Ühel päeval kargas mulle pähe, et pole ammu ise pastat söönud. Vanemale pojale olen tema lemmikuid head rammusat singipastat või vana head klassikut bologneset ikka tellimise peale kokku lappinud, aga ei kumbki nendest kuulu mu isiklike lemmikute hulka. Tundus, et on aeg teha pasta, mis endale ka hinge järele. Mulle meeldivad eelkõige tomatise vürtsise kastmega...
Kategooria: “Lihtne kodune gurmee”. Õige nimetus peaks tegelikult olema: “Soe lõhecarpaccio ürdiõliga”. Maitseb hästi kõigile, kes vähegi kala söövad. Toidu peamine eeldus on koostisainete värskus. Muu on kättevõtmise küsimus. Ses mõttes pühapäevaroog, et lõhe vajab veidi eelnevat seismist ehk siis tööpäeva õhtul otsast tegema hakates jääb söömaaeg tiba liiga hiljaks. Lõhecarpaccio tegemise jaoks on vaja...
Üldiselt mulle toiduga väga mängida ei meeldi. Pigem viljeleme seda kultuuri (või kui tahate, siis nimetage seda kultuurituseks), et külalistega laua taga istudes panem keset lauda otse ahjust tulnud suure haudepoti lihaga ning kõige sinna juurde kuuluvaga ja siis igaühel on vaba voli endale meelepäraseid portsjone komplekteerida ja ennast mõnusalt ning vabalt tunda. Igaks juhuks...