Jaheruug on üks vahva vana toit mis tänapäevakeelde ümberpanduna tähendab kruupidega sülti. Tunnistan kohe üles, et minu vanaema retseptipärandisse jaheruug ei kuulunud. Leidsin selle hoopis Silvia Kalviku “Eesti rahvatoitude” raamatust. Ärgitas see idee järeleproovima küll, sest kruubid meeldivad mulle iseenesest väga. Süldikeetmisega oli mul seni veidi segane suhe. Mitte et ma sülti ei sööks, vastupidi,...
Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta...
Vahel ei tahagi mingit vigurit. Tahaks lihtsalt sooja saia. Lapsedki rõõmustavad selle üle, kui ei pea oma maitsemeeli jälle mingi ema hullu katsetusega kohandama, vaid et saab mõnusa ahjusooja saiaviilu paksu kihi võiga, kuhu peale veidi soolahelbeid veel puistata. Eks armastasin minagi lapsena oma vanaema tehtud sooja sepikut või ja soolaga. Sepikutegu on iseenesest mõnusalt...
Mõeldes kohukestele, kangastub esmalt ikka see Onu Raivo joonistatud kiisuga omaaegne pirakas (võrreldes praegustega) kohuke, mis oli paras defitsiit ja Pärnu lapsena sain seda üsna harva. Kui keegi Tallinnas käies kaasa tõi, oli pidu missugune. Tundus, et šokolaad puruneb hammustades vastupandamatult kõlava krõmpsatusega ja rikkalik täidis kleepub mõnusa patususega hammaste külge. Oi mulle meeldisid need...
Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde. Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja...
Hiina uue aasta algust ja Draakoni valitsemiaja algust, küll väikese hilinemisega, on paslik tähistada ühe Hiina köögi tõelise hitiga ehk kanaga magushapus kastmes. Hiinapäraselt siis gu lo gai . Vähe on inimesi, kes seda ei armastaks ning variatsioone magus-hapu kastme teemadel liigub ka lõputult. Siintoodud versioon on pärit Hiina läänepoolsest osast. Hiinas kasutatakse magushaput kastet...
Blogarditel (blogija + õgard = blogard) on saanud traditsiooniks aeg-ajalt mõnd toidukohta rünnata ja kambaga peale lennata. Et testida kööki, kokka ja menüüd. Kristalse tõe huvides peaksime muidugi käima ühekaupa ja nägu varjates kehastuma tavakliendiks, aga ega kaua oma palet ei peida, eriti kui fotoaparaat saab välja tõmmatud, et kõik road pildile jäädvustada. Viimati sai...
See on hästi mõnus ja lihtne argipäevaroog, mis maitseb imehästi vaatamata sellele, et väga suurt pingutust toidu valmistamine ei nõua. Samas on tomati ja juustuse kastme sees küpsenud kanaliha lausa sõltuvust tekitavalt maitsev. Tavaline on see, et hiljem riisutakse ka ahjuvorm saiatükkidega puhtaks, kuna kogu kaste on lihtsalt liiga maitsev, et ennast korrale sundida. Ja...
Ei oskagi arvata, kas põhjuseks on ealised iseärasused või tõsiasi, et iseseisvusaja jooksul on olnud võimalik väga palju seni kättesaamatuna olnud toite oma hambaga ära maitsta, aga järjest rohkem olen hakanud väärtustama meie igipõliseid toite ja toidust rääkides hakanud üle õla tagasi lapsepõlve vaatama. Vaatama hoopis teise pilguga seda, mida lapsena sõin ja milliseid maitseid...
Tegelikult kippusin selle koogi nime juures ikka mõnd õndsusele või ahvatlusele viitavad emotsionaalset terminit lisama, aga sain endast võitu, jäin asjalikuks postituse pealkirjastamisel ja kirjeldan seda intrigeerivat ja erakordselt maitsvat kooki allpool. Esmalt pean tunnistama, et alati, kui kohtan mõnd väga teistlaadset kooslust retseptides, käivitub minus uudishimu ja vajadus järele katsetada. Mitte iga kord ei...
See põnev kapsapirukas pärineb Peipsiveerel elavalt Ritalt, kelle hõrgutavat pirukat teatakse ja tuntakse kogu külas. Esmapilgul intrigeerib taina valmistamise moodus: ühelt poolt on tegemist biskviittainale sarnaneva loogikaga, kuid üllatajaks on siin majonees, mida lisatakse üsna ohtralt. Sama pirukat võib proovida teha ka sibulaga või siis ka kapsa-sibula seguga. Väga maitsev jääb see kapsa ja majoneesiga...
Selline mõnus möginakategooriasse kuuluva peeditoit jäi mulle silma 1955.aasta “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” lehekülgedelt, kus vastukaaluks eelmise vabariigi aegsetele retseptiraamatutele toodi “maale” kamaluga vennasrahvaste toite. Läänepoolse päritolu toidud kadusid meie kokaraamatutest kui võluväel aastateks. Peedi- ja baklažaaniikraa ning muna ja majoneesiga kuumsuitsuskumbria – üsna slaavipärase mõjutusega eelroad Aga eks igas asjas on nii halvad...