Selle aasta ühes Oma Maitse numbris võtsin ette nostalgiasalatite teema. Mitmed head vanad tuttavad salatid, mida viimati sai oi-oi-oi kui ammu tehtud ja söödud. Tunnistan, et see retk läbi nostalgiasalatitega kaetud maastike oli üllatavalt emotsionaalne ning palju hardaid ja vahvaid mälestusi turgutasid need vanad head kooresed salatid üles küll. Kuna salat oli kohustuslik pidulauatoit ka meie kodus (kartulisalati, lillekujulises vormis valminud süldi ning marineeritud seenteta ei olnud pidulaud täiuslik), siis on ehk õige hetk enne saabuvaid pühi korraks meelde tuletada meie ammused head tuttavad nostalgiasalatid.
Lihtne köögiviljasalat herneste ja ubadega |
Leedu peedisalat punaste ubadega |
Pealinna salat grillkanaga |
Vale krabisalat riisi ja maisiga |
Pikad lauad, mis lookas punastest ja valgetest koorekastmetes salatitest. Sekka sülti ja seeni, muna ja majoneesi ning värvilaikudeks neoonroosad morsikannud. Kõike ikka rohkem, kui kogu seltskond ka kolme päeva jooksul ära süüa jõuaks. Kes ei mäletaks neid omaaegseid pidusid, mille ettevalmistus algas juba päevi varem ja ikka nii, et kogu suguvõsa kogunes kokku, et salatid hakitud ja lihad marineeritud saaksid. Ja et õigel päeval laudade jalad ikka ägiseksid ning et ükski kauss ega vaagen, hoia selle eest!, ei saaks tühjaks. Kus selle häbi ots, kui toit peaks otsa saama!
Kes vähegi omaaegsetest pidustustest osa saanud, see tunneb vist ilmeksimatult ära juba nostalgiaks saanud pika laua peod, kust ei tohtinud mitte mingil juhul puududa kooreses kastmes salatid. Olgu selleks siis vana hea kartulisalat või roosakas rosolje, aga ühegi perenaise eneseväärikus ei lubanud nende salatite kategoorias mingeid kõrvalekaldeid. Igal perenaisel olid oma väikesed saladused, kuidas ikka seda kõige-kõige õigemat salatit teha. Kelle nipiks oli kartulisalatisse poetada veidi õuna, kes sättis maitsed õigeks lisatud sibulaga, kelle salatist ei puudunud kunagi mädarõigas ja kes eelistas rosoljesse lisada nii praeliha kui heeringat alati korraga. Muidu ei olevat ikka see päris õige.
Vahvad ajad ja vahvad salatid. Vahel ehk teenimatultki ära unustatud ja moodsa aja peente võõramaiste salatite vahele ära kadunud. Eks ole me kõik tajunud vahel seda õnnist tunnet, kui jälle ühel suguvõsa peol satud tädi Salme salatit vohmima. Sest nii ammu pole enam seda õiget salatit saanud ja see maitseb nagu õndsa muretu lapsepõlve kontsentraat. Siis ununevad kõik pestod ja hummused, oliiviõlid ja kapparid.
Miks siis mitte vahel nostalgialaeva purjed heisata ja vanade heade salatite meres veidi aega seilata. Maitsemeeled niuksuvad äratundmisrõõmust ja puhastest lihtsatest maitsetest. Või kui tahta ikkagi veidi vempu visata, siis väikeseid moodsa aja krutskeid võib ju vahel ka vanaema retsepti järgi tehtud salatile lisada. Vanaema kindlasti ei pahanda ja nii saab ehk vanale nostalgiaroale taas uue elu anda.
Vasta