Veisepõsk on üks väärt kraam. Mõnda aega tagasi oli küll kahtlus, et Eesti veised on puhta põsetud. Restoranide menüüs võis leida imemaitsvaid versioone nimetet toorainest, kuid turul lihamüüjate käest küsides laiutasid nad vaid käsi ja tegid mõistmatut nägu. Ei olnud kuulnudki veisepõsest. Suvel sattusin korra Keskturul pesueht veisepõske nägema. Loomulikult ostsin kogu leti peal ja...
Algas see volovanindus kahe asja kokkulangemisest – esmalt tegime Lusika saates koos Tammuri talu Erkiga sibulamoosiga täidetud volovane. Juba siis mõtlesin, et miks mulle see lihtne ja mõnus suupiste küll kunagi siis meelde ei tule, kui külaliste ootuses oma peas jälle erinevate suupistete ideid läbi lappan. Teiseks otsisin Veneto maakonnast pärit retsepte, et teiste samasuguste...
Mind kohe huvitab, kas ma olen oma kiiksuga pigem erand või reegel? Teisisõnu: kuidas toimib normaalne inimene, kui ta satub turule, kus müüakse vutimaksa (ja sama linnu fileed, südant jne)? Kas samasugune kätevärin tabab kõiki, kui nad näevad letil laiutamas midagi seninägematut? Vähemalt minu jaoks oli vutimaks Tartu Lõunakeskuse Taluturul just selliseks kaubaks, mille peale...
Oma plikapõlves olin ma millegipärast veendunud, et ilusad tüdrukud (ikka need, kes ka poistele meeldivad) söövad ainult saia, maasikaid ja – no äärmisel juhul – vahel ka makarone hakklihaga või pakisuppi. Nii vähemalt näitasid minu luureandmed. Seda tunnet süvendas veel kõigile tuntud lauluke sellest, kuidas tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Mitte skumbriast...
Minul on sibulaklopsiga väga erilised mälestused. Seda toitu meil kodus ei valmistatud, kuid kui me käisime tähistamas igal aastal kooliaasta algust ja -lõppu, siis restoranis tellisime sageli just sibulaklopsi. Ehk see selgitab, miks mulle senini tundub sibulaklops väga peene ja uhke roana. Arvestades, kui hästi maitseb pehmeks haudunud veiseliha korraliku praesibula kuhja all, siis tegelikult...
Itaalia kuulsate hõrgutistega – parmesani ja prosciuttoga – sibulad on jäänud meie pere söögilauale üheks lemmikuks juba aastaid tagasi. Juustu ja singiga läbi hautatud sibul koondab maitsed ühte nii elegantselt, et raske on mõnusamat sibulatoitu ette kujutada. Tegelikult jätab see moodus ka ohtralt ruumi katsetamiseks – basiiliku asemel võid proovida tüümiani, rosmariini, salveid või muid...
Inimene õpib kuni elab. Nädalavahetusel Peipsiveerel käies sattusin ühe korraliku korilase unistuste seenemetsa. Nimel oli ühte männikusse peitnud ennast mustmiljon porgandiriisikat. Kõik sellises küpsusastmes, et pole enam pisikesed nupsud, vaid ikka vähemlt alustaldriku läbimõõduga, kuid samas mõnusalt tugeva kehaga ja igati söögikõlbulikud. Riisikaid oli täpselt niipalju, et esimese veerandtunniga korjasin oma kaasavõetud korvi pilgeni täis,...
Soolatud lõhe erineval moel maitseb mulle väga. Räägin siis nn toorest kalast. See õrnsoolalõhe on üks ammune lemmik ja mõnusat värvide mängu pakub peediga graavilõhe. Mõnusad mõlemad! Aga alati on midagi lahedat veel avastamata. Kuna sellel hooajal olen kaasa haaratud ka Kanal2 kokasaate Lusikas tegemistesse, siis on ligipääs põnevatele inimestele ja nende põnevatele ideedele ka...
No ei jõua mina ära oodata, kui Mari-Liis selle heeringamarja postitusega välja tuleb. Andesta, Mari-Liis, mulle mu kärsitus! Näpud kihelevad juba mõnda aega sellest kirjutama ja oma koju sattuvate külaliste seas levitan juba mõnda aega heeringamarja usku. Ja mina sain esimest korda aimu heeringamarja võlust just tänu Mari-Liisile. Järeldus: suhtle õigete inimestega! Esmalt ei oska...
Graavilõhe on mõnus suutäis. Kappi satub ikka vaheldumisi kas lihtsalt soolatud lõhefilee või siis suvel, kui tillil võimas värske maitse, ka Rootsi päritolu graavilõhe (Gravlax). Valmistamine on imelihtne eeldusel, et jagub kannatust minimaalselt ööpäev oodata. Aga tulemus on alati mõnus. Lõikad mustale leivale õhukesi viile, laotad ohtralt tilli-sinepikastet peale, piserdad veel veidi sidrunimahla ja jahvatad musta...
Käies hiljuti surimit tutvustaval üritusel sain päris tükk maad targemaks. Kodus nuputasin veidi ja leidsin ühe uue idee, kuidas minu üks lemmikuid avokaado ja lumekrabi koos suurepäraseks eelroaks vormida. Olen olnud juba aastaid vahelduva eduga krabipulkade ja lumekrabi tarvitaja. Kõige sagedamini ampsan neid niisama või siis teen värske kapsa-tilli-kurgi-krabisalatit majoneesikastmega. Viimane on minu (ja kogu...
Saabunud on spargliaeg. Reedel Sadamaturul käies sattusin täiesti ootamatult suurepäraselt ajastatud hetkele – Uus-Kongo talu perenaine Aino oli just letile kraaminud värske spargli! Selle kevade esimese. Sparglit täis kotitäiega jäi koheselt vahele ka Piret, kes vaevu suutis käte värinat taltsutada. Umbes sarnase emotsiooniga kargasin ka mina leti ette, et sellest mõnest kilost esimesest sparglist oma noos saada....