Põdraliha ei ole meil just kõige levinum tooraine. Kel on olnud õnne proovida, teab, kui rikkalikult maitseb ühe suure metsaelaniku liha. Õnneks on saadaval ka põdralihast konserve ning üsna lihtsa vaevaga võib meisterdada pidulikult külluslikud põdralihast täidisega korvikesed. Seltsiliseks siis metsased maitsed: kadakamari, murakas ja soovi korral ka metsaseened. Kes soovib, võib sama täidist ka kinniste pirukate täidiseks sättida. 300 gr lehttainast või pärmi-lehttainast 240 grammine põdraliha konserv 1-2 spl murakamoosi 2 sibulat hakituna Loorberileht Rosmariinioks 5-7 kadakamarja, purustatuna 2 spl võid soovi korral metsaseeni praetuna, hakituna (puravik, kukeseen vms) 1 tl maisitärklist soola ja pipart Esmalt valmista volovanid. Selleks...
Leivavatsk
Eelmise postituse ehk jaheruugi (või käändub see hoopis jaherua) kohta infot otsides jäi Silvia Kalviku “Eesti toite” raamatus taaskord vahva nimetusega toit ehk leivavatsk. Ei see midagi keerulist. Eeldab seda, et leiba küpsetatakse kodus. Leivataina sisse tuleb lihtsalt keerata veidi kartuliputru ja siis ei ole enam leib, vaid leivavatsk. Hästi mõnus suutäis, kusjuures. Kuna mul oli just leivategu plaanis, siis osa tainast jätsin vatski (või vatska?) tegemiseks. Tegevuskäik on selline, et eelkääritatud tainas tuleb valmis segada ja tavapärasest vormileivast ikka tükk maad paksem leivatainas segada. Mina tegingi selle vea, et tainas oli tiba liiga vedel ja nii kippus leib vabas...
Jaheruug
Jaheruug on üks vahva vana toit mis tänapäevakeelde ümberpanduna tähendab kruupidega sülti. Tunnistan kohe üles, et minu vanaema retseptipärandisse jaheruug ei kuulunud. Leidsin selle hoopis Silvia Kalviku “Eesti rahvatoitude” raamatust. Ärgitas see idee järeleproovima küll, sest kruubid meeldivad mulle iseenesest väga. Süldikeetmisega oli mul seni veidi segane suhe. Mitte et ma sülti ei sööks, vastupidi, vahel võtan hea meelega tükikese, aga minu sülditrauma oli seotud pigem lapsepõlvega ja sellega, et ema keetis teatud vaheaegade järel ikka sülti. Ja kui seda juba keedeti, siis ikka palju-palju. Kogu sahver oli täis õõnsaid anumaid, mis täidetud süldiga. Seni, kuni süldijärge jätkus, muud toitu...
Suitsuräimevõidega suupisteleivad. Lihtne ja vajadusel pidulik
Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta mina neid kohe mingil juhul koju toomata. Suitsuräim on üks neid lemmikuid, mis minu lemmiktoitude nimekirjas lapsepõlvest alates, kui sain kalapoe kõrval elades alati jaole just neile värskelt suitsuahjust kohale toodud kuldsetele kaladele. Oi kui mahlane ja mõnus see suutäis oli ja kui niisama ei...
Täiesti lihtne sepik
Vahel ei tahagi mingit vigurit. Tahaks lihtsalt sooja saia. Lapsedki rõõmustavad selle üle, kui ei pea oma maitsemeeli jälle mingi ema hullu katsetusega kohandama, vaid et saab mõnusa ahjusooja saiaviilu paksu kihi võiga, kuhu peale veidi soolahelbeid veel puistata. Eks armastasin minagi lapsena oma vanaema tehtud sooja sepikut või ja soolaga. Sepikutegu on iseenesest mõnusalt lihtne. Kerkimise puhul aitas jaheda ilmaga see, kui ahjuplaadi kamina lähedusse sättisin. Kerkis täiesti ilusti ja vajadusel saab ka veidi soojendatud praeahjus pärmitaina kerkima meelitada. Vaja läheb: 4-5 dl odrajahu 5 dl nisujahu 11 grammine pakk kuivpärmi 4 dl sooja vett 1/2 tl soola 1-2...
Kohukesed. Sügavkülmameetodil ja ikka isetehtud
Mõeldes kohukestele, kangastub esmalt ikka see Onu Raivo joonistatud kiisuga omaaegne pirakas (võrreldes praegustega) kohuke, mis oli paras defitsiit ja Pärnu lapsena sain seda üsna harva. Kui keegi Tallinnas käies kaasa tõi, oli pidu missugune. Tundus, et šokolaad puruneb hammustades vastupandamatult kõlava krõmpsatusega ja rikkalik täidis kleepub mõnusa patususega hammaste külge. Oi mulle meeldisid need kohukesehetked ja isegi kui nostalgia ja lapsepõlve koefitsent maha arvestada, oli tegemist ühe tõeliselt maitsva maiusega! Muide, kohuke on üks neist toitudest, mis on mujal maailmas suhteliselt tundmatu ja siinmail samas asendamatu. Suurem osa Eesti lapsi kasvab üles ju kohukesi süües ja ükskõik, kuhu elu...
Põnevat lugemist põimituna tänuga. Auhinnad ka jagatud.
Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde. Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja juba neis kommentaarides sisalduva info põhjal julgen kinnitada, et tegelikult oleme “päris” toidule veel lähemal kui vahel supermarketites ringi jalutades tundub. Kõige paremas mõttes on eestlased üks mõnus popsirahvas, kes haukab koduleiba ja sätib leivale peale kilu ning kõrvale rüüpab kama. Või no peaaegu nii,...
Magushapu kana Draakoniaasta tervituseks
Hiina uue aasta algust ja Draakoni valitsemiaja algust, küll väikese hilinemisega, on paslik tähistada ühe Hiina köögi tõelise hitiga ehk kanaga magushapus kastmes. Hiinapäraselt siis gu lo gai . Vähe on inimesi, kes seda ei armastaks ning variatsioone magus-hapu kastme teemadel liigub ka lõputult. Siintoodud versioon on pärit Hiina läänepoolsest osast. Hiinas kasutatakse magushaput kastet kõige sagedamini hoopis kalaroogade juures. Meil on pigem levinud kana selle kastmega valmistamine. Siintoodud retsept on mugandatud ja kohandatud hästi ahvatlevate Hiina toitude raamatust China, mis jõudis minuni üle suure lombi ja tänu teise samasuguse kokanduskiiksuga inimese abile. Tänud, Tiina! Kastme maitsestamisel tuleks pigem usaldada...
Moon. See vana hea. Üks hõrk kanamaksapasteet sibulamoosiga ka lisaks
Blogarditel (blogija + õgard = blogard) on saanud traditsiooniks aeg-ajalt mõnd toidukohta rünnata ja kambaga peale lennata. Et testida kööki, kokka ja menüüd. Kristalse tõe huvides peaksime muidugi käima ühekaupa ja nägu varjates kehastuma tavakliendiks, aga ega kaua oma palet ei peida, eriti kui fotoaparaat saab välja tõmmatud, et kõik road pildile jäädvustada. Viimati sai blogarditega Moonis käidud, mille kohta – endalegi üllatuseks – sai kasutatud terminit “vana hea”. See nn. vana koht on küll veidi ainult üle kahe aasta vana, aga uute üllatustulijate taustal tundub Moon oma tuntud headuses olevat kui kindel ja turvaline sadam, kuhu vahel ikka tahaks...
Kana tomatikastmes ja parmesanikatte all
See on hästi mõnus ja lihtne argipäevaroog, mis maitseb imehästi vaatamata sellele, et väga suurt pingutust toidu valmistamine ei nõua. Samas on tomati ja juustuse kastme sees küpsenud kanaliha lausa sõltuvust tekitavalt maitsev. Tavaline on see, et hiljem riisutakse ka ahjuvorm saiatükkidega puhtaks, kuna kogu kaste on lihtsalt liiga maitsev, et ennast korrale sundida. Ja minu jaoks on jackpot ka see, et seda toitu söövad kõik pereliikmed (uskuge, kui kolm erineva maitseelistustega last vahel ühel nõul on, siis on see toiduvalmistaja jaoks ikka suurpäev küll!) Vaja läheb: 6 kondita ja nahata broilerikintsu 2-3 küüslauguküünt 500 gr tomatikastet 1 tl soola...
Toidust, lapsepõlve maitsetest, kokaraamatutest. Natuke loosimist ja auhindu ka.
Ei oskagi arvata, kas põhjuseks on ealised iseärasused või tõsiasi, et iseseisvusaja jooksul on olnud võimalik väga palju seni kättesaamatuna olnud toite oma hambaga ära maitsta, aga järjest rohkem olen hakanud väärtustama meie igipõliseid toite ja toidust rääkides hakanud üle õla tagasi lapsepõlve vaatama. Vaatama hoopis teise pilguga seda, mida lapsena sõin ja milliseid maitseid kogesin. Omaaegsete pidulaudade klassika: muna-tomati kärbseseen ja sült Kuulun veel sellesse põlvkonda, kel on olnud õnn kogeda kõige ehedamaid lapsepõlvemaitseid suvel maal vanaema juures. Lüpsisoe või siis kaevus jahutatud piim, isesoolatud liha, värskelt püütud kala, paar korda suve jooksul vähipüük. Kanamune käisime ise kanalast otsimas,...
Mandariini-mandlikook šokolaadikatte all
Tegelikult kippusin selle koogi nime juures ikka mõnd õndsusele või ahvatlusele viitavad emotsionaalset terminit lisama, aga sain endast võitu, jäin asjalikuks postituse pealkirjastamisel ja kirjeldan seda intrigeerivat ja erakordselt maitsvat kooki allpool. Esmalt pean tunnistama, et alati, kui kohtan mõnd väga teistlaadset kooslust retseptides, käivitub minus uudishimu ja vajadus järele katsetada. Mitte iga kord ei vii see küll ootuspärase tulemuseni, aga hiljem võib nentida, et vähemalt nüüd ma tean. Sama uudishimu sai ka selle koogi puhul käivapanevaks jõuks – juba algus ehk 2 tundi keedetavad mandariinid tundusid piisavalt veidra ideena ja siis et jahu asemel on ainult mandlijahu…. Selline kook...