vaimustusele veel kinnitust. Üsna uskumatu on see, et ka praegu valmivad kõik EH nõus käsitööna ja 100% Prantsusmaal. Ei mingeid vaheetappe tootmises, mis kokkuhoiu mõttes Hiinasse viidud ja nii nagu ka aastakümneid ja -sadu tagasi, valmivad savitooted tundlike kätega meistrite kätetööna. Nägin ise, kuidas iga tehasest väljaminev keraamiline nõu käib eelnevalt mitme-mitme inimese käe alt läbi. Osa neist jätavad endast märgi ka maha ehk siis EH nõude alla vaadates on seal lisaks muule infole ka numbrikombinatsioonid, mis jäetud iga inimese poolt, kes selle nõu tootmise juures osalenud on. Meistritel on randmel tema personaalne numbrikood, mille ta vajutab igale nõule, mis tema käe alt läbi läinud on.

See värvivalik pani mind küll vaimustusest kiljuma. Siin on näha kõik läbi aastate toodete värvitoonid. Osad neist näiteks spetsiaalselt USA või Hiina turule ja neid toone Euroopas ei müüdudki.
See oli hästi põnev episood. Vorm kuumutatu 260-kraadises ahjus tulikuumaks (see on maksimaalne temperatuur, mida koduses ahjus on võimalik saavutada) ja siis lastakse nõule külma vett niriseda. See peaks olema maksimaalne termošokk, mida savinõule saab tekitada. Emile Henry koogivorm pidas soliidse vaikimisega vastu ja jäi täiesti terveks. Teine, samuti tuntud kaubamärgi all müüdav ja umbes poole võrra odavam toode praksus ja prõksus selle katse ajal korralikult ning hiljem jooksid mööda glasuuri mitmed praod. 

Siin on näha, kuidas värskelt vormist võetud savinõule vajutab meister randmel oleva numbri. Hiljem on täpselt teada, et see nõu on tema tehtud.
Niimoodi hoolega ja ükshaaval puhastatakse IGA Emile Henry tehasest väljatulev savinõu

Glasuurimeister näitab, kuidas vormi põhi glasuurist puhtaks teha

See meister vastutab nende kipsvormide eest, kuhu sisse savinõud valatakse. Üllatuslikult saab ühe kipsvormiga teha vaid ca 70 nõud ja siis on vaja juba uut vormi. Seega päris tihe töö on ka kipsvormide tootjal, et oleks ikka savi kuhugi valada. 

Kõige rohkem avaldaski muljet see töö, mis tehakse ära selleks, et toodete kvaliteet oleks peajagu (pigem paari pea jagu) kõrgem kui teistel, kuid masstoodanguna toodetud keraamilistel nõudel. Nägin oma silmaga seda, kuidas töötab EH kvaliteedikontroll. Kontrollitakse vastupidavust temperatuuride vaheldumisele ehk termošokile, samamoodi kolksutatakse nõude pihta metallkangi, mis kontrollib nõude vastupidavust purunemisele. Minu kõrvadele oli neid heledaid ja tugevaid kolksusid kuulata päris valus, aga nõud pidasid väärikalt vastu. Iga valmis nõu kontrollitakse enne pakkimist üle veel väikese metallkuuliga nõu vastu kõlksutades. Heli peab olema õige – selline ilus helisev kõlksatus. Proovige kodus ka järele, laulavad need nõud küll päris ilusti 🙂 Loomulikult ka ülinõudlik visuaalne kontroll – iga väikene viga glasuuris või nõu välimuses paigutab toote kohe teise kategooriasse. Neid, tavasilma jaoks pea olematute defektidega tooteid, leiab ka EH tooteid müüvast Kulp poest Ülemiste keskuses teise kategooria alt ja hind on neil toodetel loomulikult tükk maad odavam kui range kvaliteedikontrolli läbinud nõudel. Kel aga mahti poodi minna ei ole, võib piiluda Home Decor kodulehele SIIA.
Emile Henry tehas asub Burgundias väikeses külakeses Marcigny´s. Tund aega Pariisist rongiga ja siis veel tund aega autoga sõita. Tõeliselt väike, armas ja idülliline paik. Külaskäigu ajal majutati meid imelisse väikese lossi mood majakesse, kus esimesel õhtul saime koos meid vastu võtnud võrratu Pauline´iga ka koos kokata. Kasutades, loomulikult, Emile Henry nõusid.

Sellises armsas majakeses õnnestus meil päris mitu päeva peatuda

Pauline´i  (keskel) juhendamisel valmib fondant. 
Valmistame Pauline´i juhendamisel köögiviljapirukat. Retsepti leiad altpoolt
Pirukas enne ahjupanekut. Katteks on fromage blanc, mida meil kahjuks ei müüda

Voila! Pirukas peale ahjustvõtmist

Üheks seal valmistatud toiduks oli ka köögiviljapirukas, mille pilte ülalpool ka näha oli. Täiesti prantsusepärane ja väga maitsev. Prantsusmaal sai täidis tehtud Fromage blanc´ist, mida meil kahjuks saada ei ole. Tegemist on kreemise ja puhta maitsega lehmapiimast tootega, mis on pehmem kui toorjuust ja samas paksem kui jogurt. Asendamiseks sobib kõige paremini paksem maitsestamata jogurt või paksem hapukoor.

Kõrgete äärtega Emile Henry pirukavorm on saanud minu üheks lemmikuks, kuna sinna mahub ka rikkalik pirukatäidis ilusti ära. On vist kõigil juhtunud, et madalas vormis kipub täidis küpsedes ja paisudes üle äärte “roomama” ja hiljem seisab ees veel üks ahjupesu

Tainas:
2,5 dl jahu
125 g võid
1 tl soola
1 munakollane
50 ml vett
Täidis:
2 porgandit, ribadena
1 suvikõrvits, ribadena
100 g kirsstomateid, poolitatuna
2 sibulat, poolratastena
50 ml oliiviõli
500 g paksemat Kreeka jogurtit või paksu hapukoort
2 muna
4 sl jahu
sooja ja värskelt jahvatatud pipart

Tükelda külmkapikülm või väikesteks tükkideks. Lisa jahu ja sool ning näpi sõrmede vahel purutaoline tainas. Lisa munakollane ja vesi ning vormi tainas ühtlaseks massiks. Aseta tainapall kile sisse ja külmikusse.
Kuumuta kastrulis soolaga maitsestatud vesi ja keeda porgandit paar minutit, lisa siis suvikõrvits ja keeda veel minut-paar. Kurna sõelale ning lase külma veega üle, et küpsemine peatada. Hauta poolratasteks lõigatud sibulat pannil oliiviõlis umbes viis minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
Tõsta tainas külmukust välja. Rulli jahusel pinnal tainas ümmarguseks kettaks, mille läbimõõt peaks olema ca 5 cm suurem kui koogivormi põhi. Tõsta lahtirullitud tainas ettevaatlikult vormi nii, et ta kataks vormi põhja ja küljed. Suru näppude abil tainas ühtlaselt vormi. Tõsta pannil praetud sibulad tainale, sinna peale tõsta porgandid ja suvikõrvits ning puista poolitatud kirsstomatid. Sega Kreeka jogurt muna ja jahuga. maitsesta soola, pipra ja soovi korral jahvatatud muskaatpähkliga. Kalla saadud segu köögiviljadele. Koputa vormi vastu lauda, et täidis ühtlaselt köögiviljadele valguks. Võid ka noa või kahvliga kergelt köögiviljatäidise läbi segada, et köögiviljad ja täidis ühtlaselt jaguneks. Aseta 200 kraadini kuumutatud ahju ja küpseta ca 40 minutit. Serveeri soojalt.

Vasta

Sinu e-maili aadressi ei avaldata.