Inimene õpib kuni elab. Nädalavahetusel Peipsiveerel käies sattusin ühe korraliku korilase unistuste seenemetsa. Nimel oli ühte männikusse peitnud ennast mustmiljon porgandiriisikat. Kõik sellises küpsusastmes, et pole enam pisikesed nupsud, vaid ikka vähemlt alustaldriku läbimõõduga, kuid samas mõnusalt tugeva kehaga ja igati söögikõlbulikud. Riisikaid oli täpselt niipalju, et esimese veerandtunniga korjasin oma kaasavõetud korvi pilgeni täis, siis helistasin abiväe välja ja umbes sama ajavahemikuga korjasin ka juurde toodud kasti ning kilekoti seeni täis. Minust jäi neid seeni sinna veel kuhjadena. Korjates arvasin, et tegemist on kuuseriisikatega. Hiljem asja uurides tuli välja, et männikutes kasvavad just porgandiriisikad, mis on kuuseriisikatele väga sarnased...
Seeneseljanka otse purki
Selle retsepti haarasin kaasa oma suviselt retkelt Peipsiveerele. Tundus mõnusalt lihtne ja loogiline nagu suurem osa sealtkandi retsepte. Ja nii ongi. Nüüd, kui seenteuputus kiusamas – hea on teada, et ma ei ole ainuke koriluskiiksuga olend, keda vastupandamatu jõud metsapoole tõmbab ja kes hiljem kodus ahastab, kui kogu see kojutassitud kraam tarvis ka ära hoidistada – on see seeneseljanka üks ülihea moodus talveks varusid tekitada. Olgu seletuseks mainitud, et minu pere ei ole väga suur marineeritud seente sõber (see kohe kindlasti ei kehti minu kohta), kuid seda seeneseljankat testides sain tulemuseks täistabamuse ehk siis kõik pereliikmed olid nõus sellisel moel...
Mahlane kohupiimakarask
Karask on minu üks lemmikuid ja tegemist on tõeliselt laisa inimese leivaga. Keera aga tainas kokku ja küpseta valmis. Ei mingit kergitamist, sõtkumist ega kääritamist. Hiljem määrid ahjusoojale karaskile peale puhast võid, asetad võile juustuviilu ja naudid lihtsaid puhtaid maitseid. Seni olen valmistanud karaskit oma emalt pärit retsepti järgi ja see klassikalise karaski retsept on SIIN. Käies Lusika saadet tegemas Marika Blossfeldi juures (esimene saade Marikaga on juba homme ehk 10. septembril, soovitan väga vaadata, kuna tegemist on tõeliselt põneva persooni ning tema targa ja teadliku köögiga), tegime koos temaga kohupiimaga karaskit. Ja ma pean tunnistama, et kohupiim muudab karaski...
Šokolaadikook suvikõrvitsaga. Lastele igaks juhuks ainult šokolaadikook
Blogardite kollektiivne alateadvus tõestas end jälle. Paar päeva tagasi, kui tegin juba mitmendat laari šokolaadi-suvikõrvitsakooki, postitas Ilse oma köögis hõrgutava kabatšoki-šokolaadikoogi retsepti à la Evelin Ilves. Sellest koogist olen ennegi kuulnud ja ainult head. Minu kook on natukene teistmoodi kui Evelini või Ilse kook ja päris ilma šokolaadita ma läbi ei ajanud. Hea on selle koogi juures see, et suvikõrvitsa mahlasus aitab ka teisel päeval koogil sama muljetavaldav olla. Lastele meeldib ka väga ja võtsin südame rindu ning tulin koogi koostisega laste ees kapist välja. Tulemuseks oli see, keskmine poja riivis mõistvalt järgmise koogiportsu tarbeks suvikõrvitsat ja ei kavatsenudki hüsteeriliseks...
Soolatud lõhe kadakamarjadega
Soolatud lõhe erineval moel maitseb mulle väga. Räägin siis nn toorest kalast. See õrnsoolalõhe on üks ammune lemmik ja mõnusat värvide mängu pakub peediga graavilõhe. Mõnusad mõlemad! Aga alati on midagi lahedat veel avastamata. Kuna sellel hooajal olen kaasa haaratud ka Kanal2 kokasaate Lusikas tegemistesse, siis on ligipääs põnevatele inimestele ja nende põnevatele ideedele ka olemas ning luban, et parimaid palasid tulen ikka blogisse jagama. Ühe vahva idee noppisin 17. septembril eetrisse minevast saatest Angelica Uudekülliga, kes on Laulasmaa Spa peakokk. Selle nipi nimi on kadakamari. Praegu on just õige hetk mere äärde või kadakasele karjamaale sattudes oma käed kriibuliseks...
Tere hommikust! Kaerakliidest puder, teadagi millega
Minu viimase aja üks suurepärasemaid avastusi hommikusöögi valdkonnast on olnud kaerakliid. Nisukliisid kasutan juba ammu. Nisukliid on sellised saepurulaadse olemisega kergelt lendleva olemusega teravilja jääksaadused, mida saab segada edukalt leiva, sepiku, putrude jpm sisse.Iseseisvalt tarbimiseks jäävad ehk liiga tervislikuks (loe: mitte eriti maitsvaks) Aga kaerakliid! See on hoopis teine ooper. Selline mõnusalt magus, mahlane ja tummine ja lisaks kõigele muule veel uskumatult kasulik. Pakendil on väide, et kaeraklii on täisväärtuslikuim teraviljadest ning ühtlasi aitab nii kolesteroolikolli kui kõrgvererõhutõve vastu. Leida võib seda jahude ja putrude riiulilt ning Veski-Mati kaubamärgi alt. Mina varustan ennast Prismas ja seal kaeraklii täitsa ilusti olemas....
“Mis sa sinna täpselt panid?” ploomi-martsipanikook
Võttes täna vastu 3 kõnet, mis algasid kõik sõnadega: “Mis sa sinna koogi sisse täpselt panid?” kusjuures kõik need küsimused olid ploomi-martsipanikoogi kohta seda maitsnutelt, ei jää mul muud üle, kui kiiresti see imelihtne retsept ka oma blogisse kribada. See kook on tõesti väga lihtne ja nagu sageli juhtub, on lõpptulemus pöördvõrdeline perenaise panustamisega. Peaaegu ei mitte midagi tehes tuleb tulemuseks hästi maitsev kook ja võlukomponentideks on siin martsipan ja ploom. Magus mandline maitse harmoneerub mahlase hapuka ploomiga täiesti ideaalselt. Retsept ise on selline, et põhja jaoks läheb vaja kõige tavalisemat muretainast (kuigi saab teha ka pärmi-lehttaina või ka lehttainaga)....
Emade ketšup
Esmalt sellest, miks ma selle hoidise emade ketšupiks olen ristinud. Nimelt tegi üsna sarnast tomati-sibulahoidist minu ema ja nimetas seda siis ketšupiks. Ma olin lapsena siiralt veendunud, et mu ema on pimedusega löödud. Mul oli kohe kahju oma emast ja tema lihtsameelsusest. Ketšup oli minu jaoks Globuse kaubamärgi all müüdav klaaspudelisse pakendatud magus tomatikaste, mida sai hea vedamise korral meie kodu kõrvalmajas asuvast Kaubandusvalitsuse kohvikust. Defka värk oli see ketšup. Ja oi kui hästi maitses. Kui veel viinerit ka kõrvale sai, siis oli paras pidupäev. Aga kui see Bulgaaria Globuse ketšup otsa sai, siis ei jäänud vahel muud üle, kui...
Kабачковая икра ehk suvikõrvitsast üks mõnus vürtsikas salat
Vahel on ikka kulda väärt otselink slaavi kogukonna – täpsemalt köögi – esindajaga. Minu armas inspiratsiooni- ja ideedeallikas on Naša, kes on imetore inimene ka siis, kui ta köögist välja tuleb. Päritolult Peipsiäärsete vanemate tütrel on tema kodus riiulil minu jaoks hindamatu väärtusega retseptide kogu. Ja ta ei ole üldse kade ning jagab suurima heameelega oma perekonna uuemaid ja vanemaid reliikviaid. Olen juba aastaid olnud sõltuvuses Naša tehtud hoidistest. Minetades igasugu au- ja häbitunde, lasen endale Našal külas olles perenaisel tarida välja hoidiseid ja naudin neid hetki kõikvõimalike kabatšoki ikrade, marineeritud tomatite-paprikate ja muu väärt kraami keskel. See hoidiste koolkond...
Lugedes venekeelset perioodikat ehk täiesti teistmoodi kihiline õunapirukas
Mul on viimasel ajal uus hobi. Nimelt olen avastanud enda jaoks venekeelsed ajakirjad. Täpsemalt toiduajakirjad. Täitsa vahva lugemine ja mulle meeldib nende ajakirjade totaalne erinevus lääne päritolu ajakirjadest – trükk on vahel kehvavõitu, pildid on mõnikord apetiitsed ja teinekord jälle mitte nii väga, lehepinda ei kasutata suurte kaunite fotode jaoks, vaid ikka palju retsepte ühel lehel ja siis veel see toitude eripära. No mulle lihtsalt meeldib leida eraldi rubriiki Gruusia toitudest (näete! toidumaailmas ei mingit vaenutsemist), teist rubriiki hoidistest (kus alates sissetehtud boršipõhjast-seeneseljankast kuni marineeritud füüsaliteni välja), kolmandat sibulateemalist, neljandat kompottidest jne. Ja siis see küpsetiste rubriik! Slaavi mõjutustega koogid-pirukad...
Heeringamari koduleival ehk suhtle õigete inimestega
No ei jõua mina ära oodata, kui Mari-Liis selle heeringamarja postitusega välja tuleb. Andesta, Mari-Liis, mulle mu kärsitus! Näpud kihelevad juba mõnda aega sellest kirjutama ja oma koju sattuvate külaliste seas levitan juba mõnda aega heeringamarja usku. Ja mina sain esimest korda aimu heeringamarja võlust just tänu Mari-Liisile. Järeldus: suhtle õigete inimestega! Esmalt ei oska ma ennast ära kiruda, et mina, kes ma pean ennast eelarvamustevabaks katsetajaks ja kodanikuks, kes alati kõik uued ja huvitavad asjad ära proovib, suutsin aastaid mööda käia heeringamarjast. Teate ju küll: “Kõik need aastad reas, mis on minust mööda läin’d, kui lootusetult pime olin õnne...
Kaerahelbe-purutaina pirukas mustikatäidisega
Mingi kinnisidee ajel on mul sel hooajal vajadus sättida ühte küpsetisse kokku kaer ja mustikad. Iga kord saan muidugi ka kinnitust, et metsane mustikamaitse ja maalähedane kaerane mekk sobituvad ideaalselt. Esmalt õnnestus kokku sobitada see väga maitsev kaerasel põhjal mustikakook beseekattega, mis sai auväärse tiitli “kõige parem mustikakook”. Nüüd sai tehtud kaerahelvestest ja võist mõnus purune ja krõbe tainas ning sinna vahele sätitud mustikaid. Tulemus jälle täiesti suurepärane. Tegelikult söötis selle idee mulle ette mingi üliaktiivne reklaam, mis ühele toiduleheküljele sisenedes samalaadse koogiga pildi mulle üle terve ekraani laotas. Enne, kui nurgasolevat ristikest reklaamist vabanemiseks vajutada jõudsin, suutsin registreerida, et...